Sel hetkel sai Minast ühe muutuva ajastu sümbol – järjest lühenema hakkavad seelikud ning rock’n’roll, mis ka Itaalias jalaga ukse lahti lõi. Minal oli sisemist vabadust, mis tolle hetkeni itaallastele võõras oli, aga mis siiski kasvamisruumi ja väljendust otsis.
Mina silmis ja liigutustes oli väljakutse.
Mina ei peitnud oma ilu, tema pildus selle otse näkku.
Mina provotseeris süüdimatult ja armastusväärse kergusega, aga ei ületanud kunagi piire, nii nagu ainult itaallannad seda teha oskavad.
Mina oli alati teistsugune, kui talt oodati – tuhat nägu, tuhat eri look’i, tuhat emotsiooni. Ja sellele vaatamata oskas ta iseendaks jääda – jäljendamatu, defineerimatu, mõistetamatu, kättesaamatu Mina.
Mina oli alati uuenemise janus, alati millegi otsingul.
1963 algab uue lauluga „Il cielo in una stanza” / „Taevas ühes toas”, mis tänaseni on, usun, jäänud kõigi aegade hinnatuimaks armastuslauluks. See oli taaskord uue Mina kingitus oma publikule – armunud Mina kingitus. Tõsi, kuulujutud olid juba enne levima hakanud. Minal on suhe abielus mehega. Corrado Pani, näitleja (tuletan meelde, et seadus abielulahutuse kohta tundus tol ajal veel täieliku pühaduserüvetamisena). Samal aastal sünnib ka poisslaps, kelle nimeks saab Massimiliano. Skandaal on piiritu. On täiesti mõeldamatu, et üks korralikust perest pärit edukas staar ei varja oma „häbiväärset” suhet ega peida oma armujoovastust. Vastupidi, teeb selle avalikuks ja julgeb ka veel „patu vilja” üle kahetsematult õnnelik olla!
Ajakirjandus astub üksmeelselt Mina vastu, mõistes teda hukka. Avaldatakse salaja üles võetud fotosid paari rõõmuhetkedest, alla kirjutatud: „Mida on küll neil kahel naerda!”.
RAI-lt, riigitelevisioonilt, mida ta kahe eelneva aasta jooksul oli vallutama hakanud, tuli esinemiskeeld.
Ri-Fi oli ainus plaadifirma terves Itaalias, kes talle lepingut julges pakkuda.
Minal oli täitumas 23. eluaasta.
Võib-olla hakkas kuuekümne kaheksas juba siis inimeste mõõdupuid muutma, võib-olla oli tegemist lihtsalt poolehoiuga tüdrukule, kelle laulude saatel olid miljonid inimesed armunud, kelle ekstravagantne olemine andis julgust ka lihtinimestele iseendaks olla, jumal seda teab. Igal juhul ei keeranud nad oma iidolile selga, ei lasknud ennast mõjutada Mina-vastasest boikotist. Inimestel oli silmi näha tema julgust ja otsustusvõimet. Igast maa nurgast saadeti talle solidaarsuskirju ning hulganisti kingitusi lapse jaoks.
Avalik arvamus, rahvas, võib ennast võitjaks pidada aasta hiljem, kui Mina lubatakse uuesti teleekraanile. Murdumatu uhkusega esitab ta uue sümboolse laulu „È l’uomo per me” / „See on mees minu jaoks”. Miski ei peata enam Cremona tiigrit ega publiku armastust. Võidukäik jätkub menusaadetega „Studio 1” ja „Teatro 10” televisioonis, mille saatejuhina ta endale laupäevaõhtute kuninganna krooni teenib. Seega on ka Itaalia televisiooni ajaloo parimatel meelelahutussaadetel vaieldamatult Mina allkiri ja tema andekuse pitser. Sinna vahele mahub ka Mina uus armastus ajakirjanik Virgilio Croccoga ning sellele järgnev abielu ja tütre Benedetta sünd.
Seitsmekümnendatel vallandub Mina küps ja sensuaalne loomingulisus, saades ka müütilise autoritepaari Mogoli ja Lucio Battisti muusaks. Muusikaajakirjanik Red Ronnie ütleb Mina-nähtust analüüsides: „Mina oli Itaalia esimene feminist, ilma seda olemata. Ta ei ole meeste vastu, ei ole vihane. Ta armastab meest, osates jääda teadlikult iseendaks. Mina annab ennast jäägitult, aga Mina on see, kes valiku teeb, kes oma reegleid kehtestab”.
1978 pidi olema Mina kõmutekitavate live-esinemiste aasta. Oodati 15 kontserti endises „Bussola” klubis Viareggios. Esinemistel olid kohal kogu maa kultuurinimed, aga üheteistkümnes kontsert 23. augustil jäi viimaseks päevaks, mil Minat avalikkuses nähti. Kaasosaliseks ootamatu kopsuinfektsioon, otsustas ta jäädavalt eraelusse tõmbuda. Ilmselt oli ta väsinud elust kinniste kardinate taga, fotograafidest ja iga oma sammu avalikustamisest.
Mina tegi taas seda, mida keegi temalt ei oodanud.
Mina otsustas oma elu tagasi võtta. Oma lihtsa provintslase elu, mis koosnes perekonnast, söögitegemisest, kudumisest ja kaardimängust sõpradega. Lõppude lõpuks polnud ta kunagi staarisüsteemis ennast koduselt tundnud.
Mina jätkas siiski oma tööd – plaat aastas, kaanel joonistus või fotomontaaž, sest fotosid ta ei armasta, aga mitte kunagi enam ennast avalikkusele näidates.
2001. aastal otsustas Mina anda loa videoks Interneti otseülekandes oma stuudios, vaid paarikümneks minutiks. Sel hetkel oli viisteist miljonit klikivalmis hiirt arvuti ees ootamas aastates muusikalist kuningannat, et kunagi öelda: „Ka mina nägin teda siis…”.
Veel mõneminutine ülesvõte Minast läks eetrisse 2009. aasta Sanremo laulufestivali avamisel. Oli tehtud kaunis videoesitlus itaalia muusika ajaloost. Selle taustaks sai olla ainult Puccini „Nessun dorma”. Mina esitus pani kaasa vibreerima kõik hingekeeled.
12 aastat pärast Mina eemaldumist tahtsin mina, teiselt planeedilt sisserännanu, oma elu üles leida. Mina ennast mittesäästvas otsingus oli minu jaoks esimene valgusesäde, side ja hingesugulus. Tema ebastandardsed meeleolud, millest ei tea kunagi ette, kuhu need välja viivad, sobisid täiesti mu sisemise puslega. Milline on see jõud, mis on suutnud emotsiooni aastakümnete tagant elusana hoida?
Totò ütles tema kohta: „See pikk hing näib olevat kontrabass kõigi oma keeltega, see hele nahk nagu kreemijäätis, see olevus, kes näitleb vähe ja halvasti, kes naerab valel hetkel, kattes suu käega. Aga kui tuled kustuvad ja ta laulma hakkab, siis tulevad tema häälest lavatäied naeru ja nuttu.”
Ma olen Minat näinud ainult vanadelt mustvalgetelt salvestustelt, aga ma olen teda südamega kuulanud. Ma tean sellest naerust ja nutust, millest Totò räägib. Ma tean müüti suurest diivast, ma tean lugu lihtsast naisest ja hoian endas kujutluspilti, kus mina, Mina ja proua Mazzini muutuse janus, oma reegleid paika pannes, läbi aegade ja moodide samaks jäänud meloodiaid ümiseme.
Vasak, parem
Maailm, kus ühel pool on jõupingutused ühise heaolu otsinguteks ja teisel pool eraisiku vääramatu õigus piiramatule rikkusele, oli mulle enne Itaaliasse tulekut täiesti tundmatu. Minu elus olid teised poolused – kommunism ja vabadus. Arvasin, et olin esimese seljataha jätnud, et teist tundma õppida. Aga nii mõneski mõttes läks täpselt vastupidi…
Seriano oli vasakpoolne… ei, see oleks vist eufemism. Seriano oli kommunist, see päris tõeline. Selline nagu ma elu sees näinud polnud. Piisas, et keegi tema käest raha küsis, kui tal juba rahakott peos oli. Ta võttis selle mõnikord välja ka ilma küsimata, lihtsalt märkas hädasolijat. Oma abikaasa suureks meelehärmiks tõi ta koju sööma tänavalt korjatud kerjuseid ning jagas üliinimliku kannatusega kõigile oma energiat ning heatujulist rahu. Elu oli Seriano jaoks ühise asja ajamine ja vastutuse võtmine. Minu, reaalkommunismist tulnud inimese meelest võis Seriano vabalt olla Jeesus Kristuse sarnane, kui ta veendunud ateist poleks olnud.
Claudiol jälle polnud niivõrd defineeritud poliitilist orienteeritust, aga kindlasti oli ta kommunismivihkaja, kõikvõimalike õiguste ning vabaduste toetaja alates abordist ja lõpetades homoseksuaalsete abielu tunnistamisega ja kõigutamatult ning sügavalt usklik. Valimistel hääletas tihtipeale radikaale, kui üldse valimisjaoskonda kohale viitsis minna. Keisrile kuuluv oli ajas mööduv tuuletallamine. Tõeline elu oli Jumalas, millest tal ka ainulaadne ebakonventsionaalne isiklik käsitlus oli. Esoteerilistele printsiipidele allutatud Libero Arbitrio, Vaba Tahe, oli ainuvalitseja Claudio maailmas.
Nende kahe sõbra vaidluste saatel hakkasin siis uudistava pilguga ringi vaatama.
Nägin, et Itaalia on igavesti kaheks leeriks jagatud maa.
Vasak