Ei tunnud Pühajärwe ma,
Ei näinud Taaramäge ka,
Ei enam Eesti hiisi:
Kõik oli sadu sampinud
Ja ühe tasa tampinud —
Tuul hulus wõerast wiisi.
Oh Taewaisa, waigista —
Nii palwetasin unes ma —
Sa kole-kurja ilma!
Ma ehmatades ärkasin
Ja näu mõtet märkasin
Ja pisar tuli silma.
Eesti sügis
Külmad sajud sagenewad,
Puude ladwad lagenewad,
Päike kaub kaugele.
Kus oli enne heinalist,
Säält nüüd leian leinalist,
Leian nutjaid nukraste.
Tali, kes sa Eestimaada
Tahad oma alla saada,
Oma rüppe rusuda, —
Kuis on sinu weri wilu!
Kuis sa surmad suwe ilu,
Paned hinge ihkama!
Taewaisa uuest loogu,
Eestimaale jälle toogu
Kena, kauni kewade!
Saatku ära surmatuuled,
Päästku lahti luulu huuled,
Andku elu Eestile!
Kurb laul
Eestimaa! Eestimaa!
Kurba laulu kuulata!
Mure muljutusel astsin
Üles Taaramäele,
Õhtu kastes jalgu kasisin,
Kasisin silmi nutusse.
Eha oli kustumas,
Süda waljust walutas.
Eestimaa! Eestimaa!
Kurba laulu kuulata!
Ah! Sääl teda hauda kanti,
Kanti kallist kalmule,
Eesti poega mulda panti
Wagusasse woodisse.
Haua awandusella
Puusärk panti puhkma.
Eestimaa! Eestimaa!
Kurba laulu kuulata!
Matjad seisid kahes jaus,
Ei nad eland sõbrana!
Sada korda päike waus,
Ükski neid wõind ühenda:
Waenu laene wahutas,
Eesti poegi lahutas.
Eestimaa! Eestimaa!
Kurba laulu kuulata!
Waata! Taara muistne wäraw
Awas ennast ülewel,
Wanemuse kannel säraw
Ilmus päikse hiilgusel.
Laulujumal tõsiselt
Tuli alla ülewelt.
Eestimaa! Eestimaa!
Kurba laulu kuulata!
„Wanne walwab waenu rajal,
Lapsed! Leinalaulu kajal
Tehke sõbrust südamest!”
Laulujumal hüüdis nii,
Tõusis taewa tagasi.
Eestimaa! Eestimaa!
Kurba laulu kuulata!
„Wennad!” kuuldi haualt hüüdmist,
Isamaale elage!
Eestirahwa õnn te püüdmist
Ühendagu täieste!
Ainult siis te wõidate,
Kui te ühes sõidate!
Eestimaa! Eestimaa!
Kas ei hüüdmist kuule sa!
Matjad ühendasid ennast
Hauda katma kauniste,
Lahkusiwad lahkund wennast,
Süda awas südame.
Eestimaa! Eestimaa!
Kas sa end ei ühenda?
Kuldne koidu kiir
Kuldne koidu kiir,
Hiilgaw eha wiir,
Heljute weel endsel helgil;
Päewa rajate,
Juttu ajate
Taara taewalisel telgil;
Aga Taaramäel
Lõppend wana wiis:
Uuel wäärwal wäel
Kohab Taara hiis.
Kuldne koidu kiir,
Hiilgaw eha wiir:
Heljute weel endsel helgil!
Hüüan hiide ma
Taaralastega:
Mis sääl imet ilmunessa?
Kas sääl jumalad
Ennast näitawad?
Kas sääl sortsid silmunessa?
Aga metsa kaja,
Ei talt kostust saa:
Taara waikne maja,
Ainult kohab ta.
Hüüan hiide ma
Kostust kuulmata:
Mis sääl imet ilmunessa?
Kuldne koidu kiir,
Hiilgaw eha wiir:
Kostke mulle uuel helgil!
Päewa rajage,
Juttu ajage
Tulewikust Taara telgil!
Lõpku Taara mäel
Ükskord waenu wiis;
Uuel, wäärwal wäel
Õitsku Taara hiis.
Kuldne koidu kiir,
Hiilgaw eha wiir,
Kostke mulle uuel helgil!
Nääri õhtul 1883
Isamaa!
Ihaga
Lõpetad sa wana aasta,
Ei ta sind nüüd enam laasta.
Isamaa!
Sinuga
Nutan teda härdal meelel,
Kaeban teda kurwal keelel.
Isamaa!
Kuuluta,
Kuhu jäi su kuldne rahu?
Kes tõi sulle surma-lahu?
Isamaa!
Kauta
Kurjad tuuled oma pinnalt,
Riiulapsed oma rinnalt!
Isamaa!
Rõõmusta!
Tüli