Soomussüda. Jo Nesbø

ust. Jim Beam kutsus teda sealt sosinal nimepidi.

      Harry tõmbas püksid jalga ja T-särgi selga, läks elutuppa ja pani mängima Miles Davise „Kind of Blue”. See oli originaal, kus ei kompenseeritud stuudio helisalvesti imepisikest mahajäämist, nii et kogu plaat oli peaaegu märkamatu reaalsusnihkega.

      Ta kuulas pisut ja keeras siis heli nii valjuks, et see summutas köögist kostva sosina. Sulges silmad.

      Kripo. Bellman.

      Ta ei olnud seda nime kunagi kuulma juhtunud. Muidugi oleks võinud Hagenile helistada ja järele kuulata, aga ta lihtsalt ei jaksanud. Sest ta aimas, milles on asi. Nii et targem oli see sinnapaika jätta.

      Harry oli jõudnud viimase looni, „Flamenco Sketches”, ja andis siis alla. Ta tõusis ja suundus toast köögi poole. Esikus keeras ta vasakule, pani Dr Martensid jalga ja väljus.

      Ta leidis selle ühe katkikärisenud kilekoti alt. Mapi esikaant kattis tahkunud hernesupi taoline ollus.

      Ta istus rohelisse kõrvadega tugitooli ja hakkas külmast lõdisedes lugema.

      Esimese naise nimi oli Borgny Stem-Myhre, ta oli kolmekümne kolme aastane ja pärit Levangerist. Vallaline, lasteta, elas Oslos Sagene linnaosas. Töötas stilistina, tal oli lai tutvuskond, kuhu kuulusid põhiliselt juuksurid, fotograafid ja moeajakirjanikud. Ta külastas paljusid linna lokaale ja mitte ainult kõige trendikamaid. Peale selle armastas ta loodust ja talle meeldis matkata või suusatada ühest mägimajast teise.

      „Ta ei suutnud end iial päriselt lahti rebida oma Levangeri taustast,” jäi silma kolleegide ülekuulamisi refereerides. Harry oletas, et see väide pärineb mõnelt kolleegilt, kes arvab, et temal on õnnestunud oma kolkaküla taagast vabaneda.

      „Ta meeldis meile kõigile, ta oli üks vähestest ehedatest inimestest sellel elualal.”

      „See on arusaamatu, meil ei mahu pähe, kes võis tema surma soovida.”

      „Ta oli liiga heasüdamlik. Ja seda kasutasid varem või hiljem ära kõik mehed, kellesse ta armus. Ta muutus neile mängukanniks. Peamiselt oli häda selles, et ta sihtis liiga kõrgele.”

      Harry vaatas naise pilti. Seda ainsat mapis, kus ta elus oli. Arvatavasti blondeeritud. Armsake, kuid mitte iludus, ja šikilt sõjaväekuue ja rastamütsiga. Šikk ja heasüdamlik, kas need käivad kokku?

      Naine oli käinud Mono baaris, kus toimus moeajakirja Sheness igakuine väljaandmispidu ja tutvustus. See kestis seitsmest kaheksani ja Borgny ütles ühele kolleegile või sõbrannale, et läheb koju järgmise päeva fotosessiooni ette valmistama, kus fotograafi riietussoov oli „džungel kohtub pungiga kaheksakümnendate stiilis”.

      Arvati, et ta läheb lähimasse taksopeatusse, aga ükski taksojuht, kes samal ajal läheduses viibis (lisatud olid Norgestaxi ja Oslo Taxi elektroonilised väljavõtted), ei tundnud Borgny Stem-Myhret ära ega olnud Sagenesse sõitnud. Kokkuvõttes ei olnud keegi teda pärast Monost lahkumist näinud. Kuni kaks poola müüriladujat tulid tööle, nägid, et pommivarjendi raudukse taba on lahti lõigatud, ja läksid sisse. Täies riides Borgny lebas ebaloomulikus asendis keset põrandat.

      Harry vaatas fotot. Sama sõjaväekuub. Nägu näis olevat valge meigikorra all. Välklamp heitis keldriseinale teravaid varje. Fotosessioon. Šikk.

      Kohtumeediku väitel suri Borgny Stem-Myhre õhtul kella kümne ja üheteistkümne vahel. Tema verest leiti ketamiini, tugeva tuimasti jälgi, mis mõjub isegi lihasesse süstitult kiiresti. Aga konkreetne surmapõhjus oli uppumine, mida põhjustas suuhaavadest valgunud veri. Ja siit sai alguse kõige murettekitavam. Kohtumeedik leidis suust kakskümmend neli torkehaava, mis paiknesid sümmeetriliselt ja – need, mis nägu ei läbistanud – olid täpselt sama sügavusega, niisiis seitsme sentimeetri pikkused. Aga uurijatel ei olnud aimu, millise relva või riistaga on tegu. Nad ei olnud kunagi midagi säärast kohanud. Tehnilisi jälgi polnud mitte mingeid: ei sõrmejälgi, DNA-d ega isegi kinga- ega saapajälgi, kuna eelmisel päeval oli betoonpõrandat enne küttekaablite ja põrandakatte paigaldamist puhastatud. Kim Erik Lokkeri, kriminaaltehniku aruandes, kes oli ilmselt võetud tööle pärast Harry aega, oli foto kahest mustjashallist kivikesest, mis leiti põrandalt ega pärinenud mõrvapaiga ümbruse kruusa hulgast. Lokker juhtis tähelepanu faktile, et suure mustriga saapataldadesse jääb tihti kivikesi, mis kõvemal pinnal, nagu see betoonpõrand, maha pudenevad. Ja need kivid on niivõrd ebatavalised, et kui nad edaspidi juurdluse käigus välja ilmuksid, näiteks mõnel kruusateel, siis võiks leida vastavuse. Aruandele oli pärast selle koostamist ja kuupäeva märkimist lisatud väike täiendus: nimelt oli kahe purihamba tagaküljelt leitud pisikesi raua- ja koltaniosakesi.

      Harry teadis, mis tuleb. Ta lehitses edasi.

      Teise tüdruku nimi oli Charlotte Lolles. Prantsuse isa, norra ema. Elukoht Oslos Lambertseteril. Ta oli kahekümne üheksa aastane. Hariduselt jurist. Elas üksi, aga tal oli kallim – keegi Erik Fokkestad, kes oli asjast ammu kõrvale jäetud, sest viibis USA-s Wyomingis Yellowstone’i rahvuspargis geoloogiaseminaril. Charlotte pidi esialgu kaasa minema, aga pidas olulisemaks üht suurt kinnisvaravaidlust, mille kallal töötas.

      Kolleegid olid teda viimast korda näinud tema kabinetis teisipäeva õhtul kella üheksa paiku. Koju ta ilmselt ei jõudnud, sest dokumentidega diplomaadikohver leiti mahajäetud auto tagant Maridaleni metsaservast laiba kõrvalt. Kinnisvaravaidluse osapooled jäeti muide asjast kõrvale. Lahkamisaruanne näitas, et Charlotte Lollesi küünte alt leiti autovärvi ja roosteosakesi, mis sobis sündmuskoha aruandega, kus kirjeldati kraapimisjälgi pagasiluugi ümber, mida naine oli ilmselt püüdnud avada. Lähem luku vaatlus näitas muuhulgas, et seda oli vähemalt korra lahti muugitud. Aga vaevalt tegi seda Charlotte Lolles. Harry kujutas ette, et naine oli aheldatud millegi külge pagasiruumis ning oli püüdnud seda sellepärast avada. Ja mõrvar oli selle hiljem ära viinud. Aga mille? Kuidas? Ja miks?

      Ülekuulamisprotokoll advokaadibüroo naiskolleegi tsitaadiga: „Charlotte oli ambitsioonikas neiu, jäi alati kauaks tööle. Kuigi ma ei tea, kui palju sellest abi oli. Alati lahke, aga mitte nii aval, nagu ta naeratuse ja lõunamaise välimuse põhjal oletada võinuks. Hoidus lihtsalt omaette. Ta rääkis meile näiteks harva oma kallimast. Aga ülemustele ta muidugi meeldis.”