Susanne Ingemann ei vastanud midagi.
„Juhataja – ja see pidi ju Magna olema – kustutas lihtsalt kõik jäljed.”
Rohelised silmad uurisid meest.
„Huvitav, kas pole?”
Magna järeltulija Susanne Ingemann ei reageerinud mitte mingil moel.
„Vaata, milline võim sel Magnal oli.” Hääl oli veel tasasem ja madalam, lausa nasaalne, nii et sõnad kostsid nüüd juba läbi nina. Knud Tåsing istus veidi köökus, kulunud kampsun seljas.
„Jah,” ütles Susanne Ingemann. „Muidugi juhul, kui see kõik on tõsi.”
„Aga allikad ütlevad, ja need kuuldused, mida paljud võivad kinnitada isegi nii palju aastaid hiljem …”
„Ühesõnaga, kuulduste allikad – kuulduste, mis on võibolla ainult kuuldused ammusest minevikust.”
Ajakirjanik võttis taldrikult hajameelselt viimase saiakese. „Kuid Kongslund ei oleks mitte mingil juhul suutnud Taani kõige kallima rannatee ääres ellu jääda, kui teda poleks toetatud kõige kõrgemalt poolt, kas pole nii?”
Ta pani saiakese tagasi. „Kas see siis polnud nii? Majatäis sohilapsi keset kõige peenemaid MPsid? Oleme asumis, mille ehitamisele on kaasa aidanud kuningad ja mida on imetletud taani rahva kuldaegadest alates. Taani kuldajale apelleerimisel aga ei saanud Kongslundi puhul enam palju poolehoidjaid olla. Kuid siis pandi ühtäkki tähele, et siin on ju midagi, millega kaubelda. Rikkad ja võimukad said midagi vastutasuks – kas nii?”
Susanne Ingemann nõjatus tahapoole, sulges silmad ega teinud provokatsiooni märkamagi.
„Meil on kiri, mis saadeti üleeile rahvusministeeriumi. Kirjas viidatakse enam kui selgesti, et Kongslund on vastutav teatud laste varjamise eest. Siin antakse näiteks ühe lapse puhul ka nimi …” Knud Tåsing pani vana nädalalehe piltidega paberid ja adoptsiooniblanketi Susanne Ingemanni ette. Nilsile tundus jälle, et Susanne reageeris kerge rahutusega, kuid päris kindel ta selles polnud.
Juhataja uuris pabereid pilku tõstmata ja Carl Malle küünitas ennast üle naise vasaku õla ettepoole.
„Kes on John Bjergstrand?” küsis Tåsing.
Ei mingit reaktsiooni. Tåsing kordas küsimust.
„John Bjergstrand. Ma tõesti ei tea. Kes ta on?”
„Ma arvan, et ta oli adopteeritud laps. Siin, Kongslundis, väikelaste toas,” ütles ajakirjanik, nüüd juba natuke kahtlevalt. Reaktsiooni puudumine paistis olevat siiras.
„Jah. No sel juhul on see olnud kaua aega enne mind, ja ma ei ole seda nime varem kuulnud.” Ingemann naeratas ja nägi silmapilgu peaaegu et rõõmus välja, hoolimata neist pealetükkivatest süüdistustest, millega Knud Tåsing Kongslundi pommitas. Siis ütles juhataja: „Kas te olete kindel, et see allikas on ikka õige? Võibolla ajas ta Kongslundi mõne teise lastekoduga segi? Tollel ajal oli Taanis ikkagi oma viiskümmend sellist lastekodu.” Susanne naeratas jälle. „Taani oli täis maju, mis olid täis lapsi, kelle vanemad olid kõrvale heitnud. See teie poiss võis olla kus iganes.”
„Kiri saadeti rahvusministeeriumi kantsleri abile Orla Berntsenile, kabinetiülemale, nagu teda seal kutsutakse. Mis suhe temal võiks Kongslundiga olla?”
„Mitte mingit.” Vastus tuli veidi liiga kiiresti, pani Nils tähele.
„Me arvame, et ta on üks siinsetest lastest.” Knud Tåsingi arvajate arv oli muutunud mitmuslikuks nagu mõnel korral ennegi.
„Orla Berntseni isiklik elu ei ole teiste asi.” Juhataja lausus ametniku nime sellisel viisil, mis ei jätnud mingit kahtlust: Ingemann tundis teda ja Berntsen oli Kongslundiga seotud.
Knud Tåsing märkas seda kohe. „Ma küsin ju avalikku informatsiooni, kuna Kongslundi rahastamine on palju aastaid olnud avalik – just nõnda nagu härra Malle toonitas.” See viimane oli öeldud pahatahtliku alltooniga.
„Sellisel juhul peate te seda Orla Berntsenilt ise küsima, arvan ma,” vastas Ingemann – taas pisut liiga kiiresti – ja kehitas õlgu nagu ajakirjanikki. „Ja pealegi peame me endiselt saadavaid toetusi väärt olema – kui te mõistate, mida ma mõtlen.” Ingemann heitis kiire iroonilise pilgu Carl Mallele ja Nils täheldas jälle nende vahel vaenulikkust.
„Kas ministeerium avaldab teile survet? Miks on see mees siin üleüldse Vaba Nädalalõpu ja Kongslundi vahelisele jutuajamisele kutsutud?”
Susanne Ingemann tõusis sohvalt ja astus akna juurde. Ta seisis peaaegu minuti seljaga meeste poole ja vaatas eemal sinetavat Sundi väina. Siis pööras ta ennast ümber ja ütles ilma pikemata: „Jah. Orla Berntsen oli beebina siin.” Susanne kehitas õlgu justkui näitamaks, et see fakt ei ole ehk õigupoolest mitte midagi tähtsat. „Aga see on otse loomulikult informatsioon, mis eeldab usaldust. Ta ei olnud siin adopteerimiseks. Ta oli siin lühikest aega, kuna tema emal oli raske periood ja Emade Abistamise Selts aitas teda. Hiljem käis Orla vähemalt kord aastas siin preilisid külastamas – koos oma emaga – ja ainult sellepärast tean ma seda kõike. Ka ministeeriumis teatakse seda. Me saame riigieelarvest toetust. Rahvusministeerium toetab meid ja minister on meie juhatuse nõukogus – siin pole midagi salajast. Ja kõigel sel pole Orla Berntseniga mingit pistmist.”
See kõlas nii, nagu oleks Susanne Ingemannil Orlaga rohkemgi pistmist, kui ta lasi välja paista.
„Orlal ei olnud kerge,” ütles juhataja kuidagi eemalolevalt.
Knud sirutas ennast ettepoole ja tema vaikimises oli küsimus: Miks?
Naine tuli tagasi sohva juurde, kuid ei kavatsenudki istuda – võibolla sellepärast, et vältida pensionile jäänud politseiniku lähedust. Silmapilgu arvas Nils, et juhataja ei vasta Knud Tåsingi vaikivale küsimusele, aga siis ütles ta: „Ükskord juhtus … üks väga hirmus lugu.”
Carl Malle tegi liigutuse, nagu tahaks püsti tõusta, aga otsustas siis istuma jääda.
Susanne ei vaadanud tema poolegi ja isegi aknast kiirgavas vastuvalguses nägi Nils naise pilgus killukest trotslikku hõõgumist, enne kui ta jätkas. „Sellest on juba juttu olnud,” ütles juhataja, „et Orla oli seotud ühe mehe surmaga – või siis on olnud ühe mehe surma tunnistajaks. Aga see väide võib ka ekslik olla. Sest ta oli siis ju kõigest hoolimata ainult laps. Ma olen teada saanud, et Magna otsis sageli psühholoogi abi, niisiis Kongslundi psühholoogide abi – Kongslundis on alati olnud kindel meeskond, kes muutus siin paikseks. Võibolla võttis ta tarvitusele ka teisi meetmeid, mille kohta mul informatsioon puudub. Sellest teabest muidugi ei piisa, et te saaksite oma ajalehes midagi kirjutada. Ütlen seda ainult sellepärast, et oleks mõistetav, et ma püüan olla täiesti aus … siin pole midagi varjatut … ja siin pole ka midagi, mis oleks kuidagi eriliselt huvitav … kas või Vaba Nädalalõpu jaoks.”
Aga ta oli neile kahele lehemehele juba andnud huvitavat informatsiooni, mille väljakaevamine oleks muidu mitu kuud aega võtnud.
„Näiteks milliseid teisi meetmeid?” Knud Tåsingi küsimus tuli vähimagi kõhkluseta.
Sel hetkel lõi Carl Malle kämblaga diivanilauda, nii et kolm teelusikat tugevast löögist klirinal põrandale kukkus. „Nüüd on küllalt. Te esitate küsimusi intiimsete asjade kohta – just nende asjade kohta, mida see mees on pidanud kahetsusväärseks, kuna keegi sai surma!” Julgeolekumees ajas ennast püsti.
Ajakirjanik võttis adopteerimisblanketi laualt ja pani oma paberid tagasi portfelli. „Tänud teile abivalmiduse eest,” ütles ta võõrustajannale. „Tuleme nädala pärast jälle. Juubelipidustusi vaatama.” Knud tõusis. „Ja siis tuleb meil küll vaid käteplaksutamisega rahulduda.”
Naine saatis neid trepini ja vaatas neile