Mööda tumedat rada. Joonas Kollo

kõrval istus suur kullakarva koer. Aldenis tekitas vaatepilt rahuldustunnet.

      Ta astus hotelli sisse ja pöördus administraatori poole. Saanud võtme, sammus ta oma tuppa. Mobiil helises.

      „Kuulan.“

      „Kuidas lood on? Oled juba kohal?“ kostis tema ülemuse hääl.

      „Jah, juba hotellis. Sain toa kätte. Sean end sisse ühesõnaga.“

      „Väga hea. Soovin sulle edu…aa, ja, veel üks asi. Su sõber ja kolleeg, Arthur, peaks praegu tegelema ühe asjaga umbes 200 km sinu asukohast.“

      „Eks ma võtan temaga ühendust, kui vaja.“

      „Tee, kuidas õigeks pead, Alden. Soovin edu!“

      „Head päeva!“ vastas Alden ja pani telefoni kõrvale.

      Ta istus voodi servale ja jäi korraks mõttesse, uppudes toas valitsevasse vaikusesse. Korraga tundis mees, et uni võtab võimust ning uinus pooleks tunniks. Alden ärkas järsku, tõusis voodist ja seadis sammud ukse poole. Peaks linnaga tutvust tegema… Ta jalutas mööda tänavaid ja nautis seda vaikust, seda kodust tunnet selles väikeses linnakeses. Ümbritsev paistis nii soe ja hubane. Seda oli ta juba ammu tahtnud. Ta möödus kirikust, seejärel keeras paremale ja sammus eramajade juurde, kus asus ka John McMerry maja. Temast möödus Kristina, nende pilgud kohtusid hetkeks. Neiu näis olevat heas tujus.

      Alden otsustas, et alustab tööga homme, täna teeb ta väikese jalutuskäigu ning vaatab lihtsalt ringi, naudib vaikust. Pärast õhtusööki hotelli restoranis läks Alden oma tuppa ja viskus voodile. Kuigi päev oli mõnus, tulid pähe taas kurvad mõtted. Järjekordselt mõtles ta oma sõbrale, kuid püüdis kõigest väest need mõtted eemale peletada. Kell näitas peaaegu kaheksa. Ta võttis kätte ajalehe ja luges uudiseid. Viimased uudised pajatasid äsja aset leidnud juhtumist.