„Nagu oleks,” vastab see naljatades.
„Mis on kõige suurem õnn?” küsib Karin natukese aja pärast uuesti.
„Seda ei olegi,” vastab Indrek.
„On,” kinnitab Karin.
„Miks te siis minult küsite, kui te ise teate,” ütleb Indrek.
„Ma tahtsin näha, kas ka teie teate,” vastab Karin ja pöörab silmad kõrvale.
„Kõige suurem õnn on häbiasi,” ütleb Indrek nüüd.
Selle peale pöörab Karin temale peaaegu selja ja ütleb nagu pahaselt:
„Teie pöörate kõik rumaluseks.”
„Ei, preili, minul on õigus, sest miks teie muidu pöörate silmad kõrvale, kui räägite kõige suuremast õnnest,” seletab Indrek.
„Nüüd olete juba häbematu,” ütleb Karin.
„Ja teie häbenete oma suurima õnne pärast, nii et kõrvalestadki punetavad,” vastab Indrek.
Aga järgmisel silmapilgul ta kahetses oma üleannetuid sõnu, sest kui Karin pööras oma silmad tema poole, voolasid neist pisarad. See muutis Indreku natukeseks ajaks keeletuks. Siis aga sai ta meel härdaks, ta puutus korraks Karini kätt ja ütles:
„Preili, andke andeks, aga ma ei tahtnud suurimat õnne nimetada, sest see tähendab surma.”
Nüüd vaatas Karin talle oma märgade silmadega nagu etteheitvalt otsa ja vastas:
„Kui surm, siis surm, mis sest, ainult et aga oleks suurim õnn.”
„Suurim õnn on armastus,” ütles Indrek nüüd.
„Ja see tähendab surma?” küsis Karin.
„Jah, kui ta on suur,” vastas Indrek.
„Kui ometi oleks nii suur armastus, et tuleks surm!” ohkas Karin.
„Sõda on teil närvidesse hakanud,” arvas Indrek. „Treite seal asju, millega külvatakse surma, sellest see kõik. Kui te minu asemel peaksite ainult raamatuid, siis ei unistaks te ei surmast ega armastusest.”
„Nii et teie olete ühe kui teise vastu kindlustatud?” küsis Karin.
„Seda mitte,” vastas Indrek, „sest ma ei pea ju ainult raamatuid, vaid kõnelen, näiteks, ka teiega. Ja millega võiksin end siin surma ja armastuse vastu kindlustada? Selle kahe häda vastu on olemas ainus abinõu…”
„See oleks?” küsis Karin uudishimulikult.
„Abielu,” vastas Indrek.
„Nüüd räägite jällegi rumalust,” ütles Karin nagu pettunult.
„Ei sugugi,” vaidles Indrek vastu. „Abielu pistab surmale nina alla lapsed ja nii suurt armastust ei olevat kunagi olnud ega tulevatki, et abielu ei saaks temast võitu. Abielu on sellepärast parim kindlustus armastuse vastu.”
„Nõnda võib iga inimese jaburaks ajada,” ütles Karin, „aga mind mitte, sest mina tean ja tunnen, et abielu võib ka teistsugune olla.”
„Kas te ei taha, preili, siis minu naiseks saada?” küsis Indrek nüüd.
See tuli Karinile praegusel hetkel nii ootamata, ja kogu avaldusviis tundus nii võimatuna, et tal tõusid silmad uuesti vett täis ja ta vastas millegist aru andmata:
„Teie olete tõepoolest arust ära!”
„Andke andeks, preili, ka minusse on vist sõda ja veri hakanud!” ütles Indrek ja lahkus Karini kõrvalt.
See rabas neidu veel hullemini kui noormehe ootamatud sõnad. Ta läks üksipäinis mööda kõnniteed ja ei saanud pisaraist kuidagi võitu. Ta oli ju lootnud, et täna viib ta Indrekuga asjad ühele poole, aga nüüd oli kõik pahupidi pöördunud.
Seda ja kõike muud, mis nüüd järgnes, mäletas Indrek täna siin laua ääres istudes oma minevikuna. Nii palju oli selles temale arusaamatut, millele ta ei leidnud seletust tänapäevgi. Eelkõige: milleks Karin abiellus just temaga? Tema, Indrek, polnud talle kuidagi õige paarimees. Rumalusest? Vaevalt. Ta oleks võinud parema partii teha, nagu isagi talle soovitas, aga ei teinud. Nagu oleks ta kannatanud mingi atavistlise tundmuste kompleksi käes. Kord oli ju ehk Karinil põhjust Indrekule silma heita, nimelt plikana oma isa vürtspoes, kui Indrekut looris peaaegu üliõpilase ja revolutsionääri aupaiste, aga nende abiellumise ajaks oli see kõik kustunud. Kristi nimi, mida tol ajal seoti Indreku omaga, oli ununenud. Või hoidsid need minevikuvarjud tõesti ikka veel Karini hinge? Aga tema isa oli ju mineviku oma ümbert maha raputanud, ainult oma paksust kehast polnud ta lahti saanud. Selleks puudus tal õieti tahegi, sest mis vürtspoodnikule liig, see suurärimehele paras. Nõnda arvas Vesiroos, sest tema pidas end juba suurärimeheks. Oma uut mõõdupuud ta oleks tahtnud omistada ka naisperele, kuid see hoidis vanast kinni: proua Vesiroos kandis ikka veel hea meelega sitsirätikut ja tütar kippus mehele, kes oli nii-öelda endine inimene ja kuulus praegusel silmapilgul pisut nagu madalamasse seltskonnakihti, nagu arvas Vesiroos.
„See on noorpõlve armastus,” ütlesid inimesed, aga Indrek arvas, et nad ei tea, mis nad räägivad.
Nõnda sai alguse see elu, mida nad jätkavad veel praegu. Aeg murendas ühe raasukese võluvust teise järele olematusse. Aga midagi oli ikka veel, mis köitis neid. Olid need lapsed? Ühised mälestused? Harjumus? Laiskus pöörde tegemiseks? Või ehk ikka veel pisut seda, mida nimetatakse armastuseks? Omaksed? Ühised tutvused? Võib-olla pisut kõigest sellest ja paljust muustki, millele ei osata anda nimetust – palju sellist, mis sööbub mürgina hinge ja verre ja mida märkad ainult siis, kui katsud seda ära võtta.
Vesiroos oli pulmapäeval tütrele põlle pannud sama maja dokumendid, milles nad elavad praegugi.
„Sellest aitab esiotsa,” oli ta öelnud Karinile ja lisanud nagu lohutuseks: „Peale selle jääd tütreks edasi, sest pole ühti, et lähed mehele.”
Indrek oli tol korral tundnud, et vana Vesiroos mõtles öelda: „sest pole ühti, et lähed niisuksele mehele,” oli aga ometi viisakuse pärast sõna „niisuke” vahelt välja jätnud. Hea seegi!
Vesiroos oli kõik oma mitmekesised tehingud, alates salapiirituse ja karjajaaguga ning lõpetades takkudega, toiminud ilma ühegi raamatupidamiseta. Sel ajal, kus ta tõusis jõukaks ja lõpuks rikkaks meheks, oli ta vormilikult endine vürtspoodnik, kuigi ta juba ammugi enam ise ei mõõtnud inimestele petrooli ja kartuleid ega kaalunud heeringaid ja leiba. „Virma” eest muretseb mul „naesterahvas” – nõnda armastas Vesiroos öelda –, mina ise ajan äri. Ja äri ajas ta nii-öelda kotimehena, kes ei lunasta patenti ega tasu makse, sest need toredusasjad olevat tarvilikud lollidele. Sõjaajal ja selle järelaastail igasuguste ainete ja kaupade puudus, alaline hindade kõikumine ja igasugused keelud ning load või kitsendused olid selleks taimelavaks, millel võrsus Vesiroosi ja paljude tema ametivendade nisu. Tema teadis ja uskus, et valitsusevõimu ülesandeks on uusi määruseid maksma panna, kodaniku kohuseks aga neist mööda hiilida ja teha, nagu poleks neid olemaski. „Mis siis sellest kasu, et me sõdisime omale täielise vabariigi ja kulduura ning et puht eesti mehed istuvad landstoal, kui ikka peab kuulama seadust ja paragrahvi,” ütles Vesiroos veendunult ja otsis seaduses mulku ning ametnikkude peres inimest, kellele võiks „pista”. Ja ühe kui ka teise oli ta tänini ikka leidnud, nii et Vesiroos oli Eesti vabariigi seadustega ja ka ametnikega üpris rahul. Tema arvates polnud asi Venega võrreldes põrmugi halvemaks läinud, vaid ennem lahedamaks muutunud. Pimeda keskajana oli tundunud ainult okupatsiooniaeg, kuid seda ei pannud ta imeks, sest siis istusid ju saksad landstoal.
Viimaks saabusid millegipärast ajad, kus Vesiroosi äriasjad kippusid seletamatuil põhjuseil sassi minema ja äparduma. Tal nagu nihkus kindel põhi jalge alt. Ostis küll hästi, aga kui läks edasi müüma, siis ei saanud loodetud „prohviiti”, nagu ta ütles. Olenes see õnnest või Eesti vabariigist, seda Vesiroos ei teadnud, kuulis ainult, et ka Köögertal ja teised sõbrad hakkasid kaebama halbu aegu ja maailma „konktuuri”. Tähendab – ei olnud viga Vesiroosi