Looduskirju. Kristel Vilbaste

on. Ja et sa maaviha rohi oled, siis kandku nad sinu pääle viha, mida mitte meelest unustada ei või.“

      Põdrakanep ja teised rohelised

      Kevaditi pean sageli autoga ringi sõitma ja ükskõik millisesse Eesti otsa tee mind viib, ikka kihutab üle pea pikk haneparvede rodu. Või nokitseb haneparv põllul, roosad varbad rõõmsalt ererohelises orases. Hanesid on nii palju, et linnumehed armastavad selle kohta öelda: põld on hanesid „kuivalt täis“.

      Jääb vaid mõelda, et miks haned siin aega raiskavad ja juba oma pesapaiku üle vaatama ei lenda. Ega need ilmastikuolud nii viletsad seal ka enam pole.

      Aga haned on targad! Seesama oras ja rannakarjamaade tärkavad libled annavad neile elujõu. Selle praeguse ringisagimise jõu ja kuu aja pärast munemise jõu. Rohelise väerohu mõjul viiakse kehast välja kõik talvega kogunenud saasteained. Vitamiinid annavad elule vurhvi.

      Ega muud, kui peame õppust võtma hanedelt.

      Mulle meeldis hästi Kati Saara Vatmanni hiljaaegu öeldud mõte, et kevadel me sööme aias loomadega võidu iga tärkavat liblekest, aga sügiseks tüdime heinaniitmisest. Aga tärkav lible ongi täis elujõudu, mida ka endasse ammutada tahame, hiljem tekib ka taimedesse vananemise väsimus. Elujõudu otsime siis pigem säilitusorganitest, millel uue elu idu sees: juurikatest, seemnetest. Aga kevadel tuleb aed kõigest tärkavast puhtaks süüa.

      Esimesena saab ikka murulauguvõileib söödud, see on tõeline lapsepõlvemaitse. Talisibul käib meil iga toidu peale, karulauguvõidki saab varakevadel tehtud, esimene nõgesesupp söödud. Miku salatitesse jõuab ka naat, mulle see ei maitse. Võib-olla on põhjus kinni minu peas, et sapihädade puhul teda pruukida ei soovitata.

      Sel aastal ei ole millegipärast vesiheina, mida kasvuhoone talve jooksul alati täis kasvas. Kas tavapärasest külmakõhedam talv ei lasknud neil kasvada – igatahes näitab kuuris olematuks kahanenud puuriit, et külmust on tavapärasest rohkem olnud.

      Just see vesihein on olnud väga hea salatitaim. Kui ühel viimasel korral Kaika Laine juures käisime, siis viis ta meid Mikuga aeda jalutama, näitas Mikule vesiheina ning ütles, et sellega saab kestvatest bronhiitidest lahti. Mikk küsis, et kuidas vesiheina tarvitama peab, Laine soovitas salatit teha. Sellest alates olemegi enne maakaevamist aiamaalt vesiheina sootuks ära söönud ja see on aidanud.

      Aga veel parem vesiheinast on kevadine salat põdrakanepist. Kui veel Peipsi ääres elasime, siis oli meil kindel koht aias ja Jõekülas lõhislehise lepa kasvukoha lähistel üks paik, kust igal kevadel põdrakanepit korjata. Eriti ilus ja maitsev salat sai põdrakanepist, võililleõitest ja astelpajumarjadest, vürtsiks sortsuke sidrunimahla.

      Nüüd korjame põdrakanepit Võrumaal oma talu maadel kohtadest, kus oleme võsa põletanud ja kuhu see taim end kohe sisse seab. Ta on esimene, kes julgeb üksi lagedale kasvama asuda.

      Põdrakanepi leiab kevadel üles eelmise aasta meetripikkuste kuivanud varte juurest. Väike minipalmi meenutav võrse ilmub veidi enne võilillede õitsema asumist kohe nende varte kõrvale. Algul on ta võib-olla isegi veidi punakas, eriti kui ilmad on külmad.

      Sellest käelabapikkusest võrsest saab teha salati, nagu ma enne juba kirjeldasin, aga temast saab ka väga maitsva supi. Teda võib ka niisama metsaskäigul krõmpsutada. Aga gurmaanid söövad põdrakanepit nagu sparglit – kergelt soolvees keetmise järel hautatakse teda sulavõis. Mis saab maitsvam olla?

      Kõige kummalisem on aga see, et meie vanemates ravimtaimeraamatutes ei ole põdrakanep ravimtaimena üldse kirjas. Isegi tervet tema suguseltsi – pajulilli. Ei kevadisi võrseid ega kuulsat ivan-tšaid.

      Ravimtaimeteadlane Ain Raal ütleb, et see on temagi jaoks kummaline ja ta on ka ise põdrakanepit uurides jõudnud järeldusele, et see on väga väärt rohi eriti meestele nende eesnäärmehaiguste ravimisel. Ta arvab, et võib-olla pole ta mingil põhjusel ajaloos meie apteekide ravimtaimede nimekirja sattunud ja kui teda neis tsaari- või nõukogude ajal ei olnud, siis ta lihtsalt ravimtaimena tuntud polnud. Nii on nimekirjast väljas ka teised väekad – angervaks ja jõhvikas. Ometi on nad tänapäeval vägevateks ravijateks tunnistatud.