Naine naeratas vapralt. „Meie furgoon läks katki – või sama hästi kui katki. Midagi karburaatoriga. Kui viga oleks elektroonikas, oleks Rupert selle kindlasti siuhti ära parandanud, kuid kahjuks ei käi tema jõud kütusesüsteemist üle.”
„Heldeke, heldeke!” ütles vikaar. „Ma olen kindel, et autotöökoja Bert Archer saab teid aidata. Ma helistan talle kohe, kui soovite.”
„Oh ei,” ütles naine kiiresti – võib-olla liigagi kiiresti – „me ei tahaks kellelegi tüli teha. Rupert läks peatänavale. Ta on arvatavasti juba kellegi leidnud.”
„Kui oleks leidnud, oleks ta juba tagasi,” ütles vikaar. „Las ma helistan Bertile. Ta käib tihti pärastlõunati kodus pikutamas. Vaadake, ta ei ole enam nii noor kui vanasti – ega keegi meist ei ole, kui nii võtta. Ometi on üheks minu lemmikmõtteks see, et kui asi jõuab mootorite ja mehaanikani – isegi kui tegu on taltsutatud isenditega –, ei tee kiriku õnnistus kunagi kahju.”
„Oh ei. See oleks teile liiga suur vaev. Ma olen kindel, et kõik läheb hästi.”
„Rumal jutt,” ütles vikaar, kes juba hauakivide vahel laveerides eemaldus ja täiskiirusel pastoraadi poole liikus. „See pole mingi vaev. Olen sutsti tagasi.”
„Vikaar!” hüüdis naine. „Palun…”
Mees jäi poolelt sammult seisma ning tuli vastumeelselt meie poole tagasi.
„Lihtsalt et… vaadake, me…”
„Ahaa! Küsimus on siis rahas,” ütles vikaar.
Naine noogutas kurvalt, pea norus, punased juuksed näo ette vajunud.
„Ma olen kindel, et me saame midagi korraldada,” ütles vikaar. „Näete! Seal teie abikaasa ongi.”
Läbi kirikaia marssis meie poole liiga suure pea ja lombaka kõnniga väike mees, kelle parem jalg tegi iga sammuga tema ees laia kohmaka poolkaare. Kui ta lähemale jõudis, nägin, et tema jalasääre ümber oli raske rauast tugiklamber.
Ta pidi olema umbes neljakümnendates eluaastates, aga oli raske täpselt öelda.
Tema miniatuursusest hoolimata ähvardasid ta kummis rind ja tugevad käsivarred iga hetk rebida lõhki õhukesest triibulisest puuvillasest kangast ülikonna, mis neid kängitses. Nendega võrreldes oli tema parem jalg haletsusväärne: selle järgi, kuidas tema püksid kasutult selle ümber laperdasid, oli näha, et jalg polnud muud kui üks peenike tikk. Oma suure peaga nägi ta minu arvates välja pigem nagu hiiglaslik kaheksajalg, kes oma eri pikkusega jalgadel üle kirikaia looberdab.
Ta jäi vaarudes seisma ning kergitas aupaklikult lamedat nokaga autojuhimütsi, paljastades heledate sagris juuste pahmaka, mis sobis täpselt tema lühikese kitsehabemega.
„Teie olete vist Rupert Porson?” ütles vikaar uustulnukal rõõmsalt kätt surudes. „Mina olen Denwyn Richardson – ja see on minu noor sõber Flavia de Luce.”
Porson noogutas mulle ning heitis peaaegu märkamatult naisele kiire sünge pilgu, enne kui oma prožektornaeratuse põhja keeras.
„Teil on mootoriga muret, nagu ma aru saan,” jätkas vikaar. „Üsna ebameeldiv. Ometi on „Võlukuningriigi” ja Orav Snoddy looja tänu sellele meie keskel – see lihtsalt tõestab seda vana kõnekäändu, mis?”
Ta ei öelnud, millist kõnekäändu ta silmas pidas, ja keegi ei hakanud seda ka pärima.
„Ma hakkasin just teie heale abikaasale ütlema,” lausus vikaar, „et Püha Tancredi kirikul oleks suur au, kui te leiaksite võimaluse meile kogudusemajas veidike meelelahutust pakkuda, kuni teie furgooni parandatakse. Ma muidugi mõistan, kui nõutud te olete, kuid ma ei täidaks korralikult oma kohust, kui vähemalt Bishop’s Lacey laste – ja ka täiskasvanute – nimel ei üritaks. Aeg-ajalt on kasulik lasta väärilise kultuuriürituse nimel lapsi nende rahakassade kallale, kas te ei leia?”
„Vaadake, vikaar,” ütles Porson mesisel häälel – mulle tundus, et nii tillukese mehe jaoks oli see liiga vali, liiga kõlav, liiga lipitsev – „meie graafik on üsna tihe. Meil on olnud kurnav ringreis ja London ootab…”
„Ma mõistan,” ütles vikaar.
„Aga,” lisas Porson ja tõstis dramaatiliselt nimetissõrme, „miski ei valmistaks meile suuremat heameelt, kui oma õhtusöögi eest veidi laulda, nagu öeldakse. Kas pole, Nialla? Täpselt nagu vanasti.”
Naine noogutas, kuid ei öelnud midagi. Ta vahtis hoopis silmapiiril kõrguvaid mägesid.
„Noh, sellisel juhul,” ütles vikaar käsi reipalt kokku hõõrudes, nagu tahaks tuld teha, „oleme kokku leppinud. Tulge minuga ja ma näitan teile kogudusemaja. See on üsna kulunud, kuid meil on olemas lava ja sealne akustika on märkimist väärt.”
Nende sõnadega kadusid mehed kiriku nurga taha.
Hetkeks tundus, et ei olegi enam midagi öelda. Ja siis hakkas naine kõnelema: „Ega sul juhuslikult suitsu ei ole, mis? Ma tahaks kangesti ühe mahvi teha.”
Raputasin üsna rumalalt pead.
„Hmmm…” ütles ta. „Sa näed välja, nagu sul võiks suitsu olla.”
Esimest korda elus olin sõnatu.
„Ma ei suitseta,” suutsin vaid öelda.
„Ja miks siis mitte?” küsis tema. „Kas sa oled selleks liiga noor või liiga tark?”
„Ma plaanisin sellega järgmisel nädalal algust teha,” ütlesin totakalt. „Ma pole lihtsalt veel jõudnud.”
Ta heitis pea kuklasse ning naeris, kõik hambad paljastatud nagu filmitähel. „Sa meeldid mulle, Flavia de Luce,” ütles ta. „Kuid mul on väike eelis, kas pole? Sina ütlesid mulle oma nime, aga mina sulle enda oma pole öelnud.”
„See on Nialla,” ütlesin. „Härra Porson kutsus teid Niallaks.”
Ta sirutas käe välja, näol tõsine ilme. „Nii see on,” ütles ta, „kutsus jah. Aga sina võid kutsuda mind Haneemaks.”
KAKS
Haneema!
Ma pole iial nipsakatest märkustest midagi pidanud, eriti kui neid teevad teised, ja kui need tulevad veel täiskasvanute suust, ei hooli ma neist kohe üldse mitte. Minu kogemus ütleb, et kui naljatama hakkab keegi, kes on küllalt vana, et seda mitte teha, teeb ta nalja selleks, et varjata midagi palju-palju hullemat.
Aga ometi leidsin end neelamas alla teravat – ja mahlaselt vastikut! – vastulauset, mis mul juba keelel oli, ning suutsin selle asemel manada ette lahja naeratuse.
„Haneema?” kordasin kõheldes.
Ta puhkes jälle nutma ning mul oli hea meel, et ma olin keelt hammaste taga hoidnud. Kohe pidi saabuma minu tasu pikantse informatsiooni näol.
Pealegi olin ma hakanud tajuma kerget, kuid selgelt äratuntavat sümpaatiat enda ja selle naise vahel. Kas see võis olla haletsus? Või oli see hirm? Ma ei osanud öelda: ma teadsin vaid, et mingi sügaval meie sees jooksev keemiline substants hüüdis oma ammu kadunud osa – või hoopis antidoodi? – järele.
Panin käe talle hellalt õlale ja ulatasin talle oma taskurätiku. Ta vaatas seda skeptilisel ilmel.
„Pole midagi,” ütlesin. „Need on ainult muruplekid.”
Selle peale alustas ta erakordse halaga. Ta peitis näo taskurätiku sisse ning tema õlad vappusid nii ägedalt, et ma kartsin, et ta võib iga hetk tükkideks lennata. Andmaks talle aega toibuda – ja kuna tema tundeplahvatused mulle pigem piinlikkust valmistasid –, kõndisin veidi eemale, et uurida üht kõrget ilmast puretud hauakivi, mis tähistas kellegi Lydia Greeni hauda, kes oli „lahhkund” aastal 1638, „saja kolmekümne viie aasta vanusena”.
Kord