Sujuva Väljapääsu veebileht on lihtne, ilma ühegi nõmeda ja tobeda HTML-i värgita. See on mustvalge. Stiilne. Kui üks enesetappudele pühendatud veebileht saab üldse stiilne olla. Seal on teadetetahvlid ja foorumid, mida ma peamiselt uuringi. Viimasel ajal on mind hakanud tõsiselt huvitama rubriik „Enesetapukaaslased”.
Enesetappude puhul ei tule enamik inimesi selle pealegi, et häda võib seisneda asjaolus, et inimesel on tõeliselt raske lõpuni endale kindlaks jääda. Tean-tean. Inimesed halisevad kogu aeg, kuidas enesetapp on argade pääsetee. Ja arvatavasti ongi – selles mõttes, et ma annan alla, alistun. Põgenen oma tuleviku musta augu eest, ennetan kasvamist inimeseks, kelleks mul on hirm saada. Aga fakt, et tegemist on argpüksliku teoga, ei tähenda veel, et see on lihtne.
Tegelikult valmistab mulle muret see, et mu enesealalhoiuinstinkt võib olla liiga kõrge. Nagu peaksid minu depressioonis vaim ja vägagi elus keha omavahel pidevat võitlust. Muretsen sellepärast, et mu keha võidab mingi äkilise impulsi ajel viimasel minutil ja ma lõpetan ainult pooliku teoga.
Kõige rohkem hirmutab mind luhtunud katse. Ma ei taha mingil juhul lõpetada ratastoolis, süüa peenestatud toitu ning elada ööpäev läbi mõne ülbe medõe valve all, kelle üsna kehvasti varjatud kinnisidee on mõni niru tõsielusaadete kanal.
Ja sellepärast olengi ma viimasel ajal enesetapukaaslaste rubriigil silma peal hoidnud. Arvatavasti käib see nii, et leitakse enda kõrvale mõni teine hale kuju, kes elab kusagil lähedal ja kellega koos oma viimsed plaanid tehakse. See on kui kaaslase surve all tehtud enesetapp, ja nagu ma aru saan, on see pagana efektiivne. Pange mind kirja.
Lasen pilgu mõnest postitusest üle. Ükski neist ei sobi mulle väga hästi. Postitajad kas elavad liiga kaugel (Miks tahavad nii paljud California elanikud oma ajud sodiks lasta? Kas ookeani lähedal elamine ei peaks neid hoopis õnnelikuks tegema?) või kuuluvad valesse demograafilisse rühma (ma ei tahaks tõesti sattuda mõne abieluprobleemide küüsis vaevleva täiskasvanuga ühte patta – stressavad kodused emad-autojuhid pole minu jaoks).
Mõtlen, et koostaks oma kuulutuse, aga ma ei teagi, mida ma selles ütleksin. Pealegi ei tundu miski kurvem, kui sirutada käsi välja, püüda kaaslast otsida ja korvi saada. Vaatan üle õla ja näen, et härra Palmer on paari rea kaugusel. Ta masseerib Tina Barti õlgu. Ta masseerib alati Tina Barti õlgu. Võib-olla polegi ta proua Palmeriga nii õnnelik, kui ma arvasin.
Härra Palmer tabab mind teda vahtimast ning vangutab pead. Teen talle vilksamisi oma kõige armsama lõusta, võtan telefonitoru ja valin kõnelogist järgmise numbri: Samuel Porteri, kes elab Galveston Lane’il.
Kuulan telefonist tuttavat kutsuvat tooni, kui kuulen arvutist piiksu. Pagan. Ma unustan kogu aeg hääle maha võtta.
Minu kõrval töötav keskealine naine Laura, kes kasutab oma kollaka jume kohta liiga erksat huulepulka, kergitab mind vaadates kulmu.
Kehitan õlgu. „Tarkvara teeb ilmselt uuendusi,” vormin teda vaadates huultega.
Laura pööritab selle peale silmi. Paistab, et ta on inimplämadetektor.
Härra Samuel Porter ei võta vastu. Ju ta siis ei ihalda piña colada’t. Panen telefonitoru hargile ja klõpsan tagasi Sujuva Väljapääsu lehele. Paistab, et see piiksus sellepärast, et keegi postitas enesetapukaaslaste foorumisse uue sõnumi. Selle pealkiri on „7. aprill”. Avan sõnumi.
Tunnistan, et pidasin seda millalgi rumalaks. Enda tapmise mõte on selles, et saaksin igavesti üksinda olla, seepärast ei ole ma kunagi aru saanud, miks ma peaksin tahtma seda kellegagi koos teha. Aga olen nüüd meelt muutnud. Ma pabistan, et löön viimasel minutil põnnama või midagi. Lisaks veel mõned teised asjad, aga nendest ma siin parem ei räägiks.
Mul on ainult mõned tingimused. Esiteks, ma ei taha teha seda kellegagi, kellel on lapsed. Selline pask oleks minu jaoks liiga ränk. Teiseks, see keegi tohi elada minust rohkem kui tunnise sõidu kaugusel. Ma mõistan, et see võib olla keeruline, sest ma elan väga üksildases kohas, aga praegu jään ma selle tingimuse juurde. Ja kolmandaks, me peame tegema seda 7. aprillil. See kuupäev ei kuulu läbirääkimisele. Täpsema informatsiooni saamiseks saatke mulle sõnum.
KülmunudRobot
Vaatan KülmunudRoboti statistikat ning püüan tema kasutajanime arvustamisest hoiduda. Ent – KülmunudRobot, päriselt ka või? Ma saan aru, et siin on kõik natuke, olgu peale, üsna emotsionaalsed, aga siiski. Kuhu jääb väärikus?
Tuleb välja, et KülmunudRobot on poiss. Ta on seitsmeteistkümneaastane, nii et minust ainult aasta vanem. See sobib. Oo, ja ta on Kentucky osariigist Willisest – umbes viieteistkümne minuti kauguselt.
Minust käib jõnks läbi ja mulle meenub ähmaselt, et selline ongi elevustunne. KülmunudRoboti ajastus on ideaalne. Esimest korda elus mul ehk veab. See ei saa olla muud kui universumi märguanne – kui veab ainult sel hetkel, kui plaanitsed enesetappu, on kahtlemata aeg minna.
Loen veel kord sõnumit. 7. aprill sobib mulle. Täna on 12. märts, suudan äkki veel ühe kuu või umbes nii kaua vastu pidada, ehkki viimasel ajal tundub iga järgmine päev terve igavikuna.
„Aysel,” ütleb härra Palmer taas.
„Mis on?” küsin talle vaevu tähelepanu pöörates.
Härra Palmer jääb mu selja taga seisma ja koputab minu arvuti ekraanile. Püüan lehekülje alumisele ribale klõpsata. „Tead, mul ükskõik, mida sa vabal ajal teed, aga ära tööl sellega tegele. Said aru?” Tema hääl vajub lössi nagu vana diivanipadi. Mul oleks härra Palmerist kahju, kui minus oleks säilinud pisutki kaastunnet kellegi teise jaoks peale iseenda.
Oletan huupi, et härra Palmer ei ole Sujuva Väljapääsu leheküljega tuttav. Arvatavasti mõtleb ta, et ma vaatan mõnda heavy metal’i fännilehte või midagi sarnast. Härra Palmeril pole aimugi, et mulle meeldib vaikne instrumentaalmuusika. Kas tema vanemad ei õpetanud talle, et ei maksa stereotüüpe uskuda? See, et ma olen taltsutamatute lokkidega kuueteistaastane tüdruk, kes kannab päevast päeva tumedatriibulisi särke, ei tähenda veel, et ma ei võiks osata hinnata ilusat viiulisoolot või ladusat klaverikontserti.
Kui härra Palmer lõpuks kaugemale läheb, kuulen, kuidas Laura õhku ahmib. „Mis on?” küsin ma.
„Kas sul kodus internetti ei ole või?” pärib ta kulmu kortsutades. Ta rüüpab tasuta kohvi ja tema plastkruusi servale jääb plahvatanud marjade karva jõleda huulepulga jälg.
„Kas sul kodus kohvimasinat ei ole või?”
Laura kehitab õlgu, ja just siis, kui ma arvan, et meie vestlus on lõppenud, ütleb ta: „Töö ei ole kohtingukaaslaste otsimise paik. Tee seda oma vabast ajast. Muidu tood veel meile kõigile jama kaela.”
„Õige.” Vaatan alla klaviatuurile. Ei ole mingit mõtet hakata Laurale selgitama, et ma ei otsi kohtingukaaslast, vähemalt mitte sedasorti kaaslast.
Vahin ainiti F- ja G-klahvi vahele kinni jäänud juustuküpsiste puru ning otsustan korraga – ma kirjutan KülmunudRobotile vastu.
Meil on temaga kohting: 7. aprillil.
KOLMAPÄEV, 13. MÄRTS
Füüsika on ainus tund, mis mulle päriselt meeldib. Ma ei ole mingi loodusainete geenius, kuid minu meelest on see ainuke tund, mis võiks minu küsimustele vastuseid pakkuda. Juba väiksest peale on mind lummanud asjade toimimise mehhanism. Kiskusin alati oma mänguasjad juppideks ja uurisin, kuidas kõik väikesed osad omavahel ühendatud on. Silmitsesin ainiti üksikuid osi, korjasin maast nuku käe (minu poolõde Georgia ei ole mulle