Tõde ja õigus II. Anton Hansen Tammsaare

meil mõtet poodi minna, vaid astume millalgi ühe minu sõbra poole sisse, Känd on ta nimi, ja vaatame, kas temal on veel ta raamatud alles, mis ta tahtis müüa. Temalt saame kindlasti palju odavamalt kui ühestki poest. Ja ega raha sul kaduma saa. Peaasi, hoia teda vana enda kui surma eest ja ära ütle ühelegi hingele, et sul on raha; seda pead sa kui sõber teadma. Ka mina ei osanud alguses rahaga ümber käia, aga onu, rikas vanapoiss, see õpetas. Tema ütleb ikka: „Poiss, õpi rahaga ümber käima, sest isamaad ja raha peab armastama. Kes isamaad ei armasta,” ütleb ta, „sellele vala kas täie või tühja õllepudeliga pähe, ükskõik.” Nutikas pea, aga kole kitsi… Näe, siin on Rüütli teine ots, siin pööravad tudengid õllekorvidega ümber. Nüüd lähme üle puusilla, siis näed ka seda…”

      „Seda olen juba näind!” vastas Indrek, kelle pea juba otsas huugas.

      „Ei tee viga,” vastas Tigapuu. „Vaata veel kord, sest nagu roomlased ütlesid: repetitio mater studiorum est. Ladina keelt sa veel ei mõista, aga pea need sõnad meeles, elus läheb sul tarvis. Pealegi, kes teab, kauaks seda silda on, ehk viivad juba tuleval kevadel jäätükid ta minema, siis on hea, kui oled teda enne õieti näind. Väga huvitav sild! Mineval suvel hüppas siit keegi sisse, tahtis enda ära uputada, aga teine kargas talle järele, tõi välja. Selle süda täis, karjub: „Sa ju nägid, et ma ise hüppasin! Mis sa minust tahad? Kui hüppasin ise, tähendab – tahan surra. Siis lase mind surra!” – „Aga miks sa appi karjusid?” vastab teine. „See pole sinu asi,” vastab esimene. „Mina võin uppuda nagu tahan, kas karjudes või karjumata. Sina ära sega end minu asjadesse, sest sina pole politsei. Aga sina himustad auraha, et oled inimese päästnud. Säh, siin sulle su auraha!” karjub ta ja trah! trah! teisele vastu märga molu. Muidugi tariti teine kinni ja voorimehele, pidi löömise pärast istuma. „Aga uputan enda siiski!” karjus teine voorimehe pealt. „Uputan südaöösel, kus keegi mu karjumist ei kuule!” Ja uputaski, niipea kui lahti sai. Jumala tõsi, mis ma räägin. No mis sa ütled niisukese silla kohta?”

      Aga Indrek ei osanud midagi lausuda niisuguse imeliku silla kohta. Sellepärast jätkas Tigapuu natukese aja pärast:

      „Aga tead, mis mina ütlen: kui mina peaks millalgi minema ennast uputama, siis võtan lihtsalt revolvri kaasa, tehku siis keegi proovi mind päästma tulla, kõrvetan kohe ühe nina alla. Ja sinule annan sedasama nõu: kui mõtled ennast uputama hakata, osta revolver. Muidu hakka veel võera inimestega kaklema. Nagu oleks tegu meie vanaga. Sest tema kargab ka vahel kallale, nagu oleksid puusillalt jõkke hüpand, ja küsib: „Kus käisite? kus olite? kui kaua? mispärast? kes lubas?” No mis sa vastad talle? Misukese revolvri talle nina alla surud? Muidugi ei mõista sa vastata ja sellepärast oled sa kohe sees. Aga sa pead meeles pidama, et teha ei või ta meile midagi; karjub ainult, seda pead teadma. Tema on ju niisuke imelik inimene: lähed ja küsid, kohe valmis lubama. Aga tuled koju, juba tema unustanud, mis esteks luband, ja nõnda hakkabki peale; kargab sulle kallale, nagu tahaksid sa ennast puusillale uputama minna. Vana on ikka nõnda: mida raamatusse ei kirjuta, seda ei mäleta. Esteks ka ei kirjutand, nii et peame valmis olema. Aga mis peaasi: tehku mis tahes, ära karda. Sündku mis tahes, looda minu peale, küll mina su välja vean. Kui küsib: „Kus käisite?” siis vasta: „Raamatuid ostmas.” Küsib ta, mis raamatuid, siis: „Ei saanud osta, poes ei olnd. Homme saab.” – „Kus poes?” – „Kivi- ja puusilla juures, nime ei mäleta. Tigapuu ütles, aga ei mäleta.” Aga muidugi, peaasi olen mina, sina pole midagi. Meie vanaga tunneme teineteist.”

      V

      Niisuguste üksikasjaliste seletustega jõudsid nad hooviväravasse, kust tahtsid kõigile nägemata sisse hiilida. Aga seal ootas Jürka ja ütles, et vana on väga turjas ja ootab.