Ema näeb välja, nagu olekski ta pärit Norrast. Ta on põhjas, Finnmarkis sündinud ja tema isa on kalur. Vanaisa on terve elu merel käinud, aga ujuda ta ikka ei oska. See on minu arvates veider, sama imelik nagu see, et mu ema ka ujuda ei oska. Ema ise seletab seda nii, et merevesi oli jube külm, kui ta väike oli, ja nii ei hakanudki talle kunagi suplemine meeldima. Minu arvates on see kehv vabandus, sest nüüd on ta elanud siin Finnskogenis Norra lõunaosas juba kauem kui Põhja-Norras.
Ema nimi on Emilie, mis on viimasel ajal olnud kümne kõige levinuma tüdrukunime seas. Kummaline, sest minu nimi oli viimati populaarne Teise maailmasõja ajal. 1945. aastal oli see nimi viimast korda nimede esikümnes, aga vaevalt küll, et sõjal sellega mingit pistmist oli. Olgu kuidas on, aga igatahes tekib meie nimesid kuuldes kohe mulje, et hoopis mina olen ema − oma emale. Emilie on justkui noorem nimi. Ilus nimi. Või vähemasti kunagi oli see minu arvates ilus nimi. Kui ema ja isa veel koos elasid, oli minu kõige ilusama nuku nimi Emilie. Nüüd ei olegi sellel nukul enam nime. Ja selle nukuga ma enam ei mängi ka. Selle asemel harjutan pea peal seismist. Kui mul õnnestub iga päev kümme minutit pea peal seista, olen ma kindel, et mul õnnestub kasv kinni panna. Igatahes ei kavatse ma suureks saada. Täitsa tõsiselt. Sellest ajast peale, kui ma pea peal seisma hakkasin, ei ole ma ühtegi sentimeetrit kasvanud.
Ja kui sind huvitab, mis mu nimi õieti on, siis olen ma Astrid Baros ja sel suvel saan ma üksteist aastat vanaks.
4
Ma elan üks nädal ema, teine isa juures, ja suveks on nad teinud plaani, et lähen nende mõlemaga puhkama. Kõigepealt võtavad ema ja Domrot, Domrot, Domrot mu kaasa Lõuna-Norrasse, kus neil on üks suvila üüritud. Selleni on ainult neliteist päeva jäänud – või nii nad vähemasti arvavad. Ema tahab mere ääres päevitada ja moeajakirju vaadata ning sunnib mind siis Domrot, Domrot, Domrotiga ujuma minema, sest ise ta ju ujuda ei oska. Just siin tuleb mängu minu suur plaan. Ja rauatangid.
Nad lubasid mulle, et ma saan sõita mootorpaadiga, mille nad laenutasid, ja isegi kui ma seda üldse välja ei näidanud, oli mul algul selle üle hea meel. Aga siis hakkas jälle kurb. Just isa õpetas mulle paadijuhtimist, kui me ükskord suvevaheajal Arvikis oma suvilas olime. Mitu korda sõitsime paadiga päris Vänerni järveni välja, mis on Euroopa suuruselt kolmas järv. Viimasel aastal, kui me suvilas olime, sõitsime üksikule saarele, mille nimi on Kuradisaar, ja telkisime seal.
Saar oli kaldast nii kaugel, et maismaad polnud nähagi. Me tegime rannas lõket ja grillisime vorste ning isa jutustas väljamõeldud lugusid ühest erakust, kes seal saarel üksinda elutsevat. Nüüdseks on ema ja isa suvila maha müünud ning ma kardan, et ma ei saa enam kunagi nii vahvale reisile minna.
Juuli lõpus peaksin ma isa ja Poni-Piaga lõunamaa reisile sõitma. Ema ja isaga oli tore lõunamaale sõita, kui ma väike olin, aga see mulle ei meeldi, et isa oma uue kallima samasse kohta viib. See on umbes nagu siis, kui isa mulle eelmisel aastal uue ratta ostis ja minul hakkas väga kurb, sest tahtsin hoopis vana rattaga edasi sõita. Vahel on selline tunne, et ema ja isa ei saa aru, et ma ei taha muudkui uusi asju saada. Ma üritasin neile mõlemale selgitada, et ma ei taha nendega sel aastal puhkama sõita, et kui ema on Lõuna-Norras, siis oleksin ma pigem isa juures, ja kui isa sõidab soojale maale, saaksin olla emaga. Kõige parema meelega sõidaksin vanaema juurde, et saaksin oma vanemate uutest kallimatest puhata. Seda viimast ma neile ei öelnud. Ega ma rumal pole. Ikkagi läksid nad mõlemad selle ettepaneku peale nii imelikku nägu ja ütlesid, et piletid on juba kinni pandud ja et enam ei saa midagi muuta.
Ma seisan iga päev oma riidekapi peegelukse ees pea peal. Varem lugesin ma kuuesajani, aga nüüd kasutan taimerit, mille isalt pätsasin. Tema kasutab seda munade keetmisel. Mina panen taimeri kümne minuti peale, nii et see tiksub nulli suunas. Aja tagurpidi liikumine tekitab kindlustunde, et enam ma ei kasva. Algul kartsin, et hakkan hoopis kahanema, aga ma mõõdan end igal reedel ja tean, et pole õnneks ei lühemaks jäänud ega ka pikemaks kasvanud. Olen nüüd juba paar kuud 153 sentimeetrit pikk olnud.
Pea peal seismine pole ainult kasvu peatamiseks hea. Nii on ka palju lihtsam korraga ainult ühe asja peale mõelda. Tavaliselt ei suuda ma üht mõtet lõpetada, enne kui juba uuega peale hakkan, aga pea peal seistes on teisiti. Siis näeb kõik teistsugune välja. Ja olukordade uue pilguga nägemine tekitabki tihti häid uusi mõtteid. Just siis, kui ma paari päeva eest peegli ees pea peal seisin, tuli mul kõikide aegade parim idee. Pea alaspidi seistes sarnanesin natuke Norra kaardiga – ülaltpoolt kitsam ja altpoolt laiem – ja kui mulle juba kaart meenus, hakkasin reisimisele mõtlema.
Kui me omal ajal puhkusereisile sõitma hakkasime, näitas isa mulle alati kaardi pealt, kuhu me lähme. Sel suvel, kui me Kuradisaarel käisime, joonistas ta kogu retke enne paberi peale valmis ja nüüd teen mina sedasama. Mitte ei joonista trajektoori, vaid sõidan Kuradisaarele. Ja siis pean ema ja isa kuidagi endale järele meelitama. Ma tahan, et nad oleksid ainult minu päralt, nii nagu vanasti. Kui saaksin koos nendega öö veeta, ilma et mu vanemate kallimad meid segaks, suudaksin neile kindlasti selgeks teha, kui rumal oleks mind puhkusele kaasa tirida.
Mina ei kavatsegi koos Domrot, Domrot, Domrotiga Lõuna-Norra rannas ujuda, ja ma ei mõtlegi Poni-Piaga kuskil lõunamaal päevavarju all passida, kuna tema kardab end ära põletada. Sellest mõttest läheb meel nii heaks, et rauatange voodi alla peites ei meenugi kohe, millal mul viimati nii hea tuju oli.
Kui isa tuleb õhtul koju ja mina pean magama minema, suudan isegi Poni-Piale naeratuse välja võluda, ja ta üllatub natuke, kui saab minult nüüd selle kallistuse, mida ootas pärast esietendust.
„Mis sul juhtunud on?” küsib isa, kui õhtupalve on loetud ja tema on mulle teki ümber pannud, täpselt nagu juba tollal, kui ma väike olin.
„Mis mõttes?” küsin ma vastu.
„Iga kord, kui sa mingit plaani sepitsed, lähevad su silmad suureks ja mõtlikuks.”
„Ei lähe,” vaidlen vastu, „ja ei sepitse ma midagi. Kas sa muide teadsid, et naised pilgutavad silmi kaks korda rohkem kui mehed?”
Ta raputab pead.
„Ei tea, kas sama kehtib ka poiste ja tüdrukute kohta,” jätkan ma. „Muide, selleks, et keha saaks sama palju koormust kui silmad, peaks iga päev kaheksakümmend kilomeetrit käima.”
„Mida kõike sa ka tead!” imestab isa.
„Vanaema ütleb ikka, et head teod saavad alguse teadmistest, kui neid vaid kasutada oskaks. Kas pole mitte hästi öeldud, Baltasar?”
„Kas sa ei võiks mind lihtsalt isaks kutsuda?” küsib isa.
„Aga sinu nimi ei ole ju isa,” vastan mina, ja kui ta ohkab, lisan kiiresti: „Mu silmad läksid sellepärast suureks, et ma püüdsin endale ette kujutada, mis ma suvel teen. Ma juba ootan meie puhkusereisi. Sa oled mulle kallis.”
Isa nägu muutub selliseks nagu sünnipäevadel ja jõuludel, kui ta jälgib, kuidas ma tema kingitusi lahti pakin.
„Sina oled mulle ka kallis ja mul on hea meel kuulda, et sa suve ootad. Meil tuleb Kreetal tore puhkus. Mäletad, kui me viimati seal käisime?” küsib ta, enne kui jõuab järele mõelda ja kiiresti lisada: „Aga me võime ju teeselda, justkui oleksime seal esimest korda,” ütleb ta.
„Miks nii?” küsin ma, justkui ei saaks aru, mida ta silmas peab.
„Andrinel oleks ju vahvam arvata, et me kõik oleme seal esimest korda. Siis saab sellest meie ühine elamus.”
„Aga siis me ju luiskaks, või mis?” ütlen ma ja ajan silmad jälle suureks.
„Ei, tegelikult mitte. Mis luiskamine see ikka on, kui me midagi ei iitsata.”
„Mulle tundub, et tema teeb sinu eest igasugu otsuseid hoopis rohkem kui ema omal ajal,” ütlen mina.
„Ei, või jah, või