Kas ta pääses?
Minema? Jah. Kulus veidi rohkem kui kolm aastat, aga lõpuks sai ta oma tahtmise. Ta sai koeraga jalutamas käies insuldi ja langes koomasse. Suri paar nädalat hiljem.
Mis pärast tema surma projektist edasi sai?
Mitte midagi. Midagi ei saanud. Käsi ja tahvlid kogusid neliteist aastat laos tolmu, kuni projekt demilitariseeriti. Siis võttis Chicago ülikool NSA1 rahaga uurimise üle ja mina sattusin miskitmoodi uurima kätt, kuhu olin lapsena sisse kukkunud. Ma ei usu tegelikult saatusse, ent seletusest, et maailm on väike, jääb justkui napiks.
Miks peaks NSA sekkuma mingisse arheoloogilisse projekti?
Mina küsisin endalt sedasama. Nad rahastavad igasuguseid uurimistöid, aga see ei lange nende harilikku huvisfääriga päris kokku. Võib-olla huvitas neid keel, krüptoloogilises mõttes; võib-olla huvitas neid materjal, millest käsi oli valmistatud. Igal juhul eraldasid nad meile päris kopsaka eelarve, nii et ma ei hakanud ülearu pärima. Mulle anti väike uurimisrühm täppisteadusega tegelemiseks, enne kui me kogu materjali antropoloogiateaduskonnale üle andsime. Projekt oli endiselt ülisalajane ja mind paigutati maa-alusesse laborisse nagu minu eelkäijagi. Te olete ilmselt mu aruannet lugenud, seega on kõik ülejäänu teile teada.
Jah, olen küll lugenud. Te esitasite oma aruande kõigest neli kuud hiljem. Võiks arvata, et see oli pisut ennatlik.
See oli esialgne aruanne, aga tõepoolest. Minu meelest ei olnud see ennatlik. Olgu, võib-olla veidike küll, kuid ma olin teinud märkimisväärseid avastusi ja olemasolevate andmete põhjal polnud võimalik enam edasi minna, nii et milleks oodata? Selles maa-aluses ruumis jätkub meil mõistatamist mitmeks inimpõlveks. Minu arvates pole meil piisavalt teadmisi, et sealt veel midagi olulist välja imeda, kui me just kusagilt uusi andmeid juurde ei saa.
Kellel meil?
Meil. Minul. Teil. Inimkonnal. Ükskõik kellel. Seal laboris on asju, mille mõistmiseni me praegu lihtsalt ei küüni.
Olgu, rääkige mulle siis sellest, millest te aru saate. Rääkige tahvlitest.
Kõik on minu aruandes kirjas. Neid on kuusteist, igaüks umbes kümme korda kolmekümne kahe jala suurune, peaaegu ühe tolli paksune. Kõik kuusteist tahvlit valmistati samal perioodil, ligikaudu kolm tuhat aastat tagasi. Me…
Kas tohib segada? Ma saan aru, et te ei poolda ristsaastumise teooriat?
Mis minusse puutub, siis ei näe ma mingit põhjust, miks me ei peaks radiosüsiniku dateeringut usaldama. Ja kui aus olla, on nende asjade vanus meie kõige väiksem mure. Kas ma mainisin, et need sümbolid on viimased seitseteist aastat helendanud, ilma et neil oleks mingit käegakatsutavat energiaallikat?
Iga sein koosneb neljast tahvlist, mille sisse on nikerdatud kaksteist rida sümboleid, kaheksateist kuni kakskümmend sümbolit igas reas. Read on kuue-seitsme sümboli kaupa rühmitatud. Kokku leidsime viisteist erinevat sümbolit. Enamikku on kasutatud mitu korda, mõned esinevad ainult ühel korral. Seitse on kaarjad, täpp keskel, seitse koosnevad sirgjoontest, üks on ainult täpp. Kujundus on lihtne, aga väga elegantne.
Kas eelmisel rühmal õnnestus neid märke kuidagi tõlgendada?
Tegelikult oli lingvistiline analüüs Hudsoni raportis üks väheseid kohti, mille sõjavägi tsenseerimata jättis. Nad olid võrrelnud sümboleid kõigi teadaolevate kirjasüsteemidega, nii minevikust kui ka olevikust, kuid ei leidnud ühtegi huvipakkuvat seost. Nad arvasid, et iga sümbolite rühm tähistas mingit väidet, umbes nagu ingliskeelset lauset, aga võrdlusmaterjali puudumisel ei saanud nad mingeid tõlgendusi välja pakkuda. Nende töö oli küllaltki põhjalik ja igal sammul dokumenteeritud. Ma ei näinud põhjust seda teist korda üle teha ja keeldusin, kui mulle pakuti võimalust kaasata töörühma lingvist. Kuna meil polnud märke millegagi võrrelda, siis polnud meil ühtki loogilist võimalust tähenduseni jõuda.
Võib-olla olin ma erapoolik – sest just mina olin selle otsa koperdanud –, aga mind tõmbas nimelt käe poole. Ma ei osanud seda seletada, kuid kogu mu olemus kisendas mulle, et käsi on see kõige tähtsam osa.
Risti vastupidi teie eelkäijale. Mida te oskate mulle käe kohta öelda?
Noh, see näeb jalustrabav välja, aga ma ei usu, et esteetika teid eriti huvitaks. Randmest keskmise sõrme otsani on käelaba pikkus 22,6 jalga. Tundub, et see on läbini metallist, sellestsamast materjalist, millest seinatahvlidki, ent sealjuures vähemalt kaks tuhat aastat vanem. See on tumehall, mõnevõrra pronksja varjundiga ja pärlmutrihelgiga.
Käsi on avatud, sõrmed koos, kergelt kaardus, justkui hoiaks see midagi väga väärtuslikku või näiteks peotäit liiva, et see maha ei pudeneks. Mõned kurrud on kohtades, kus inimese nahk loomulikult kurdub, teised aga nähtavasti puhtdekoratiivsed. Kõik kurrud helendavad ühtmoodi türkiissiniselt, mis toob esile metalli pärlmutriläike. Käsi näib tugev, kuid… rafineeritud on ainus sõna, mis mulle pähe tuleb. Minu meelest on see naisekäsi.
Mind huvitavad praegu pigem faktid. Millest see tugev, aga rafineeritud käsi valmistatud on?
Selgus, et seda oli tavapäraste meetoditega peaaegu võimatu lõigata või mõnel muul moel mõjutada. Alles mitmendal katsel õnnestus ühest seinapaneelist pisitilluke proov kätte saada. Massispektromeetria näitas, et käsi oli mitme raskmetalli sulam ning koosnes põhiliselt iriidiumist, umbes 10 protsendi ulatuses rauast ja väiksemas kontsentratsioonis osmiumist, ruteeniumist ja teistest plaatinametallidest.
Nii et see on väärt oma kaalu kullas?
Naljakas, et te seda mainisite. See ei kaalu nii palju, kui peaks, mistõttu ma ütleksin, et käsi on oma kaalust palju väärtuslikum, mis tahes vääringus.
Kui palju see siis kaalub?
Kolmkümmend kaks tonni… Ma tean, see on aukartustäratav mass, aga koostist arvestades on seda seletamatult vähe. Iriidium on üks tihedamaid elemente, väidetavalt kõige tihedam, ja isegi teatava rauasisalduse juures peaks käsi kaaluma tubli kümme korda rohkem.
Millega te seda selgitasite?
Ei selgitanudki. Ei selgita praegu ka. Ma ei oska arvatagi, millise protsessi abil oleks võimalik sellist tulemust saavutada. Tõtt-öelda ei häirinud eseme mass mind nii palju kui see üüratu iriidiumikogus, mis mulle vastu vaatas. Iriidium pole mitte ainult üks tihedamaid aineid, mida looduses leidub, vaid ka üks haruldasemaid.
Vaadake, selle rühma metallid – plaatina nende hulgas – armastavad ühineda rauaga. Enamik meie planeedil leiduvat iriidiumi on seda ka teinud, miljoneid aastaid tagasi, kui maakera pind oli veel vedelas olekus, ja oma raskuse tõttu on see vajunud tuuma juurde, tuhandete miilide sügavusele. Maakoorde on jäänud väga väike osa, mis on tavaliselt segunenud teiste metallidega, ja nende eraldamiseks läheb vaja keerukat keemilist reaktsiooni.
Kui haruldane on see teiste metallidega võrreldes?
Üliharuldane. Ütleme nii, et kui koguda kokku kogu puhas iriidium, mida planeedil aasta jooksul toodetakse, saab kõigest paar tonni. Ehk umbes ühe suure kohvritäie. Tänapäeva tehnoloogia juures kulub aastakümneid, et sellise eseme valmistamiseks vajalikku hulka kokku kaapida. See on Maal lihtsalt liiga haruldane ja kondriite meil siin ka ülearu palju ei vedele.
Ei saanud aru.
Vabandust! Meteoriite; kivimeteoriite. Iriidium on Maa kivimites nii haruldane, et seda ei õnnestu sageli leidagi. Suurem osa iriidiumi, mida meil kaevandatakse, pärineb meteoriitidest, mis ei ole atmosfääris täielikult ära põlenud. Selle kambri ehitamiseks – ja võib vabalt oletada, et see pole ainus asi, mille nad ehitasid – tuleb tuua seda kusagilt, kus leidub tunduvalt rohkem iriidiumi kui maakoores.
Reis maakera südamesse?
Jules Verne on üks