Annika tuli kööki tagasi.
„Ah see,” märkas ka tema tüdrukut kõrvalhoovis. „See on Cärolyn. Jah, sa kuulsid õigesti – „tsärolin”! Igrekiga, kusjuures!”
„Jaah?” venitas Karin. Tüdruk naabri hoovil kadus nurga taha, ukse poole.
„Cärolyn on väga tubli tüdruk! Sellises kodus kasvada ja ikka normaalseks inimeseks jääda… See on alles iseloom!” Annika ohkas kergelt. „Piima või suhkrut ka tahad kohvi sisse?”
„Jah, palun.” Karin tõstis tema poole ulatatud suhkrutoosist oma kohvitassi pool teelusikatäit suhkrut. „Millises kodus siis?”
„Ta ema joob hullupööra! Tööl ei käi enam mitu aastat, keegi ei tahagi teda enam võtta, näost näha, kellega tegemist. Ise vaid mõni aasta minust vanem, ja nii põhjas… Täna oli vist selgem päev, näe, pesugi pani kuivama.”
Karin pingutas silmi. Hea tahtmise korral võis tõesti näha nööril pesu kuivamas. Majauks avanes ja Cärolyn, pesukauss pesuhunnikuga käes, läks pesunööri juurde.
Annika muigas.
„No näed, niipalju siis Rita pesupäevast! Sujuvalt delegeeris ülesande lapsele… Tubli laps ikka! Teised tema asemel elaksid ehk sama elu, mis emagi, aga tema – käib koolis, ei joo, ei suitseta… Kuule, kas sa kooki tahad? See peaks nüüd valmis olema.” Annika võttis ahjust plaadikoogi. „Praegu on veel kuum, aga…”
Annika ei jõudnud oma lauset lõpetada, kui kööki jooksis kaks last.
„Kooki,” ütles tüdruk, vanem neist, nii umbes seitsmeaastane. Karin ei osanud pärast Marika suureks saamist enam silma järgi laste vanust määrata.
„Näete, lapsed – see on tädi Karin. Tema koliski siia hoovipealsesse majja,” ütles Annika lastele.
„Tere,” naeratas Karin lastele. Lapsed vaatasid talle otsa, ei öelnud midagi.
„Kooki,” kordas tüdruk Annikale nõudlikult otsa vaadates.
„Kook on veel kuum, pärast saate,” ütles Annika. „Minge oma tuppa, ärge vahtige ninas, kui emme tädiga räägib.”
Poiss, nii umbes neljane, võttis seepeale Annika jala ümbert kinni.
„Kas sa ei kuulnud?” küsis Annika ja naeratas Karinile vabandavalt. „No näe, ei kuula!”
„Kooki,” ütles poiss.
„Ma ütlesin, minge oma tuppa! Ma toon ise teile tüki, kui ära jahtub, eks?”
Lapsed läksidki minema.
„Väga sõnakuulelikud lapsed,” märkis Karin.
„Arvad?” naeratas Annika tänulikult ja lõikas koogi lahti.
„Nojah, koogilõhna terve köök täis, aga nemad on nõus oma tuppa minema!”
Annika ei vaadanud Karinile otsa.
„Noh, aeg-ajalt ikka on meil kah käitumisprobleeme.”
„Kellel ei oleks?” Karin rüüpas kohvi. See oli tuline.
„Tänapäeval on lapsed ikka palju lärmakamad, kas pole?”
„Ei tea,” kehitas Karin õlgu. „Lapsed on lapsed.” Lapsed on alati tüütud olnud, jättis ta lisamata. Annika rõõmus nägu hirmutas Karinit: loodetavasti ei soovi Annika teda oma lapsehoidjaks? Ta ei olnud üldse lapsehoidja-tüüp.
„Sa oleksid võinud neile kommi pakkuda,” meenus Karinile kommikarp.
„Ma ei taha neile üldse šokolaadi ja suhkrut anda,” rääkis Annika. „Aga vahepeal ikka peab midagi magusat saama.”
Karin tahtis vastu vaielda. Öelda, et šokolaad ja suhkur on ajuvitamiinid ja magus kook, mille põhikoostiseks nisu, on lastele palju kahjulikum, aga ei jõudnud.
Kõlas uksekell. Annika hüüdis „Sisse!” ning kööki astus tumedapäine, umbes 35aastane naine.
„No tsau, sul on siin lausa koogilõhnad,” ütles ta suuri meestekingi jalast võttes. Siis märkas ta Karinit. „Oi, ja külalised ka! Kas ma tulin valel ajal?”
„Ei,” ütles Annika. „See on meie uus naaber, Karin, ja see on Bianca, meie kõrvalboksist.”
Biancaks kutsutu vaatas Karinit uurivalt, Karini meelest ehk liigagi otse.
„Ma sain aru, et siia pidi mingi memm kolima,” ütles ta ja valas endale ise kohvi. Karin otsustas kuuldut komplimendina võtta.
Kui Annika tundus olevat hakkaja tegudelt, siis Bianca oli hakkaja jutult. Mõne minutiga, mille jooksul Annika jõudis lastele kooki viia ja möödaminnes pesu pesema panna, oli Bianca oma suuremad saavutused Karini, täiesti võõra inimese ees, üles lugenud. Ülikool, üürike abielu, hea koht meediafirmas, nüüd taas lapsega kodus (pooleteiseaastane, hetkel hilist lõunauinakut magamas), vanem poeg Inglismaal õppimas.
„Ja millega su mees tegeleb?” küsis Karin.
Annika ja Bianca vahetasid pilgu.
„Mul ei ole meest. Et laps või? Noh…” Bianca mõtles hetke. „Ma mõtlesin siin mõni aasta tagasi, et vanem laps on juba nii suur, et nagunii läheb varsti kodust minema. Aga mina? Jäängi üksi või? Kohe oli selge, et mul on teist last vaja,” rääkis ta uhkelt. „Noh, ja siis ma leidsin ühe väga sobiva kandidaadi, abieluka muidugi…”
Karin vaatas teda arusaamatuses.
„Abielumehe, noh!” tõlkis talle Annika.
„Ütlesin talle, et kuna mina seda last tahtsin, siis mina kasvatan ta ka üles, aitäh hädast välja aitamast ja tõulooma mängimast.” Bianca naeris lühidalt ja ülbelt.
Annika muigas. Karin ei osanud kuidagi reageerida. Bianca tundus olevat naine, kes teab, mida tahab ja kuidas seda saada. Vahendid ei olnud Karinile vastuvõetavas stiilis.
„Ma muidugi oleksin tütart tahtnud,” jätkas Bianca. „Aga kuna mu pisipoeg on mu mehel ainuke poeg, siis on mul eeliseid.”
„Ja kes siin naabruses veel elab?” püüdis Karin juttu mujale viia.
„Minust järgmine on Tia,” ütles Bianca.
„Tia on noor tibi, aga väga tubli. Tal on lausa oma kohvik!” kiitis Annika.
„Nojah, palju ta ise seal kohvikus teeb või otsustab,” viskas Bianca. Karin märkas tema hääles kadedusenooti. „Ja sinust on ta vaid paar aastat noorem.”
„Kindlasi on tubli,” kaitses Annika. „Ta on nii harva kodus, ükskord ütles mulle, et magabki kontoris, sest päevad on nii pikad.”
„Ah, nagunii on mingi kuti juures,” arvas Bianca.
„Ja ega rohkem meie majas kedagi polegi,” rääkis Annika. „Tavaliselt ehitatakse ridaelamud ikka neljaboksilised, ei teagi, miks meie oma on kolmene.”
Karin noogutas ja rüüpas kohvi.
„Nii, kes meil siin veel on… Cärolyn, Rita… Ja Dorist peaksid sa vist tundma?”
Karin tõmbas kogemata kohvi kurku.
„Mina? Dorist?”
„Nojah,” oli Annika imestunud. „Doris pidi ju sinu tütre sõbranna olema.”
„Seda küll, aga… ega ma ise teda ei tunne küll.” Karin mõtles hetke. „Ei tea, kas ma teda üldse näost näkku näinud olengi.”
„Ahnii…” venitas Annika ja lisas siis kiirelt: „Kahju.”
„Miks kahju?” küsis Bianca ja muigas. „Kas oleksid tahtnud paremini Dorisest aru saada?”
„No mine tea,” naeris Annika ning seletas Karinile: „See Doris on… noh, omamoodi.”
„Ma tean,”