Erinevatel aegadel olen kirjutanud luuletusi, mis on aidanud mul mõtestada oma elu naisena ja ajaliku inimesena. Käesolev on mu teine luulekogu. Selles on määravaks hüpe ajatusse – kord kui piiremurdev tõuge, kord kui aegluubis, olemise ja mitteolemise ühesuses hõljumine.
Luuleridu vääristavad tekstidega sulanduvad Piret Smagari gravüürid, mis panevad mind mõtlema, et igaviku hämarail eksiradadel valgus ongi ainuke vastus.
HÜPE AJATUSSE
ISTUN ÕHTUS
pilgul varjutatul
mittemillessegi
süüvin väga kaua
Seespool
hingamise õhulossis
mõte vaikusele
katnud pidulaua
Laual peekrid
meelerahust triiki
Ühe serval
minu huulte jälg
Ülla aeglusega
joobun sellest sõõmust
Tunnen
kehast lahkub
tõtlemise nälg
AEG ÜLE KITSA PURDE LÄEB
peatub poolel teel
Vaatab ennast kadumas
üle liikvel vee
Tunneb et ta lendab käest
olemata lind
Pillab pilgu vette kuid
ei teki pinnal ring
Nii üle purde vaadates
lakkamatult ise
aeg saab üha ajatumaks
läbi voolamise
HELLAD ON NEED HOMMIKUD TERRASSIL
kahe käega hoian sooja kohvitassi
märkan rohuliblet mida eile polnud
huulil veidikene aimub männitolmu
Pole kiiret minna mööda kindlaid radu –
see on lootus mille täitumist nüüd adun
Tulvil värve tõuseb vaikus silmadesse
viib mind teistesse vastloodud ilmadesse
mille sügavustel polegi veel kuju
Hinge pidades sealt vargsi välja ujun
kuna hõljumise kestvas võimaluses
saaksid hommikud terrassil võimatuseks
ÕUNAPUU LEIDSIN
oma õla najalt
nihutades aiatooli
märtsi päikeselaigus
Tundsin ta elujõu tuge
Neelasin õhku
kevadet oli huulte peal
keele peal järelmaigus
Puu on minuvanune
Elame teineteist üle
Mitmed kümned on möödunud
tema varjavas süles
Aastaringid me kummagi sees
pöörlevad nagu rattas
aga keskmes kuhu kukkuda
on ajatus
KÕIK INIMESED KÄIVAD PIKI PURRET
ehk küll ta mõne all
näib kindel magistraal
Näib uskudes
kuid uskumine ongi
ju ainus Jumal hinge sisemaal
TUBA KESK TORMAMIST
luku ja võtmega
Lase mind
Luba mind endasse
On nüri mu taip
on otsas mu meel
sõnade siduja
Tuba kesk tormamist
akna ja taevaga
Selle all voolamas jõgi –
mis ülejõu vaevaga
on tehtud üks kitsuke purre
kulgema piki jõge
Või näib see vaid siitpoolt nii
siitpoolt tuubitud tõde
Tuba kesk tormamist
õhkki veel hingamata
Arm ja viha ja valu
kõik on sus hindamata
Lase mind
Luba mind endasse
sammupikkuseks keskenduslõiguks
Siis tahan astuda purdele
Ükskõik
et ta kõndides kõigub
Ta olgu või piki jõge
peaasi et voolavat näeks
Võtmegi tagastan
pillan ta vette
südamepoolsemast käest
VÄGA KITSA PURDE VÕIB
ületada raskusteta
Tuleb olla julge vaid
tahetpidi teisel kaldal
Ehkki voolav olla võib
hetke seisatavalt kena
tea
üks pilk vaid põhjatusse
ja sa sealt ei pääse enam
Inimene pole loodud
selles elus kahepaikseks
olgugi
et vesi jääb
vahel päris vaikseks
Siis ta kiirgab võimsat kutset
peegli pinnal liikuda
Näha kuidas sügavuses
seosed võivad liituda
Aga ei
ka purde peale
astunul on valik kasin –
mõtelda või elada on
hamletlikult ise asi
PABERILE KIRJUTA „MINEVIKUVÕLAD“
kaminasse viska ja
sirgu aja õlad
Kõik on ammu andeks antud
saadud, palutud
Sammud mis sa nüüdsest teed –
kerged valutud
Vaata kordumatu hommik
tuba helevalge
See mis muserdanud seni –
veretu nüüd, kalbe
Las nad minna minevikku –
sõnad näod ja valed
Ava aken tõsta käed
lenda