Elu varjatud rõõmud. Theodore Zeldin

väidavad pooled, et väljaspool nende enda väikest kogukonda saadakse neist valesti aru. Nende, nagu ka autobiograafiate kirjutajate monoloogid ei suuda olla eneseväljenduse viimaseks sõnaks. Ja eneseväljendus ei saa olla viimane laps, kelle vabadus ilmale toob. Ma ei usu, et sisevaatlused on ainus tee enese kohta tõe teadasaamiseks.

Sõbrad, kellega pole kunagi kohtutud

Vabaduse viimane laps

Ideede sünd

      Minu mõtted on reageering teiste mõtetele. Mõned neist miljoneist mõtteist, mis mulle pähe tulevad, külvavad mu mõistusse eoseid ning neist sünnivad uued mõtted. Ideed ei saa kunagi olla kindlad selles, kes on nende vanemad, kuna nad on lakkamatult vahelduvas paarisuhtes, flirdivad ja armatsevad, otsides õiget partnerit. Mulle teevad rõõmu hetked, mil teiste inimeste mõtted ei tule mulle pähe üksnes selleks, et paluda minu mälus vaikset kohakest, vaid näivad ka vajutavat mingile nupule mu peas, mis lülitab sisse valguse, et saaks nähtavaks mu seisukoht mingis konkreetses küsimuses, et see seisukoht selituks, seatuna kõrvuti vastupidise arvamusega, ning annaks tulemuseks mingi modifikatsiooni, mida ma varem polnud suutnud ette kujutada. Need hetked meeldivad mulle eeskätt seepärast, et loovad seose inimeste või ideede vahel, keda või mida oleks eelnevalt olnud võimatu kokku sobitada.

      Ma ei raiska aega, et pusida üksi sajandeid vana mõistatuse „Kes ma olen?” kallal. Minu meelest on teised inimesed palju huvitavamad kui nood korduvad või ennast petvad meenutused, mida ma võiksin oma mälušahtist välja kaevata; või sildid, mis ma endale otsaette kleebin, üritades kindlaks teha oma niinimetatud identiteeti. „Kui saaksin teada, kes ma olen, pistaksin jooksu,” ütles Goethe. Minu hinnang on veel karmim – ma ei saagi ennast tunda. Kuigi enesetundmist on aegade algusest peale esile tõstetud kui asendamatut vahendit selleks, et elada edukat elu, jääb see mõiste endiselt määratlematuks. Need autoportreed, millest ma rääkisin eelmises peatükis, on näited sellest, kui ähmane kujutlus tekib inimesel iseendast, kui ta toetub vaid sisekaemusele. Päris kindlasti on olemas palju muid ja läbiproovimata viise endast rääkimiseks või kirjutamiseks, või maalimiseks ja skulptuuri loomiseks, enda filmimiseks, mis pole nartsissistlikud, ennastimetlevad ega kaldu nostalgiasse ja hädaldamisse. Portree- ja autoportreekunst ootab uut algust.