“Aga nad ütlevad ka meile, et ei ole parandamatuid eksitusi. Igasugune viga kustutatakse vastava karistuse kandmisega. Inimene leiab selleks võimalusi oma paljude elude jooksul, mis võimaldavad tal arengus edasi minna oma soovi ja püüdmise järgi, kuni viimse piirikivini – täiuslikkuseni.”
See oli kokkuvõte spiritismiõpetusest nii, nagu see oli meile antud kõrgete vaimude poolt. Vaatleme nüüd ka vastuväiteid, mis sellele tavaliselt esitatakse.
Paljudes inimestes tekitab teadlaste vastuseis mingile väitele negatiivse suhtumise selle väite suhtes. Meie ei kuulu nende hulka, kes vihaselt arvustavad teadlasi, sest me ei taha, et võidaks öelda, nagu annaksime neile löögi selja tagant; vastupidi, peame neist lugu ning arvame, et meile oleks suureks auks istuda nende ringis, aga nende seisukoht ei võimalda seda.
Siis, kui teadlased uurivad faktimaterjali, mille tagajärjel ilmnevad peamised probleemid, on teretulnud iga oletus. Igaüks püüab aga kangekaelselt oma vaadet peale suruda, tahtes seda ilmtingimata näha ainuõigena teiste vaadete hulgas. Kas me ei näe iga päev propageeritavat kõige ebasobivamaid arvamusi ning esile kergitatavat kõige mõttetumaid eksitusi, et need saaksid siis kiidetud kui suured tõed.
Faktid, mis meie arusaamise järgi on tõe kriteerium, on vaieldamatu argument. Kuid sel juhul, kui faktid on puudulikud, on kahtlemine kõige targem seisukohavõtt.
Teadlaste arvamusi juba hästituntud asjade kohta võib usaldada, sest nad teavad rohkem kui tavainimene; kui aga juttu tuleb uutest põhimõtetest ning tundmatutest nähtustest, siis on nende seisukoht alati üksnes hüpoteetiline, kuna teadlased ei ole eelarvamustest vähem mõjutatud kui teised inimesed. Teadlastel on rohkemgi eelarvamusi kui muudel inimestel, sest nad kalduvad süvenema vaid oma kitsasse erialasse: matemaatik näeb tõestusest vaid algebralist võrrandit, keemik omistab tähtsust vaid elementidele jms. Iga inimene, kes pühendub mingile teadusharule, seob sellega kõik oma mõtted; väljaspool oma eriala kaotab ta sageli tasakaalu, kuna püüab kõike käsitleda samade meetodite abil. See nähtus on inimliku jõuetuse tunnus. Kui konsulteeriksin näiteks keemikuga analüüsi küsimustes, füüsikuga elektrilise jõu probleemides ja mehaanikauurijaga liikumapaneva jõu asjus, peaksin omaks võtma nende seisukoha küsimuse suhtes, mis oleks sama ebakompetentne nagu näiteks arhitekti arvamus muusika suhtes.
Harilikud teadused põhinevad mateeria eriomadustel, millega on võimalik tahte kohaselt eksperimenteerida. Spiritistlikud nähtused põhinevad aga intelligentsete olendite tegevusel, kellel on vaba tahe ning kes igal ajal demonstreerivad meile endi sõltumatust meie tujudest.
Vaatlusi ei saa seega teha ühesugusel viisil. Need vajavad erilisi tingimusi ning teistsugust suhtumist. Oleks täiesti teostamatu püüda allutada neid meie tavalistele uurimismeetoditele. Järelikult on täppisteadused, nagu kogu meie teadus, spritistlike nähtuste suhtes ebakompetentsed. Neid ei seo miski ning teadlaste otsusel neid nähtusi pooldada või mitte pooldada ei oleks mingit kaalu. Spiritism eksisteerib tänu inimeste veendumusele ja seda veendumust võivad omada nii haritud kui ka lihtsad inimesed. Selle küsimuse üleandmine teadusele võrduks samaga, kui lasta füüsikute kokkutulekul lahendada hinge olemasolu probleemi. Spiritism püsib kahel tõsiasjal: hinge olemasolul ning selle edasieksisteerimisel pärast surma.
Oleks ebaloogiline arvata, et keegi on ilmtingimata hea psühholoog, kuna ta võib-olla on hea matemaatik või arst. Otsides hinge, lahkab arst keha ning hinge mingite närvide või muu nähtava kujul mitte leides teeb järelduse, et hinge ei eksisteeri. Ta lähtub oma materiaalsest piiratud vaatepunktist. Kas võib siis tema arvamus erineda üldisest seisukohast? Kindlasti mitte. Seega näeme, et spiritism ei kuulu ainelise teaduse kompetentsi.
Kui spiritismi tõed labastataks, leiaksid nad peagi üldist vastuvõttu aja vältel, mis ei oleks mitte liialt pikk, arvestades nende tõdede levimise kiirust. Juhtuks see, mis on seni juhtunud kõigi uute ideedega, mis olid algul tõkestatud, siis aga võeti ilmsete tõendite mõjul ja olukordade sunnil haritlaste poolt vastu. Inimesed, kes nende ideedega lagedale tulid, lahutatakse nendest ideedest, sundides neid tegelema muude probleemidega. Samal ajal, küsimust põhjalikult uurimata, kuulutatakse välja risti vastupidine seisukoht ning pilgatakse igaühte, kelle arvamus sellest erineb, unustades, et see on juhtunud paljude leiutistega, mis on praegu inimese poolt vägagi tunnustatud. Igatsetakse näha oma nime haritlaste hulgast esile tõstetuna seoses uue ideega ning kirjutatuna Teaduste Akadeemia liikmeraamatusse. Akadeemia, mille Franklin oma 1752. aastal ilmunud memuaarides välja naeris. Need isandad on näidanud, et nad ei ole väärt olema teadmiste vahendajaks teadlaste ja rahva vahel. Nad sobiksid vaid nende akadeemikute vahendajaks, kes jätsid Prantsusmaa ilma kasust, mida ta oleks võinud saada varasemast üleminekust aurulaevadele, kuulutades Fultoni aurumasinad mitterealiseeritavaks unistuseks. Ometi olid nad neis küsimustes kompetentsed. Kui akadeemiatel, millesse on koondunud maakera haritlaskonna koorekiht, ei olnud pakkuda midagi peale sarkasmi ja lugupidamatuse ideede suhtes, mis paari aasta pärast tegid revolutsiooni teaduses, keskkonnas ja tööstuses, miks siis loota, et nende tavalisele tegevusele täiesti võõras nähtus leiab rohkem poolehoidu?
Sellised eksitused on kahetsusväärsed ja varjutavad nende inimeste võimalikke teeneid muudel aladel. Kas on vaja ametlikku diplomit selleks, et omada loomupärast tarkust? Kas väljaspool teaduslikke asutusi on ainult hullumeelsed ja puupead? Vaadake hoolega, kas spiritismi poolehoidjate hulgas on vaid hariduseta inimesed, kes end sellele pühendades on lasknud end petta naiivsetest ideedest? Spiritismi poolehoidjate iseloom ja haridus võimaldavad meil öelda, et kus nemad juba midagi tõsist leiavad, seal ka tõesti midagi tõelist on.
Kordame veel: juhul kui faktid, millega tegeleme, kujutaksid endast vaid puhtmehaanilist kehade liikumist, leiaks nende nähtuste füüsikaliste põhjuste uurimine aset teaduse raames, aga kuna need nähtused toimuvad inimkonnale seni tundmatute seaduste järgi, mille suhtes materiaalne teadus ei ole asjatundlik, siis ei ole need nähtused seletatavad mehaaniliste jõudude mõjuga. Kui ilmneb täiesti uus fakt, mis ei sobi meile tuntud teadmiste süsteemi, peab teadlane pärast selle uurimist siiski kinnitama, et tegemist on täiesti uue nähtusega, mida olemasolevate teadmiste alusel on võimatu uurida.
Inimene, kes usub olevat enda mõistuse eksimatu, on eksimisele väga lähedal. Ka need, kes on omandanud kõige vääramad ideed, toetuvad oma mõistusele ning just seepärast heidavad kõrvale kõik, mis tundub neile võimatuna. Igaüks, kes on kõige imetlusväärsemad ideed endalt ära heitnud, pöördub ometi nende juurde kord tagasi. Seega näeme, et nn mõistlikkus ei ole sageli muud kui maskeeritud uhkus. Kes peab end ilmeksimatuks, see tahab end võrdsustada Jumalaga. Me pöördume nende isikute poole, kes ei kahtle selles, mida nad näevad ega usu, et Jumal on pööranud neile juba viimase lehekülje oma raamatust.
Me ütleme, et niisuguse õpetuse uurimine nagu seda on spiritism, mis juhib meid uute ja suurejooneliste probleemideni, võib tuua kasu vaid tõsistele, ilma eelarvamusteta inimestele, keda juhib kindel ja siiras soov mingi tagajärjeni jõuda. Meil ei tarvitse mainida inimesi, kes juba ette otsustavad, asja ennast nägemata; kes uurivad ilma meetodita, püsivuseta, vajaliku läbimõtlemiseta. Nendele omadustele tuleb pöörata suurt tähelepanu. Vastasel juhul, olles hävitanud oma reputatsiooni, muretsetakse kõige enam mingi asja veidra ning kõige usutavama külje leidmise üle. See kehtib nende inimeste suhtes, kelle haridus, iseloom ja veendumused õigustavad kõikide austust ning kes armastavad oma õilsate tunnetega uhkeldada. Isikud, kes ei pea neid fakte oma tähelepanu vääriliseks, kaitsku oma seisukohti. Kellelegi ei tule mõttessegi nende seisukohti alla suruda, kuid nemad omakorda austagu teiste arvamust.
Tõsine uurimine on seotud tõsiste vaatlustega. Pole sugugi imestamist väärt, et küllalt tähtsatele asjadele ei saada tarka vastust, kui küsimused on esitatud valimatult ning järsult, hulga mõttetute küsimuste hulgas. Mõned probleemid on komplekssed ja vajavad parema selgitamise huvides ettevalmistavaid või suunavaid küsimusi. Kes tahab hankida mingeid teadmisi, peab seda tegema metoodilise uurimistöö abil, alates algusest ning