Ta oleks valmis olnud oma isanda eest surema, pidades seda loomulikuks ja möödapääsmatuks kohuseks – või pidamata seda üldse millekski: ta oleks lihtsalt tormanud surma, nagu ustav koer tormab metsas murdjat kohates talle kallale, arutlemata, miks peab just tema tormama, ja mitte tema peremees.
Aga kui oleks näiteks vaja olnud öö läbi haige isanda voodi ääres valvata ja kui sellest ka isanda tervis või elugi oleks ära rippunud, oleks Zahhar ikkagi magama jäänud.
Väliselt ei avaldanud ta isandale orjameelsust, ennemini oli ta jämedavõitu, kohtles teda nagu omasugust, pahandas päris tõsiselt iga tühja asja pärast ja rääkis teda koguni väravas taga, nagu enne öeldud; see varjas küll ajuti, kuid ei kahandanud põrmugi sügavat sünnipärast ustavust, mida ta ei tundnud üksnes Ilja Iljitši isiku, vaid kõige vastu, mis kandis Oblomovi nime ning oli talle lähedane, omane ja kallis.
Võib-olla oli see tundmus isegi vastuolus Zahhari seisukohaga Oblomovi isiku suhtes, võib-olla sundis härra iseloomu täielik tundmaõppimine talle hoopis teistsugused vaated peale. Kui talle oleks hakatud seletama tema piiritut truudust Ilja Iljitšile, oleks ta vististi vastu vaielnud.
Zahhar armastas Oblomovite mõisa nagu kass oma pööningut, hobune oma talli, koer oma kuuti, kus ta on sündinud ja kasvanud. Selle truuduse raames kujunesid tal välja veel oma isiklikud eriarvamused.
Näiteks armastas ta Oblomovite kutsarit rohkem kui kokka, karjanaist Varvarat rohkem kui neid mõlemaid ja Ilja Iljitši vähem kui neid kõiki; aga ometi oli Oblomovite kokk tema meelest etem ja parem kui ükski teine kokk maailmas ning Ilja Iljitš parem kui teised mõisnikud.
Puhvetiteenrit Taraskat ei võinud ta silmaotsaski sallida, ja siiski poleks ta teda ka maailma kõige parema inimese vastu vahetanud, ükspäinis sellepärast, et Taraska oli Oblomovite mõisast pärit.
Tema jämedus ja aupakkumatus Oblomovi vastu oli šamaani jäme ja aupakkumatu ümberkäimine oma puuslikuga: ta pühib teda tolmust puhtaks, pillab teinekord maha, võib-olla lööbki teda vahel meelepahaga, aga ometi jääb ta hingepõhja pidev teadmine selle puusliku kõrgemast olemusest tema endaga võrreldes.
Vähimastki põhjusest oli küll, et niisugust tundmust Zahhari hingesügavusest esile manada, teda oma isandat jumaldama panna, vahel koguni härdusepisaraid silma tuua. Jumal hoidku, et ta mõnda teist isandat oleks Oblomovist paremaks või temaga samaväärsekski pidanud! Jumal hoidku, kui mõni teine oleks mõelnud seda teha!
Kõiki härraseid, kes Oblomovile külla tulid, vaatas Zahhar mõnevõrra ülalt alla ja teenis neid, pakkudes neile teed või midagi muud, just nagu armu poolest, andes neile tunda seda au, mille osaliseks nad saavad tema isanda külalistena. Äraütlemise korral oli ta jämegi: “Härra pidada puhkama,” ütles ta ja silmitses tulijat ülbelt pealaest jalatallani.
Mõnikord hakkas ta keelekandmise ja kirumise asemel poes või väravakoosolekutel oma härrat pööraselt kiitma ning siis polnud vaimustusel otsa ega äärt. Äkki tuli tal pähe hakata härra häid omadusi üles lugema, ülistama tema tarkust, lahkust, headust, heldust; ja kui härral endal kiidetud omadustest puudu tuli, siis laenas ta teistelt, omistades talle ka rikkust, suursugusust ja tavatut vägevust.
Kui oli vaja kojameest, majavalitsejat või isegi maja peremeest ennast hirmutada, siis hirmutas ta neid ikka oma isandaga: “Oota, küll ma räägin härrale ära, siis sa alles saad!” Isandast suuremat autoriteeti tal maailmas ei olnud.
Kuid pealtnäha oli Oblomovi ja Zahhari vahekord ikka kuidagi vaenulik. Nad olid kahekesi koos elades teineteist ära tüüdanud. Kahe inimese igapäevane kokkupuutumine ei toimu kunagi jälgi jätmata: mõlemalt poolt on vaja suuri elukogemusi, loogilist aru ja südamesoojust, et teise headest omadustest rõõmu tundes samal ajal puudustega teist ei torgitaks või ennast torkida ei lastaks.
Ilja Iljitš tundis ammu Zahhari üht hindamatut väärtust – truudust, oli sellega harjunud ja leidis omalt poolt, et see teisiti olla ei võigi; aga olles sellega täiesti ära harjunud, ei tundnud ta sellest enam mingit rõõmu, kusjuures ta oma ükskõiksusestki hoolimata ei suutnud rahulikult kannatada teenri arvutuid väikesi puudusi.
Nagu Zahhar, kes oli küll muistsete teenrite kombel südamepõhjas oma isandale truu, kuid polnud vaba kaasaja puudustest, nii ei tundnud ka Ilja Iljitš, ehk ta küll sisimas oma teenri ustavust hindas, tema suhtes seda sõbralikku või peaaegu sugulaslikku lähedust, mis oli omane muistsetele isandatele ja teenritele. Mõnikord võis ta Zahhari käredalt sõimata.
Zahhar oli omakorda temast tüdinud. Ta oli noores eas härrastemajas toapoiss olnud, ning siis oli ta Ilja Iljitši passijaks pandud, mis ajast peale ta ennast omamoodi toredusasjaks hakkas pidama, maja aristokraatlikuks ehteks, mis pidi põlise aadlisuguvõsa täiust ja hiilgust üleval pidama, mitte aga asja eest olema. Seepärast ei teinud ta kogu päeva jooksul mitte kui midagi, pani ainult noorhärra hommikul riidesse ja võttis õhtul riidest lahti.
Tema loomupärast laiskust edendas veelgi toapoisi kasvatus. Ta tegi ennast teiste teenijate ees tähtsaks, ei võtnud vaevaks teemasinatki üles panna ega põrandaid pühkida. Ta kas tukkus eestoas või käis köögis ja peretoas lobisemas; muidu seisis ta, käed vaheliti rinnal, hooviväravas ja vahtis uniselt mõtliku näoga ringi.
Ja pärast niisugust elu laoti nüüd korraga tema turjale kogu maja korraspidamise raske koorem! Temal tuli nüüd härrat passida, tube pühkida ja kraamida, temal tuli ka jooksupoissi mängida! See tegi meele mõruks, see tõi iseloomus ilmsiks jõhkruse ja tooruse; seepärast urises ta iga kord, kui ta härra hüüde peale oli sunnitud ahju pealt maha tulema.
Ja ometi, vaatamata välisele pahurusele ja metsikusele, oli Zahharil üsna hea ja pehme süda. Ta armastas koguni lastega aega viita. Sageli võis teda hooviväravas lastekarja keskel näha. Ta lepitas ja narris neid, mängis nendega või istus lihtsalt nende seltsis, võttes ühe lapse ühele põlvele ja teise teisele, kuna mõni võrukael tal veel turjal lesis või habet sakutas.
Niisiis segas Oblomov Zahhari elu, nõudes talt iga silmapilk teenimist või muidu kohalviibimist, samal ajal kui Zahhari seltsiv loomus, hea süda, jõudeoleku harjumus ja pidev vajadus midagi mäluda kiskus teda vaderi poole või kööki, poodi ja väravasse.
Nad tundsid teineteist ammu ja elasid ammu koos. Zahhar oli väikest Oblomovit süles hoidnud, Oblomov aga mäletas teda kui noort, kräbedat, kavalat ja suure söömaga meest.
Seda elupõlist sidet nende vahel oli võimatu purustada. Nagu Ilja Iljitš ei osanud Zahhari abita ei voodist tõusta ega voodisse minna, ei pead kammida, jalgu kinni panna ega lõunat süüa, nii ei osanud Zahhar endale Ilja Iljitši asemel mõnda teist isandat ette kujutada ega mõistnud teistviisi elada kui teda riidesse pannes, söögilauas passides, teda pettes, talle valetades ja häbematusi öeldes ning samal ajal tema ees sisimas aukartust tundes.
VIII
Kui Zahhar oli Tarantjevi ja Aleksejevi lahkumise järel ukse lukku keeranud, ei läinud ta tagasi ahjuasemele, vaid jäi ootama, et härra teda iga silmapilk kutsub, sest ta kuulis ju, et härra tahab kirjutama hakata. Kuid Oblomovi kabinetis valitses hauavaikus.
Zahhar piilus uksepraost – ja mis ta nägi? Ilja Iljitš külitas sohval, käsi põse all; tema ees oli lahtine raamat; Zahhar lükkas ukse lahti.
“Mis te nüüd jälle lamate?” küsis ta.
“Ära sega; sa näed: ma loen!” vastas Oblomov järsult, sõnahaaval.
“Aeg on silmad ära pesta ja kirjutama hakata,” tuletas Zahhar pealetükkivalt meelde.
“Jah, tõepoolest,” taipas Ilja Iljitš. “Kohe; mine sa ära! Ma mõtlen pisut.”
“Millal ta ometi jõudis pikali heita?” pomises Zahhar ahjuasemele ronides. “Küll on kärmas!”
Oblomov oli siiski jõudnud koltunud lehekülje läbi lugeda, mis