„Ja mis see oleks?” küsis prints, vastates flirdile samaga.
„Teil tuleb ju peatselt sünnipäev, eks ole?”
„Peatselt, jah,” vastas Rhy. „Teiegi peaksite pidustustele tulema, kui teie kuningas ja kuninganna lubavad.”
„Kardan, et ei luba,” vastas Holland. „Aga mu kuningas ja kuninganna ongi põhjus, miks ma tulin. Nad palusid mul kingituse üle anda.”
Parrish kuulis, kuidas Rhy kõhkles. „Holland,” ütles ta ja kostis padjakahinat, kui ta ettepoole naaldus, „te ju tunnete seadusi. Ma ei tohi võtta…”
„Ma tunnen seadusi, noor prints,” rahustas Holland. „Aga mis kingitusse puutub, siis selle valisin ma oma valitsejate eest siit, teie enda linnast.”
Pikka aega valitses vaikus, millele järgnes Rhy tõusmise heli. „Hästi,” ütles ta.
Parrish kuulis sahinat, kui pakk üle anti ja avati.
„Milleks see on?” küsis prints pärast järgmist vaikushetke.
Holland tõi kuuldavale heli, mis jäi naeratuse ja naeru vahepeale ning Parrish polnud tema puhul veel kummagi tunnistajaks olnud. „Teeb tugevaks,” ütles ta.
Rhy hakkas veel midagi ütlema, aga selsamal hetkel lõid palees täistundi tähistavad kellad, mis varjasid kõik, mida antari ja prints veel teineteisele ütlesid. Kellalöögid kaikusid ikka veel eesruumis, kui uks avanes ja välja astus Holland, kelle kaht värvi silmade pilk langes otsekohe Parrishile.
Holland sulges ukse ja silmitses kuninglikku vahtkondlast alistunud ohkega. Ta vedas käega läbi oma süsimustade juuste. „Saada üks vaht minema,” ütles ta pooleldi endamisi, „ja tema asemele tuleb kohe järgmine.”
Enne kui Parrish jõudis midagi vastuseks kosta, koukis antari taskust mündi ja nipsutas selle läbi õhu tema poole.
„Mind ei olnud siin,” ütles Holland, kui münt kerkis ja langes. Ja selle aja peale, kui raha Parrishi peopesale maandus, seisis mees eesruumis üksi ja vahtis kettakest, mõeldes, kuidas see sinna sai, ning oli kindel, et on midagi unustanud. Ta pigistas mündi pihku, just nagu saaks ta niimoodi käest libiseval mälestusel sabast kinni.
Ent mälestus oli juba kadunud.
II
Jõgi sätendas punaselt isegi öösel.
Kui Kell ühe Londoni kaldapealselt teise Londoni kaldapealsele astus, asendus läikivmust Thames Isle’i sooja ühtlase kumaga. See kiiskas nagu seestpoolt läidetud kalliskivi, läbi Punase Londoni voogav igikestva valguse riba.
Allikas.
Võluväe soon. Arter.
Osade meelest pärines võluvägi mõistusest, teiste meelest hingest, südamest või tahtest.
Kell aga teadis, et see pärines verest.
Veri oli vormi võtnud võluvägi. Seal see õitses. Seal see mürgitas. Kell oli näinud, mis juhtub, kui võluvägi hakkab kehas sõdima, oli vaadanud, kuidas see tumestab oma võrku jäänud inimeste sooned, muudab nende vere erkpunasest mustaks. Kui punane oli tasakaalus võluväe – väe ja inimlikkuse harmoonia – värv, siis must tähistas tasakaalutu, korratu ja ohjeldamatu võluväe värv.
Antarina koosnes Kell mõlemast, tasakaalust ja kaosest; veri tema soontes voolas helklevalt ja tervelt punasena nagu Punase Londoni Isle, samal ajal kui tema parem silm oli maha valgunud tindi värvi, läikivmust.
Ta tahtis uskuda, et tema vägi pärines ainuüksi ta verest, kuid ei saanud eirata tumeda võlukunsti tunnusmärki, mis tema nägu rikkus. See vaatas talle vastu igast peeglist ja kõigist tavalistest silmapaaridest, mis tema ees aukartusest või hirmust pärani läksid. See surises tema kolbas iga kord, kui ta võluväge esile manas.
Ent tema veri ei tumenenud iialgi. See voolas puhta ja punasena. Täpselt nagu Isle’i jõgi.
Kaarena üle jõe sirutus klaasist, pronksist ja kivist sillana kuninglik palee. Seda tunti Soner Rastina. Linna „Tuksuva Südamena”. Selle kaarjad tornid kiiskasid nagu valgusepärlid.
Rahvas kogunes jõepaleesse päeval ja ööl, osa selleks, et tulla kuninga või kuninganna palge ette mõne lahendamist vajava küsimusega, ent paljud lihtsalt selleks, et olla palee all voolava Isle’i lähedal. Õpetlased käisid jõekaldal, et väeallikat uurida, võlurid tulid lootuses sellest jõudu ammutada, sellal kui Arneesia maarahva ainus soov oli ühtviisi paleed ja jõge vaadata ning asetada kõikjale kaldaribale lilli – liiliatest jumalatelillede ja asaleadest kuukakardeni.
Kell seisis mõnda aega jõekaldast üle tänava asuva poe varjus ja vaatas üles palee poole, mis meenutas linna kohale kerkimise hetkel tardunud päikest, ja silmapilguks silmitses ta paleed sellisena, nagu seda ilmselt vaatasid külastajad. Imetlusega.
Siis aga käis ta käest läbi valusööst, mis tõi ta jälle mõistusele. Ta võpatas, riputas reisimündi endale uuesti kaela ja suundus Isle’i poole, mille jõekaldad elust kihasid.
Ööturg oli täies hoos.
Värvilistes telkides müüsid kauplejad jõe-, laterna- ja kuuvalgel oma kraami, osa toidukaupu, teised ehteasjakesi, nii võluväelisi kui ka tavalisi, nii kohalikele kui ka palveränduritele. Ühel neiul oli suur korvitäis laanelilli, et külastajad saaksid neid paleetrepile asetada. Üks vanamees hoidis ülestõstetud käes kümneid kaelakeesid, millest igaüht kaunistas läikiv kivike, sümbolese, mis pidi väidetavalt võimendava väge mõne elemendi üle.
Lillede tagasihoidlikku lõhna varjutasid küpseva liha, värskelt lõigatud puuviljade, kangete vürtside ja hõõgveini aroomid. Kaemiskive müüva naisterahva kõrval pakkus üks mees suhkrustatud ploome. Üks müüjatest kallas auravat teed madalatesse klaaspeekritesse, tema vastas seisis kirevavärviliste maskide lett ja kolmas pakkus tillukesi pudeleid Isle’ist ammutatud veega, mis ikka veel selle valgusest nõrgalt kumas. Turg elas, hingas ja õitses aasta läbi igal ööl. Müügikioskid muutusid pidevalt, aga energia jäi alles, olles samavõrd osa linnast kui jõgi, millest see toitus. Kell liikus piki kaldaserva, loovis läbi õhtu ja laada, nautis õhu maitset ja lõhna, naeruhääli ja muusikat, võluväe võnkeid.
Üks tänavavõlur näitas trobikonnale lastele tuletrikke, ja kui leegid tema kokkupandud pihkudest lohekujulisena üles kerkisid, koperdas üks väike poiss üllatunult tahapoole ja kukkus otse Kelli teele. Kell haaras poisil varrukast, enne kui see tänavakividele prantsatas, ja vinnas ta jalule.
Poiss oli poolenisti oma tänanhärrapalunvabandust-pomina lõpetanud, kui tõstis pilgu ja märkas Kelli juuste all musta silma, mispeale tema enda omad – mõlemad helepruunid – pärani läksid.
„Mathieu,” noomis keegi naine, kui poiss end Kelli käest lahti rebis ja tema keebi varju põgenes.
„Vabandust, härra,” ütles naine arneesia keeles ja vangutas pead. „Ma ei tea, mis talle sisse on…”
Siis märkas ta Kelli nägu ja sõnad surid ta huulil. Naisel jagus niipalju kombekust, et ta ei pööranud selga ega pistnud plagama nagu ta poeg, ent see, mida ta tegi, oli veel hullem. Naine kummardas keset tänavat nii sügavalt, et Kell kartis, et ta ümber kukub.
„Aven, Kell,” lausus naine hingetuna.
Kellil hakkas sees keerama ja ta sirutas käe naise käsivarre järele, lootes teda enne püsti tõmmata, kui keegi seda liigutust märkab, ent ta ei ulatanud veel naiseni ja juba oligi hilja.
„Ta ei… ei v-vaadanud,” kogeles naine, püüdes leida sõnu inglise keeles, kuninglikus keeles. See sundis Kelli veel rohkem kühmu tõmbuma.
„See oli minu süü,” lausus noormees vaikselt arneesia keeles, võttis naisel küünarnukist ja püüdis teda tõusma saada.
„Ta