Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani. Lara Williamson

suri – see oli veel üks asi, mis muutus. Ibiza-memm tõmbas neid küll mõnda aega edasi. Pärast seda, kui ta ära läks, ütles Pearl, et tema sellega küll vaeva nägema ei hakka, sest tal pole selleks pliiatsit tarvis, et teada, kui palju ma kasvan, kui mulle uute riiete ja kingade ostmine läheb maksma terve varanduse. Teda kuulates oleks võinud arvata, et ma olen King Kongi suurem vend.

      Sirutan sõrmed välja ja puudutan emme tehtud kriipse.

      Mõtlen jälle emmest.

      Kõhus koguneb kurbus, sest olen kindel, et kui emme selle viimase kriipsu tegi, mõtlesin ma, et ta elab igavesti koos minuga.

      Ma eksisin.

      Isa ja Pearli magamistoast kostab valju pobinat, mis maskmütsi keelest tõlgituna tähendab: panin kirja voodile.

      „Hea küll, hakkame nüüd minema!” hüüan Billyle ja puudutan veel kord neid kriipse. Mõtlen ajale, mil emme elas siin majas koos meiega. Kuidas ta keris ennast tugitoolis minu kõrvale, jutustas mulle lugusid ja mina tundsin, et mind armastatakse ja kaitstakse ning ma olen tugev, nii et jaksan maailmale vastu astuda. Ibiza-memm ütles, et emme oli maailma parim jutuvestja ja vaatas alati, et tema juttudel oleks õnnelik lõpp. Aga tema enda lool õnnelikku lõppu ei olnud ja ma tunnen, kuidas pisarad hakkavad silmis kipitama, kui ma hõikan: „Tee kähku, Billy, me ei saa kauem nähtamatut jalgpalli mängida! Ja kui paps meid otsima hakkab, tuleb jama.”

      Billy pobiseb jälle midagi, aga seekord katkestavad teda alt kostvad hääled.

      Lukuaugus keeratakse võtit.

      Mul tõuseb süda kurku (kuigi ma ju tean kõigist oma meditsiiniraamatutest, et see pole võimalik). Karjun Billyle, et kaome siit, ja ta jookseb libastudes magamistoast välja. Näen, kuidas tema mütsi silmaavast säravad silmad nagu kaks sädelevat diskopalli.

      „Pearl tuleb!” pobiseb Billy. „Kõik saab korda. See on Pear…” Billy hääl vaibub villasesse pehmusse, sest inimene esikus hakkab rääkima. Ja see ei ole Pearl.

      Kolm

      Kui oleme korterisse tagasi jõudnud ja söönud, seletab Billy, et detektiivid teevad alati oma uurimistöö kohta märkmeid. Vastan, et minu meelest on see suurepärane mõte. Billy ütleb, et tal on selle üle hea meel, sest tema ei saa märkmeid teha, ta on kõigest seitse ega oska veel eriti hästi kirjutada.

      Seega on need minu märkmed selle kohta, mis juhtus meie esimesel NUHKi missioonil Honeydown Hillsis Cavalier Approachi majas number 22. Esitan need siin ilma igasuguste kommentaarideta.

NUHKi

salamissioon number üks

      FAKT NUMBER ÜKS. Naisehääl, mida me kuulsime, polnud Pearli oma, nagu ma oletasin. Billy ütles, et tema teadis kogu aeg, et see pole Pearl (ta sundis mind seda märkmetesse lisama).