Kas Wille on ta peale pahane, et ta niimoodi ära kadus? Kas sellepärast ta Linnéale praegu helistabki? Kas ta teeb alati nii, kui nad tülitsevad?
Kui Wille on ikka veel Linnéasse armunud, siis ma suren ära, mõtleb ta.
„Ta on mu peale pahane,” ütleb Linnéa.
Vanessa põrnitseb teda.
„Mida?”
„Seda on keeruline seletada. Kui me koos olime, läksime ühtelugu tülli. Mõnikord tuleb talle pähe, et meil on vaja igasugu asju selgeks rääkida. Umbes et miks ma tol korral sada aastat tagasi ikka niimoodi ütlesin. Täiesti idiootsed asjad.”
Ei ole üldse Wille moodi niimoodi mineviku külge klammerduda. Ta ei mõtle ju kuigi palju isegi praeguse hetke üle.
„Me tülitsesime kogu aeg. See võib sõltuvust tekitada. Tahad lõpuks ometi teise alistada.”
Vanessa ei tea, mida öelda. Kui Evelina või Michelle üritavad talle valetada, saab ta sellest kohe aru. Kuid Linnéa tekitab ebakindlust. Ja Wille käest ta juba tõde välja ei pigista. Ta ei saa teda selle infoga silmitsi seada. Sest keegi ei tohi ju teada, et ta on Linnéaga vestelnud.
Suudaks ta ometi selgelt mõelda. Ta on juba nii kaua ärkvel olnud, et joove on muutunud pohmeluseks, ilma et ta oleks saanud vahepeal magadagi.
Nad suunduvad välisukse poole. Vanessa laenab ühed vanad kingad, talle tundub, nagu võtaks paelte kinnisidumine sada aastat, kui Linnéa pilk kuklas kõrvetab.
Korteriukse lukk jukerdab. Vanessa tõmbab lingist, keerates samal ajal liblikat kord ühele, kord teisele poole. Linnéa sirutab käe ja teeb ukse lahti. Vanessa sõna otseses mõttes lendab trepist alla.
Rebecka on voodis endiselt ärkvel, kui kuuleb võtit välisukse lukuaugus. Ta kuuleb, kuidas ema jaki varna riputab ja kingad jalast võtab. Seejärel läheb vendade toa uks lahti. Siis õdede toa uks.
Rebecka on juba nende tuppa vaadanud. Alles siis, kui ta Minoost lahkus, meenus talle, et lapsed on terve öö omapead olnud. Aga kui midagi oleks juhtunud? Kui oleks näiteks tulekahju puhkenud? Või kui keegi neist oleks ärganud, Rebeckat ega ema leidmata? Rõdule läinud, alla kukkunud, surma saanud…
Ta jooksis koju nii kärmelt, kui ta väsinud jalad kandsid. Ent kõik oli vaikne ja vagusi ja täpselt nagu alati.
Esikus lähenevad ema sammud ja Rebecka sunnib end normaalselt hingama. Kuid tema uks ei avane. Ema liigub hoopis edasi köögi poole.
Rebecka lamab voodis ja tunneb imelikku kergenduse ja igatsuse segu. On selge, et ta ei ole ema jaoks üldse enam laps. Juba siis, kui Rebecka oli viie-kuueaastane, oli tema see, kes vaatas Antoni ja Oskari järele ning keelas ja õpetas neid. Samamoodi oli Alma ja Moaga. Rebecka oli maailma parim väike lapsehoidja, seda öeldi talle sageli.
Ta tõuseb voodis istukile ja mõtleb oma uue perekonna peale, kellega ta öösel kohtus. Nüüd oodatakse temalt seal sama rolli täitmist. Et ta oleks see, kes juhib, vahendab ja hoiab rühma koos. Kas ta saab sellega hakkama? Kas ta jaksab?
Ta läheb kööki, kus ema valmistab hommikusööki.
„Becky, sina juba üleval?” küsib ema ja kallistab Rebeckat soojalt.
Rebecka tunneb kohe, kuidas tuju läheb natuke paremaks. Ei juhtu just sageli, et tal õnnestuks emaga kahekesi olla.
Kui nad kahekesi lauda katavad, jutustab ema pingelisest ööst kiirabis. Linna ainsas hotellis Götvändarenis oli olnud suur kaklus, mille tulemusena tuli ühele mehele seitse õmblust teha. Üks mees kolkis oma naist kuuma praepanniga, sest too oli seafilee ära kõrvetanud. Vanem naisterahvas, kes töötas saekaatri öövahetuses, oli endal terve vasaku käelaba kogemata maha saaginud. Ja üht väikest last oli haaranud selline pimedusekartus, et ta oli peaaegu hulluks läinud. Laps oli kindel, et tema akna all tänaval käivad ringi koletised.
„Kohe oli aru saada, et on täiskuu,” ütleb ema ja paneb taldrikud lauale.
Emal on teooria, et täiskuu ajal käituvad inimesed teistmoodi. Kuna kuu mõjutab tõusu ja mõõna, peaks see mõjutama ka inimesi, kes koosnevad suuremas osas veest. Kõike, alates ebatavaliselt suurest sünnituste arvust kuni vägivallategude ja unehäireteni, saab ema maailmas üheselt selgitada: „Küllap on täiskuu.”
„Võib-olla on asi punase kuuga veel eriti hull,” pakub Rebecka.
Ema vaatab talle küsivalt otsa.
„Mis mõttes?”
Rebecka kõhkleb.
„Kuu oli ju täitsa punane. Veripunane.”
„Imelik, et sa seda ütled,” sõnab ema. „Mõned patsiendid rääkisid, et kuu oli punane. Aga kui me õdede toa aknast välja vaatasime, paistis see täpselt samasugune nagu ikka.”
Ema valab endale kohvi.
Rebecka vaatab aknast välja. Heledas hommikutaevas hiilgab ikka veel läbipaistev kuu. See on ikka veel punane. Ema jälgib ta pilku teist nägu tegemata. Ilmselt ei näe ta kuu juures midagi imelikku.
„Ma vist nägin seda unes,” ütleb Rebecka vaikselt.
Ta juurdleb hetke.
„Ema… oled sa kuulnud, nagu oleks Kivimurruga midagi imelikku lahti?”
„Mis asjaga?”
„Ma ei tea, kas keegi on öelnud, et seal on juhtunud midagi kummalist.”
Ema vaatab teda üllatunult.
„Millest sa räägid?”
„Linnapargist.”
„Missugusest linnapargist?”
„Kivimurrust!”
Ema kibrutab laupa.
„Väga õrnalt tuleb tuttav ette. Kus see peaks asuma?”
„Siin, Engelsforsis.”
Ema käis nooruses sageli Kivimurru pargis kontserdil ja tantsimas. Ta on sellest suure nostalgiaga rääkinud. Nüüd ta ainult naerab.
„Sa nägid täna öösel ikka tõesti imelikku und,” ütleb ema.
„Jah, küllap vist,” pomiseb Rebecka.
Kummaline on köögilaua ääres istuda ja hommikust süüa, nagu poleks midagi juhtunud, mõtleb Vanessa. Närida, neelata, närida, neelata, juua natuke mahla ja siis otsast peale hakata. Nagu oleks kõik täpselt nagu tavaliselt.
Ema tuleb magamistoast ja võtab tal ümbert kinni. Vanessa suleb silmad. Nii hea on.
Ent ema laseb ta väga ruttu lahti. Nende kallistused on viimasel ajal väga põgusad. Enamasti on see Vanessa süü. Ta on ema lähenemiskatsete peale nii palju kordi raskelt ohanud. Kuidas peakski ema teadma, et just praegu igatseb ta tõepoolest üht vanamoodi kallistust?
„Keskuses tehti üks uus pood lahti. Kristallkoobas,” ütleb ema.
„Ja nad müüvad seal… kristalli?”
Ema ei taba ta hääles sarkasmi.
„Jah, ja eeterlikke õlisid ja üldse igasugu vidinaid. Ennustavad vist ka käe pealt. Omanik on keegi Kirke Kuukiir.”
„Kirke Kuukiir? Jah, ega see ei kõlagi nagu varjunimi.”
Ema naerab ja valab kraanikausi kõrval seisvasse kohvimasinasse vett. Kui masin hakkab podisema, ringutab ta ja haigutab.
„Nicke helistas, kui sa duši all olid. Öösel olevat linnas ikka elu keenud,” ütleb ta ja asub saia lõikama.
„Mida tähendab „elu keenud” Engelsforsi mõttes?”
„Götvändarenis oli tekkinud suur kaklus ja igal pool mujal oli ka purjus inimeste lööminguid. Nicke ütles, et ta pole elu sees midagi sellist näinud. Pidi just ära