Otsija metsas. Jaan Oks

rentniku tütar, kelle poeg õiguse nimel enesele võtnud. Nüüd pidi see noorik uues kodus nagu palgatud ümmardaja tööd tegema. Ta mees oli juba mesinädalal jälle ära lahkunud, et väljaspool kodu tarvilikku rendirublade arvu kokku kraapida. Kojujääjad pidid siis kahekordse jõuga tööriista tarvitama, muskleid tööl suurendatud kiirusega liigutama. Olgugi et seesugune töötamine kaduvale kehale mitte kosutavalt ei mõju – kes niisugusel tööpalavikul enesest võib hoolida! Mingu üks taeva, langegu ta oskamatu elu järele – uus hulk kasvab jällegi asemele, kes endistele järele kordab – muud midagi ei oska teha. Pojanaisel oli ka umbes kuuenädalane väetikene kodus, keda ema söömatundidel heinamaalt imetamas käis. Sooheinamaa oli kodust küll umbes kolm versta kaugel, aga ema ei hoolinud pikast teest, ootas aga vaheaega, et inimeseloomakese nõudeid täita.

      Kaaseluandja oli lapsukesest veel kaugemal kui emakene. Pea aastapikkune oli see vaheaeg, kus abielupooled üksteisele “ilma silma nägemata ja käe andmata” terviseid soovisid – terviseid, et tööd teha ja vaeva näha ja viimaks väsinud elusandiks jääda. Jah, tervist selle tarvis, et siis noor õitsev keha vaevaväsimusest viimaks haigeks võiks jääda!..

      Miks ei pidanud isa oma pisukest poega siis mitte nägema; poega, kes juba poolteist kuud kurjas ilmas oli elanud – poega, kelle pärast väikesed joodudki tehti? See oli aga vist nii kogemata ja soovimata sündmus kallil töö-ajal, et isa seda näha ei tahagi…

      Kes oli süüdlane, et noor peremees sügise poole, kui välised tööd vähenema hakkasid, kodu ja nooriku maha pidi jätma ja võõrale tööväljale minema? Kas 9 rubla, mis ta viinavabrikus kuupalgaks saab, või see nõrk sulane, kes nüüd ta asemele talvise heinatooma jaoks võeti! Ta oleks siis ometi kevadelgi koju võinud tulla, olgugi et alevikõrts ta taskust küünlapäeval mõnisada rubla üle lõi. Kes oli siin süüdlane? Mis?

      Päris väsitav on tuimadesse nägudesse vahtida. Ja niisuguseid on palju – lõpmata palju. Siin ei leia silm ühtegi elusädet, ainult kustunud, ammu juba ära hangunud kiirte jälgi, kohta, kus ükskord vast elu on viibinud, näeme teravama vaatamise järele. Ja see on kõik.

      Mõtted on kängus, nad on nii lühikesed, et nad näole ei ulata. Kõik need vähearvulised ja vigased mõtlemisvõimu sünnitused on ühise punkti külge kasvanud, kust neid võimatu on lahti kangutada. Mõttekesed närbuvad ja kaovad isegi ära – selle eest on ju muretsetud…