Inimene pole armunud mitte ainult oma partnerisse, vaid ka iseenda tundesse. See on nii erakordne kogemus, et partneri vigade suhtes, kui need ka silma üldse paistavad, ollakse pimedad. (See faas ei kehti pragmaatiliste liitude puhul, kus ollakse omakasu peal väljas.)
Romantilisele faasile järgneb kainenemine – argipäeva faas. Enda vajadused, mis mõnedel romantilises faasis täiesti unuvad, muutuvad jälle oluliseks. Esmane uid hajub ning partneri pidupäevanägu asendub igapäevasega. Enda oma ka. Mugav on olla oma harjumuspärases rüüs. Heas mõttes tähendab argipäeva faas, et üksteist nähes ei lähe enam põlved nõrgaks ja vererõhk ei tõuse ja partnerid aktsepteerivad teineteist sellistena nagu nad on.
Sagedamini aga osutub argipäeva faas avamänguks võimuvõitluse faasile. Mõnedel juhtumitel on avamäng lühike, vaid mõne akordi pikkune, ja võimuvõitluse dramaatiline sümfoonia täidab paari suhtluse.
Sellisel juhul võib tekkida oht, et üks paarilistest (või mõlemad) ei oska luua ja/või hoida emotsionaalset sidet, mis tähendab häälestumist oma partneri vajadustele. Majandusterminites võiks seda faasi kirjeldada umbes selliselt: „Ma olen juba nii palju sellesse suhtesse investeerinud, on saabunud aeg lõdvestumiseks ja dividendide väljavõtmiseks. Nüüd on partneri kord pingutada ja kanda minu eest parimat hoolt.” See mõte iseenesest toob kurja kiiresti karja. Esile kerkivad esimesed lahkhelid, mis häirivad, kuna tundub, et paariline polegi ühtäkki enam nii ideaalne. Esimese hooga ei kiirustata neid veel kohe välja ütlema, sest tundub ju uskumatu, et kallim on muutunud. Eluline pisiasi, et inimene ise on oma hoolitsevat käitumist muutnud ega pinguta enam partneri heakskiidu nimel nii palju, jääb inimestel sageli kahe silma vahele.
Hea seks võib tugevdada partnerite emotsionaalset suhet, samas halb seks võib seda nõrgendada. Toredad sotsiaalsed sündmused võivad partnereid emotsionaalselt liita, samas mõru sotsiaalne elu võib teineteisest võõrandada. Materiaalsed väljakutsed võivad ärgitada koostööle, aga võivad ka hoopis tüli külvata.
Eriarvamuste lahendamisel on võtmeks soov üksteist mõista, mis tähendab aktsepteerimist, et partner võib mitmetes asjades mõelda teisiti ja „teisiti” ei pea just alati tähendama „valesti”. Igaühel aga seda võtit taskus pole.
Teine omadus, mis on hädavajalik, et hoida ära järgmise, juba palju hapuma suhtefaasi bakteriaalset vohamist, on oma partnerile just sellise toetuse pakkumine, mida ta vajab. Heaks suhteks on oluline, et partner oleks mitte lihtsalt kohal, vaid olemas ka just sellisel viisil, nagu mul vaja on. Just rasketel hetkedel ei vaja inimene oma niigi hapra enesetunde kõigutamiseks partneri kriitikat, tänitamist või muud emotsionaalset peapesu selle eest, et ta ei oska olla parem, targem, tugevam. Ja kõige vähem vajab inimene seda, et partner riidleks, et ta tunneb nii nagu tunneb, justkui tal poleks õigus tunda mingit negatiivset tunnet.
Kujutage ette olukorda, kus üks partnereist kardab. Näiteks lennukisõitu. Ta vajab sel hetkel, et partner ütleks, et kõik saab korda, oleks tema kõrval ja hoiaks kätt. Partner aga ütleb talle, et ära karda, pole hullu, lennukisõit on kordades ohutum kui autosõit, mida ju keegi ei pelga, et lennundus on üldse kõige turvalisem liiklusvorm, et lennuhirm on ebaratsionaalne ning et lõppude lõpuks oleks nüüd vaja ennast kokku võtta, sest selline käitumine on lapsik.
Või kui üks partner on kogemata autot mõlkinud ning vajab mõistmist ja lohutust, aga saab teiselt hoopis vihakõne: „Tüüpiline! See on nii sinu moodi, sa oled lohakas ega vaata ette! Kus olid su silmad! Kas sa kujutad ette, palju selle parandamine maksma läheb? Ja millega me niikaua sõidame?” Kui suur on tõenäosus, et esimene partner tunneb selles olukorras, et teine partner on tema jaoks olemas sel viisil, nagu tema seda vajab? Kui suur on tõenäosus, et emotsionaalne side nende kahe vahel saab selle vahejuhtumi käigus kahjustada? Suur, väga suur.
Pole mõtet öelda partnerile: „Mis sa teed tühjast tüli? Kuidas sa aru ei saa? Kui rumal sa oled!”, kui partner vajab tegelikult, et Sa ta mure lihtsalt ära kuulaksid ning mõistaksid. „Kallis, kõik saab korda, tule istu mu juurde ja räägi, mis juhtus!” mõjub tuhat korda paremini kui kriitika: „Sa mõtled üle! Mis sa ilmaasjata paanitsed!” või etteheide: „Miks sa ometi nii tegid? Mis sul viga on?!”
Rahulikuks jäämine ja partnerile vastamine, kes on sulle just käratanud: „Sa pead õppima oma emotsioone talitsema!”, et Sa ei vaja manitsust, vaid hoopis kallistust, nõuab suurt isiksuslikku küpsust. Sagedamini reageerivad inimesed endassetõmbumise ja solvumisega või siis tulise vasturünnakuga. Ja sama suurt küpsust nõuab teiselt partnerilt tunnistamine, et tema lähenemine ei arvestanud partneri vajaduste ja lainepikkusega.
Küsimus „Mida sa, kallis, praegu vajad?” aitab paremini kui partneri ignoreerimine või endale konstruktiivsena näiv parandusettepanek „Sa peaksid hoopis tegema…”. Tingimusel muidugi, et teine ise ka teab, millist toetust ta hetkel vajab. Kõige raskemad juhud partnerile taluda ongi sellised, kui teine teda kunagi ei vaja. Oma partneri jaoks olemas olemine on suurim emotsionaalne kink, mida üks partner teisele anda võib. Muidugi peab vajaduste puhul arvestama, et nad jääksid mõistlikkuse piiresse. Ei saa ju näiteks nõuda, et partner 24/7 Su jaoks olemas oleks või alati eelistaks Sinu vajadusi enda omadele.
Sarnane huumorimeel ning pisut kiitust ja tunnustust igasse päeva aitab argipäevafaasi mõnusale kulgemisele tugevalt kaasa.
Kui aga lahkhelid kõlavad kõvemini, kogunevad väljaütlematused ärrituseks, ärritus vormub solvumiseks ning illusioonid purunevad. Argipäeva faasis tekivad suhtevundamenti esimesed praod, mis hooldusvigade tõttu sageli kogu pealisehituse ebastabiilseks muudavad.
Tekkinud on soodne pinnas võimuvõitluse faasiks, algab kriitika teineteise suhtes. Paar jõuab võimuvõitluse faasi sageli just siis, kui nende esialgsesse muretusse ellu saabuvad raskused, elukorralduslikud muutused või … lapsed (vahet pole, kas ühised või partneri eelmisest suhtest).
Ühed kritiseerivad vaid oma peas, välja midagi ei ütle ja vastuseks partneri küsimusele „Mis viga on?” tuleb vaid: „Ei midagi, kõik on normaalne!”. Probleemidest ja lahkarvamustest ei räägita, püütakse siiski säilitada head nägu. Paraku ei tähista hea nägu ja naeratus alati sisemise rahulolematuse puudumist. Näiliselt harmooniline mask võib peita ärritust ja viha.
Teised kritiseerivad partnerit, väljendades oma pahameelt, millest tekivad tülid. Kriitika läheb sujuvalt süüdistamiseks üle. Tihti väljendatakse oma kriitikat armutult ka kõrvalseisjate ees. Siin võib salvata keel valusamalt saablist ja torgata sügavamale kui pistoda. Kriitika võib lähtuda loogikast, et kui valmistada partnerile piisavalt emotsionaalset valu, siis hakkab ta heaks. Et etteheited motiveerivad ja mobiliseerivad. See taktika toob võidu haruharva.
Frustratsioon keeb vihaks, välja elamata viha moondub kurbuseks. Oma emotsioonide välja elamine teise peal ei tööta siiski sama hästi kui mehaaniline aurukatel, kus surve vähendamine hoiab plahvatuse ära. Paratamatult saab enamik rünnakuid väärika vasturünnaku osaliseks ja nii aur mitte ainult ei välju vile näol, vaid katel saab ka uut hagu juurde, mis hoopistükkis suurendab plahvatuse võimalust. Inimesed kipuvad uskuma seda, mida nad kuulevad end välja ütlevat. Kui eelnevalt on inimesel ainult mõte, et partner on rahaplaneerimises käpard, paarisuhtes nartsissistlik või inimkäitumises puhas psühhopaat, siis olles kuulnud oma häält seda selgelt väljendamas, on ka inimese veendumus selles partneri puudujäägis oluliselt suurem. Ja pinge vähenemist ei ole kusagil…
Enamasti on kriitika ja süüdistused siiski omamoodi protest emotsionaalse sideme lõdvenemise või kärisemise vastu. Viha all, mida partnerile väljendatakse nõudmiste ja kriitika näol, on enamasti peidus hoopis hirm, et meie emotsionaalne side laguneb. Tekib valus lootusetuse tunne, et ma pole tähtis sinu jaoks ning