Looduskirju
Looduse kirjade vägi
Kui emake loodus oma värvipaleti maa peale heidab ja metsa ning merele värvikirju tipib, siis pole sellel ilul piire.
Jaanuarikuisest valgest lumetühjusest võib hetkega saada jäämägede lasuursinine, kalliskivina helklev ja südameid vallutav.
Veebruar joonistab lumevälja, metsaviiru ja sinitaeva meie triibulipuks.
Märtsi sinilillesilma keskel tantsivad tolmukate roosad südamekujulised pead.
Aprilli kõdukullast tärkav kollane varsakabi annab tooni sügavsinisele allikaveele.
Valevad laanelilled on maikuus säravaks valgetäheks meie hiite rinnal.
Maasikapunalõhnaline jaanikuu mängib ringmänge hõõguvrohelise jaaniussiga.
Juulikuine rannavalli sinikollane õitemeri paneb meid mõtlema rannarootslastele.
Augusti kollane üheksavägisus lisab kirjusust admiralide tiivatantsule.
Septembri jõhvikapunane võib ootamatult muutuda rästiku siksakiks või kärbseseene tipp-täpiks.
Hingedekuu lõputus igatsuses helgivad härmalõngade kristallid.
Novembrikuu sünktaevast ilmestavad valgete luikede minekuhüüe ja nõiakätena taevasse sirutuvad ihualasti puuvõrad.
Ja aastalõpu küünlavalguses kumav kuuselõhn…
Kuidas panna kirja kõik see kirju? Kuidas tajusid neid mustreid meie esivanemad, kuidas leida üles nende mustrivööde kirjakood? Kuidas hoida alles nende lood? Kulgeda sajandeid edasi sama kirjus ja elurikkas maailmas?
Tapuaed
Aastaid tagasi leidsin vanaema ülestähendustest huvitavad read: „Humalalehtedega hõõruti vanal ajal kaega kaetud silmi, hõõruda tuli seni, kuni silm läks verele.“
Humalal on kolme- kuni seitsmehõlmised lehed, mis katsudes tunduvad karedad kui lehmakeel. Alati, kui koolitustel selle näite tõin, hakkas rahvas naerma. Et on see maarahvas ikka hull rahvas – ühes kaega kaob nii ju ka silmnägemine.
Aga huvi selle kummalise taime vastu jäi ja kümmekond aastat tagasi nägin Ruhnus ka esimest tapuaeda. Tegelikult ei teagi vist enamik inimesi, mis on tapuaed. Sest neid lihtsalt pole enam. Vast seal kaugel Ruhnu saarel ja veel mõnel pool mereäärsetes rannakülades teatakse. Sest saare õlu peab humalast kibe olema.
Kuid ka neis kaugetes rannakülades on tapuaial tänapäeval veel vaid humalakasvatamise otstarve. Selleks istutatakse viljakale kasvukohale kolm-neli humalataime, neid saab tuua jõeäärsetest lepikutest, sealt, kus möödunudaastased väänkasvud veel puudel ronimas näha on. Hea oleks panna kaks-kolm taime ligistikku, siis kujuneb ilus tihe puhmas. Hoolikalt tuleb jälgida, et kaasa saaksid nii mulluste käbidega kui ka käbideta taimed, sest humal on kahekojaline ja vaja on nii isas- kui ka emastaimi, muidu humalakäbisid ei saa.
Ruhnu tapuaia omanik Kaarel Lauk õpetab veel, et toeks tuleb panna pikad kuuselatid. Kuuske ei ole vaja ära koorida. Kaarel olevat ühel aastal pannud kooritud latid, siis vajus humal maha. Alt on latid siiski vaja koorida, see osa, mis maasse kaevatakse; need ka kuivatada ja lõkkel söestada – peab kauem vastu.
Latid tuleb looklevale-ronivale taimele toeks panna sellepärast, et humalakäbid kätte saada. Sügisel sikutatakse latid lihtsalt välja, keritakse väädid neilt maha ning nopitakse käbid ja pannakse kuivama.
Sellised taputeibad olid eelmise sajandi alguses veel enamiku meie talude juures, vahel kiviaia kõrval. Sageli sauna taga, salapaigas.
Ja kuigi humalale on tahetud saksa pitserit külge panna, on see meie põline taim. Tapuaed ei olnud lihtsalt humala kasvatamiseks. See oli pühapaik, väravaga ringikujuline aedik, kuhu ei pääsenud lapsed jooksma ega loomad sõkkuma. Siia toodi osa uudseviljast ja kõigest heast ning paremast, millega loodusvaime lepitada püüti. Rikkalik ja võimas tapuaed tagas hea edenemise.
Kui kaugele humalakasvatuse traditsioon Eestis ulatub, pole tegelikult teada. Üleskirjutiste järgi kultiveeriti humalat esimest korda Saksamaal Hallertau piirkonnas aastal 736. Esimest korda kasutati humalat õlletootmises aastal 1079. Inglismaa õlletehastesse jõudis ta 15. sajandil, Ameerikasse viidi 17. sajandil ning Aasiasse 19. sajandil.
Tõuke humala massilisele kasvatamisele Eestis andis humala tollimaksu suurendamine 1887. aastal. Kui enne oli taluaias 10–15 taputeivast, siis sellest ajast rajati kohe suuremaid kasvandusi. Kuid meie humal polnud õlletehaste jaoks piisavalt mõru ja eelmise sajandi alguses humalakasvatus hääbus ning toorainet hakati sisse vedama.
Sügisel humalakasvude mahalõikamine ei ole patt, sest humala maapealne osa kolletub sügisel ega ela talve üle. Kevadel stardivad humala noored kuuekandilised kasvud kiirusega kuni meeter nädalas ja varred võivad kasvada kuni 15 meetrit pikaks.
Põnev on veel see, et humala varred väänduvad suvalise toe ümber ja seda teevad nad enamasti kellaosutiga samas suunas. Juba väätide kiirkasvu ja tegutsemise jälgimiseks tasub tapuaed rajada.
Lisaks saab verinoori võrseid toiduks tarvitada, nagu sparglit. Kuid suurim väärtus on siiski humalakäbidel endil.
Humal kuulub kurikuulsasse kanepiliste sugukonda, millel on põhjapoolkeral kaks olulist perekonda: kanep, mis on hašiši tooraine, ja humal, õllele õige meki andja. Humal alandab tõenäoliselt meeste sugutungi, kuid võib naistele mõjuda armurohuna.
Peale mõruaine lupuliini on humalakäbides uinutavat-rahustavat toimet tekitavat palderjanhapet ja alkaloid humuliini, eeterlikke õlisid, koliini, parkaineid, vitamiine B₁, B₂ ja C, karotiini ja flavonoide.
Tee humalast mõjub valuvaigistavalt gastriidi, sapiteede, põie- ja neeruhaiguste korral. Humal toob kergendust liigesevaludele, nahaja rinnavähi ravis. Aitab ka kõrgvererõhutõve, juuste väljalangemise, peanaha kõõma, krampide, kopsu- ja nahatuberkuloosi, ainevahetushäirete, allergia, süüfilise, klimakteeriumihäirete puhul. Välispidiselt tarvitatakse tõmmist vistrike ja kiilaspäisuse vastu. Humalavannid mõjuvad ateroskleroosi puhul. Humalamähiseid tehakse naha- ja piimanäärmete raviks ning mädanike vastu. Ühesõnaga aitab ta peaaegu kõige vastu, seega ei püsiks karbitäis humalakäbisid meie kodudes vist pikalt.
Mis lill sa oled?
Mis on siis need lilled või taimed, mida eesti rahvas kõige enam armastab?
Meie rahvuslille saamisloo kohta kirjutatakse nii: „Rahvuslille valimine sai alguse 1968. aastal Eesti Televisiooni saatesarjas „Tammelehe viktoriin“. ETV ja Eesti Looduskaitse Seltsi koostööna valminud saates küsiti inimeste arvamust, milline võiks olla meie rahvuslik lill. Kriteeriumitena oli paika pandud, et lill võiks olla rahva seas tuntud ja hinnatud, dekoratiivne ja kergesti motiivina kujutatav. Arvestatavaid vastuseid tuli 513.“
Mulle meeldib rukkilill ja ma hakkasin teda armastama juba lapsepõlves, kui üheskoos vanaemaga temast herbaarlehti tegime. Vanaemal olid nipid, kuidas 40 aastat tagasi kuivatatud ja paberile kleebitud sinised õied veel tänapäevalgi seinapiltidel sinised on püsinud.
Aga kas rukkilill on ikka tõesti ka praegu kõigi eestlaste vaieldamatu lemmik? Ja kas tema kõrvale ka teisi lilli meie südamesse mahub?
Vastuse otsustasin leida paljukirutud ajaröövli Facebooki kaudu, mida võib ka pläristuks nimetada – kuhu inimesed jäägitult ja otsani ära kaovad ning kust midagi kasulikku välja tulla ei saavat.
Postitasin lihtsa küsimuse: „Mul oleks veel kahe väga tähtsa lille nime vaja teada. Kirjuta palun viis