Aga Sara on rahulik.
„Mis on Rootsi kõige suurem saar?” küsib Kehka-Linda.
„Gotland.”
Seejärel sirutab Sara jalad sirgelt taha ja roomab jäänaelu enda ette jäässe lüües august välja. Täpselt nii, nagu eelmisel päeval võimlemistunnis õpitud.
Kõik ümberringi huilgavad ja plaksutavad.
„Tubli, Sara!” hüüab Kehka-Linda. „Tegid kõik õigesti! Jookse nüüd sooja. Riietusruumis on saun soe. Järgmine!”
Järjekord liigub edasi. Üksteise järel hüppavad lapsed vette, vastavad ühele küsimusele, ronivad jäänaelu abiks võttes veest välja ja jooksevad sauna.
Viggo on sabas viimane. Ta pöörab ringi, et Alrikut näha. Kas ta juba ei tule? Ta tahab, et Alrik näeks, kui ta vette hüppab, nii et nad saaksid sellest hiljem üheskoos emale rääkida.
Jah, Alrik on jää peale tulnud. Ta seisab kinnikülmunud poi juures, august tükk maad eemal. Viggo vehib kätega, et ta lähemale tuleks.
Alrik viipab tõrjuvalt. Viggo hakkab mossitama ja pöörab talle selja.
Varsti on Viggo kord vette hüpata. Aga enne teda on veel Suggen, poiss on väga tõsine, kui ta seal seisab, köis vöö ümber seotud. Tööõpetuse-Thomas naeratab rahulolevalt ja näitab publikule, et ta hoiab köie teist otsa kindlas haardes.
„Kujuta ette, et praegu on suvi, Suggen!” hüüab Viggo.
Paistab, et Suggen viibib täiesti omas maailmas. Ta vahib ainiti jääauku. Siis astub ta sammu lähemale. Nagu hüljes libiseb ta üle ääre ja kaob vee alla. Pole õieti sulpsatustki kuulda.
Siis ilmub Suggeni pea jälle nähtavale. Tema pilk on metsik, ta hingab kiiresti ja katkendlikult.
„Püsi nii paigal, kui saad!” ütleb Kehka-Linda rahulikult jääaugu servalt. „Nimeta kolm puuvilja. Keskendu! Sa tuled sellega toime!”
Suggeni pilk eksleb ringi.
„Võta ennast kokku!” hüüab Viggo. „Sa saad hakkama!”
Ta näeb, kuidas Suggen võitleb. Ta püüab mõelda, ehkki jäine külm muudab aju venivaks nagu iirisekommi.
„Apelsin …” hingeldab Suggen.
„Tubli!” ütleb Kehka-Linda julgustavalt. „Kaks veel. Sa tuled toime!”
Publik ergutab ja hüüab talle ette eri puuviljade nimetusi, aga paistab, et Suggen ei kuule seda.
„Apelsin …” kordab ta.
Siis jookseb ta mõte ummikusse. Paanika pole enam kaugel.
„Hästi,” ütleb Kehka-Linda ja sirutab käe Suggeni poole, ent Tööõpetuse-Thomas paneb oma käe keelavalt Linda oma peale.
„Ei, nii kergesti me alla ei anna,” ütleb Tööõpetuse-Thomas lõbusalt. „Võta ennast kokku! Apelsin ja … mis veel? Kolm puuvilja!”
Siis katkeb Suggenis miski.
„APELSIN, APELSIN, APELSIIIN!” röögib ta.
Teda haarab paanika. Suggen vehib kätega. Unustab kõik, mida ta on jääaugust välja ronimise kohta õppinud. Jalad libisevad vees ettepoole, jää alla.
Kehka-Linda tõukab Tööõpetuse-Thomase käe kõrvale ja küünitab Suggeni poole. Aga hetk enne, kui ta poisist kinni saab, kaob too vee alla. Justkui tiriks miski teda allapoole. Nagu õngekorki, kui kala näkkab. LUPSTI!
Kehka-Linda karjatab ja pistab käed vette.
Alrik on poi juures paigale tardunud nagu kivikuju. Ta kuuleb jääaugu ümbert kostvat kära, ent vahib nagu hüpnotiseeritult musta jääd oma jalge ees. See naksub ja nagiseb. Valgeid jooni tekib tema ümber üha juurde, need moodustavad siksakilise mustri.
Tema alt kostab tuhm tümps. Otsekui taoks keegi altpoolt vastu jääd. Seejärel kostab nagin ja jääle ilmuvad uued jooned. Tümps – nagin. Mats – naks.
Siis annab jää tema all raginal järele ja ta vajub otse külma vette.
Jääaugu ääres vehib Kehka-Linda meeleheitlikult kätega ja püüab Suggenist kinni haarata. Silmapilguks tundub, nagu tahaks ta poisile jääauku järele hüpata, ent siis hüüab Tööõpetuse-Thomas talle järsult: „Mine eemale!”
Ta hakkab pingul köit tirima. Mees ponnistab kõigest väest.
See, milleks tegelikkuses kulub kolm sekundit, tundub kõigile kõrvaltvaatajaile igavikuna. Köhiv ja ähkiv Suggen tõuseb pinnale ning Tööõpetuse-Thomas ja Kehka-Linda tirivad ta ühisel jõul välja.
Üks õpetajatest kiirustab pleediga lähemale. Keegi karjub: „Helistage kiirabisse!” Mõned lapsed hakkavad nutma.
„Miski …” köhib Suggen, „… miski … vedas mind põhja!”
„Tss!” vaigistab teda Kehka-Linda. „Ära räägi nii palju. Säästa energiat.”
„Ta peab sauna saama!” ütleb Tööõpetuse-Thomas ja võtab Suggeni sülle.
Suggen ei suuda enam midagi öelda, sest nüüd plagisevad ta hambad nii kõvasti, et kogu keha rappub.
Tööõpetuse-Thomas kannab Suggeni jääaugu äärest minema. Neile järgneb šokis õpetajate ja õpilaste rodu.
Viggo jääb üksi jääaugu äärde ja jälgib seda kummalist rongkäiku.
Shit! mõtleb ta. See oleksin võinud olla mina. Huvitav, kas Alrik nägi seda?
Ta pöörab kiiresti ümber, et venna poole vaadata. Ent Alrikut ei ole poi juures näha. Seal on vaid auk jää sees. Ja selle kõrval lebab Viggole tuttav kinnas.
„ALRIIIK!” karjub ta. „ALRIK KUKKUS LÄBI JÄÄ!”
Aga keegi ei kuule teda.
173. PEATÜKK
Kas niimoodi uputaksegi?
JÄÄ ALRIKU ALL annab järele ja ta vajub otse musta auku.
Esiteks kaovad kõik helid. Sellele järgneb külmašokk ja ta võitleb kõigest jõust refleksiga vee all õhku ahmida. Kogu keha tuksleb. Jääkülm vesi lõikab nägu nagu tuhande noaga.
Miski põimub ta jalgade ümber ja sikutab teda allapoole. Ta sipleb ja paneb vastu. Mis see on?
Veetaimed. Veetaimed tirivad teda allapoole. Alrik püüab neist vabaneda, aga see ei õnnestu. Taimevars väänleb jope alt üles ja keerdub kaela ümber.
Siis juhtub midagi. Külmašokk annab järele. Ühtäkki on keha täiesti soe. Ja lõtv. Ta ei rabele enam ja pöörab näo ülespoole. Kui ta jää peal seisis, oli see must, ent alt vaadates on see helesinine otsekui udune aknaklaas vastu päikest.
Alrik võtab käega veetaimest kinni. Lase lahti, mõtleb ta, nagu oleks see Freja, kes hoiab pulka hammaste vahel.
Taimevääned lasevadbki temast lahti ja hõljuvad tema ümber nagu pikad rohelised juuksed.
Ta võtab oma jõu kokku. Ujub paar tõmmet ülespoole. Mürts! Pea kolksatab vastu jääd. Kus on auk? Ta ei näe seda. Ta peab õhku saama! Poiss küünistab ja taob jääd altpoolt. Ta on lõksus!
Siis näeb ta kedagi enda kohal päikesepaistes. Nägu surutakse vastu jääd. Viggo!
Järgmisel hetkel haaratakse tal kraest kinni. Siis on ta pea veepinnal. Ta hakkab köhima. Kopsud