„Mida?“
„Kodu.“
„Ei!“
Vestlus leidis oma lõpu veel enne, kui alata sai. Nii ma seda olukorda mäletan. Istusid ahju kõrval ning ei hakanud, võib-olla viisakusest, lisa pärima. Võib-olla oli vastus Sulle nii ootamatu, sest mul on meeles, kuidas te vanaisaga igal külaskäigul või peol alati kõige rohkem koju igatsesite. Olgu suvi, kevad, sügis või talv – alati oli teil tarvis seal midagi teha. Kasvuhoone uks kinni panna, tomatitaimed akna pealt ära võtta, koridori uks lukku panna, ahju kütta.
See ahi ja suur tuba, need pole kunagi muutunud. Selles toas pole aastaid mööblit ümber tõstetud ja mööbel on alati samasugune olnud. Ainult diivani- ja tugitoolikatteid on vahetatud. Sel pühapäeva õhtulgi oli tuba täpselt samasugune kui siis, kui kokkulükatud tugitoolidele veel magama mahtusin. Mäletad, et juba siis nõudsin seinakella patareide väljavõtmist?
„Kas sa igatsema ei hakka?“
Vaikus ja Sina ahju kõrval tuttaval toolil. See ongi see olukord, millele mõeldes rinnus raskeks läheb, justkui kasvaks mingisugune tükk südame alla. Sellepärast ma Sinule kirjutangi. Mis mul ometi viga on, et ma kodu ei igatse? Kas me Sinuga siis nii erinevad oleme? Ei. Sest ma juba igatsesin oma kodu Albaanias. Kuidas saab minu kodu olla riigis, kus ma pole kunagi käinud?
Sinu kodu, kus Sul on hea olla ja mida eemal olles igatsed, on Viljandis, kuhu Sa koos oma laste ja abikaasaga peaaegu pool sajandit tagasi Kanakülast kolisid. Kolmetoaline korter kahekorruselises kolme koridoriga ja suure aialapiga majas, kus te oma kaks tütart kenasti üles kasvatasite. Vaatasid, kuidas Sinu lapsed said lapsed, ja praeguseks on osa viimastestki lapsevanemad. Seal ongi Sinu kodu, kuhu haiglast ihkas Sinu abikaasa, minu vanaisa, et rahulikult minna. Oma kodust, mille teie kahekesi olite ehitanud, kus tal oli turvaline. Seal tundis ta ennast ära, seal tunned Sinagi ennast vist ära. Kui Sa kodus ei ole, siis kõik poleks justkui terviklik, ja kui kodus oled, siis nagu vist oleks. See ehk ongi kodu.
Ka minul on kodu, kuhu ma kogu aeg kibelen. Ainult minu kodu ei ole kahekorruselises või kolmekorruselises või ühekorruselises majas või üleüldse majas. Minu kodu on Kaisa. Mina olen kodus siis, kui ma olen koos temaga. Ka mina igatsen iga külaskäigu ja peo ajal võimalust olla koos temaga. Kasvõi telefoni teel. Näiteks kui Kaisa helistab, siis ma räägin temaga tunde. Ausõna! Mu sõbrad juba teavad, mida tähendab, kui Siimul telefon heliseb ja ta seltskonnast irdub. Ma valin alati hetke pigem temaga – ükskõik kuidas. Nii palju igatsen ma Kaisat ja oma kodu. Me polnud varem samas riigiski elanud. Me läksime reisima, et leida kusagil uues riigis oma kodu. Leidsimegi, aga mitte ühes riigis. Kaardi pealt Sa seda kohta ei leia. Meil pole kindlat aadressi, meil võib neid palju olla, aga kodu on olemas ja alati tuttav ja turvaline.
Kui me jälle ninapidi kokku saame, siis arvan, et meil on natukene samasugune tunne nagu teil siis, kui Kanakülast Viljandisse kolisite. Uus, aga ikkagi oma. Alguses võõristame veidi teineteist, aga paari hetke pärast tunneme üksteist ära ja ongi kodu tunne. Näiteks kui valvan lennujaamas põrandal pikast reisist väsinud magava Kaisa und, siis tunnen ennast rohkem kodus ja turvaliselt kui Sinu juures tiksuva kellaga toas või ema juures oma kokkupakitud varanduse kõrval.
Ka meie kodus on mõned füüsiliselt olemasolevad asjad olemas ja kindlad, kui nii võib öelda. Kui nüüd pakkisime endale koti Albaaniasse, siis said kaasa suhteliselt samad asjad, mis olid kaasas näiteks Indoneesias, Tais, Singapuris või Belize’is. Need on tuttavad ning oskame neid vajaduse korral kasutada nagu Sina oma kodus olevaid asju või esemeid. Meil pole kahte tugitooli, aga meil on mitu rätikut, mida saame vajaduse korral kasutada voodipesu, rannarätiku, saunarätiku, koti, seeliku, kleidi, särgi, mütsi või sallina. Nagu Sinulegi, meeldib meile ilusa ilmaga tegutseda, ja ilm on meil alati ilus, sest meie ise kolime sinna, kus ilm ilus on.
Kaisaga koos on iga kogemus terviklikum. Kui mul on mure, siis soovin seda temaga jagada, sest see teeb mure kergemaks. Kui on rõõm, siis soovin jagada ja rõõm saab tõeliseks. Sellepärast ma Kaisaga kusagil teisel pool maakera olles kodu ei igatsegi – me olemegi juba kodu(s). Aga see kõik ei tähenda, et ma Sind ei igatseks. See ei tähenda, et ma oma vanaema ei igatse.
Võimalik, et see ongi igatsus, mis mul rinna raskeks teeb ja õrna tunde kurku toob. Tea, et kõige rohkem igatsengi ma teid – Sind ja Memmet ja Taati ja siis Käigut ja Uru. Teie elate oma elu omamoodi. Ei tahaks öelda, et vanamoodi, aga nii see vist on, ja Käigu ning Uru on veel väga väikesed, et nad oskaksid enda elust rääkida. Teie viie eluga on keerulisem kursis olla. Ära seda ometi etteheitena võta. Nendes nutitelefonides ja arvutites, mida pidevalt isegi näpin ja mida näed paljusid teisi mudimas, on peidus üks maailm, milles teie just väga palju ei ela, ja seetõttu ei teki mul illusiooni, et me peaaegu igapäevaselt suhtleme.
Meie ühise nädalavahetuse pühapäeval käisin Memme ja Taadi juures ubasid söömas. Lõunasöögijärgses vestluses tuli internet jutuks ja see, et ma võin peaaegu igaühe sealt üles leida – koos pildiga. „Mina küll seal ei ole,“ oli Memme kindel. Oma sõnade kinnituseks otsisin ta nutitelefoni sees olevast internetimaailmast üles, koos pildiga. Sellist internetis otsimist nimetataksegi guugeldamiseks, kui oled kuulnud. Memme nime guugeldamise tulemus oli memmele alguses natukene üllatav ja hiljem veidi hirmutav. Kõik kuulsad vaibad, mis ta kunagi kudunud, iga klass, keda ta on õpetanud, ja iga suurema Heimtali muuseumi sündmuse juures oli tema nimi internetis. Isegi tema õpetajapäevist oli pilte. Tagatipuks leidsin veel artikli mingisuguse laada külastusest, kus Taat oli puusepatööle, nagu muuseas, kiitva hinnangu andnud. „Midagi ei tohi enam öelda, kohe pannakse internetti kõigile lugeda!“ Memme ongi natukene internetis – ainult natukene sellepärast, et tema pole ise ennast sinna pannud. Teised on ta sinna pannud.
Samal ajal panevad peaaegu kõik ülejäänud inimesed ennast ise kogu aeg internetti – igaüks, keda näed oma nutitelefoni mudimas, paneb ennast võib-olla parasjagu internetti, kommenteerib kellegi pilti või annab teada, kuidas ennast parasjagu tunneb. Ka mina. Seal, selles internetimaailmas, me omavahel elamegi. Internetimaailmas vahemaad (mõnikord ka aeg) ei loe. Samal ajal võin uurida, kuidas läheb Fernandol Dominikaani vabariigis, Minttul Helsingis, Kennethil Kehtnas ja Mikul Tõnukülas (jah, isegi Mikk on internetis). Kaarel ka. Meid on internetis nii palju, et tekib illusioon, nagu suhtleksime päriselt. Ja internet on peaaegu terves maailmas (mõnes kohas küll hästi natukene) ja sellepärast me saamegi seal koos elada. Füüsilist kontakti ei ole, aga igatsuse vastu pisut aitab.
Sellist Sind, nagu Sa täna oled, ma internetist ei leia. Praegust Taati ja Memme ka ei leia. Käigust ja Urust pilte leian, sest Hedvig (ja väga harva ka Kaarel) paneb neid internetti. Lõppude lõpuks on needki ainult pildid. Minul on hea meel, et Sind internetis ei ole, sest muidu Sa võib-olla ei olekski uue naabrimehega tuttavaks saanud ja aiapink võinuks parandamata jääda ning siis poleks millelgi päikesepaistelise ilmaga istuda ning näiteks minu kirja lugeda. Näed sa nüüd, vahemaad tegelikult ka ei loe. Sa loed neid sõnu ja ma nagu oleksin kohal, sest mina olen ennast kirja sisse pannud. Me mõlemad teame, et see pole päris see, aga igatsuse vastu aitab pisut küll.
Veel tahan ma, et Sa teaksid, et kus tahes me ka ei ole, jõuame kõige rohkem kahe-kolme päevaga Sinu juurde – alati.
INTERRAIL 1
TERE, KALLIS MUKIMEMM
Keegi minust targem – võibolla oli see dalai-laama – on kirjutanud, et samu tundeid võivad erinevatel inimestel esile kutsuda väga erinevad kogemused. See, et kogemused on erinevad, ei vähenda nende tunnete väärtust, mida nad tekitavad.
Minu lapsepõlv lõppes 15 aastat tagasi rongireisiga Euroopas, Interrail Passiga. Seal muutus midagi minus ja muutus minu suhtumine ümbritsevasse maailma. Ka sinu lapsepõlv lõppes rongisõiduga, aga see oli teise maailmasõja ajal.
Tänu sinu eluvalikutele sain mina otsustada ise oma rongitee sihtpunktid, erinevalt sinust.
Minu