Kaka ja kevad. Andrus Kivirähk

ning kimp oligi koos. Kui hunt oli sedasi kõik sinililled maa seest välja hammustanud, pani ta kimbud korvi ja jooksis linna. Ühe kiriku juures seisid valged letid, mille taga lillemüüjad oma kaupa pakkusid. Hunt läks ja istus leti taha. Teised lillemüüjad hakkasid kiljuma ning lasid jalga. Hunt laotas oma lilled letile ja ulgus:

      „Tulge sinililli ostma! Värsked sinililled! Kümme krooni kimp!”

      Inimesed algul kartsid, aga et teised lillemüüjaid olid kõik põgenenud, siis tulidki nad lõpuks hundi juurde ja ostsid sinililli.

      Üks vanamees koguni küsis:

      „Ega teil pajutibusid ei ole?”

      „Ei ole, tibusid ma kahjuks ei müü,” vastas hunt. „Aga kui teil kõht tühi on, siis minge metsa ja otsige rebane üles. Tema juhatab teid mõne kanala juurde. Seal võite tibusid süüa nii palju kui sisse mahub.”

      Vanamees kohkus sellise jutu peale ja katsus, et minema sai. Kui hunt oli kõik sinililled maha müünud, võttis ta raha hammaste vahele ja traavis tagasi metsa. Seal laotas ta linnas teenitud kümnekroonised samblale ja kutsus varese vaatama.

      „Ilusad punased rahad,” kiitis ta. „Justkui sügisesed vahtralehed.”

      „On tõesti toredad!” nõustus vares. „Nagu lapikuks läinud leevikesed.”