Sama rida jätkates, üha suurem kogum mitmete teadlaste uuringuid annab alust arvata, et teatud indiviidid on erakordselt tundlikud ning seega keskkonna suhtes vastuvõtlikumad – nad on näiteks lapsena tugevamini mõjutatud lapsevanematest ja täiskasvanutest ning abistavatest sekkumistest. Mida siis kujutab endast see kõige aluseks olev tunnusjoon, mis annab meie jaoks „nii heas kui halvas“ tulemi?
Juba siis, kui ma seda raamatut kirjutasin, oli teada, et paljudele liikidele on iseloomulik ülitundlikest indiviididest koosneva vähemuse olemasolu – tänaseks tuntakse selliseid liike juba üle saja, äädikakärbsed ja mõned kalaliigid teiste hulgas. Vaatamata sellele, et tunnusega kaasnev käitumine on äädikakärbse, kala, linnu, koera, hirve, ahvi ja inimese puhul erinev, saab selle tunnuse pärinud vähemust alati kirjeldada rühmana, kes on omaks võtnud ellujäämisstrateegia, mille kohaselt tehakse enne sobiva tegevuse valimist paus täheldatu kontrollimiseks, vaatlemiseks ja edasipeegeldamiseks või töötlemiseks. Siiski ei ole selle tunnuse „kullaprooviks“ aeglane tegutsemine. Kui tundlikud inimesed näevad kohe, et nende olukord sarnaneb minevikus kogetuga, siis tänu sellele, et nad eelmine kord selle põhjalikult läbi analüüsisid, võivad nad nüüd reageerida ohule või võimalusele teistest kiiremini. Sel põhjusel on ülitundlikkuse kõige põhilisemat aspekti – töötlemise sügavust – raske jälgida. Kes sellega kursis ei ole, näeb lihtsalt seda, et enne tegutsema hakkamist teeb teine inimene pausi – mis toimub sel ajal tema sees, võib ainult ette kujutada. Sageli arvati, et ÜTId on mingil moel pärsitud, ujedad, kartlikud või introvertsed (tegelikkuses on 30 protsenti ÜTIdest hoopis ekstraverdid ja paljud introverdid ei ole ÜTId). Paljud ÜTId on sellise sildistamisega leppinud, sest ei oska oma kõhklemist millegagi põhjendada. Leppinud isegi sel määral, et tundes ennast teistsuguse ja mingil moel „vigasena“ peavad mõned meie seast määratlust „uje, pelgab ühiskonna hinnangut“ isetäituvaks omaduseks, nagu kirjeldan V peatükis. Teised aga teavad, et nad on teistsugused, kuid varjavad seda ja kohanduvad, tegutsedes mittetundliku enamuse sarnaselt.
Mõistmine, miks me sellisteks kujunesime, selgitab meie kohta palju enamat, kui mina seda raamatut kirjutades teadsin. Tollal arvasin, et meie tundlikkus kujunes välja tänu sellele, et sellest tunnusest oli kasu suuremal rühmal, sest tundlikud indiviidid suutsid tajuda ohtu või võimalust, mis teistel märkamatuks jäi, teised aga võtsid pärast ohust teadasaamist selle vastu midagi ette. Selline seisukoht võib tõepoolest osaliselt paika pidada, kuid samas võib tegemist olla vaid ülitundlikkuse ühe kõrvalmõjuga. Praeguse selgituse aluseks on Madalmaade bioloogide väljatöötatud arvutimudel. Max Wolf ja tema kolleegid tahtsid teada, kuidas võiks tundlikkus areneda; niisiis tekitasid nad mingi olukorra, kasutades selleks arvutiprogrammi, mis võimaldas välistada kõik ülejäänud tegurid peale uuritava. Seejärel tehti olukorras iga kord mõned väikesed muutused ning vaadati, mis juhtub siis, kui erinevad võimalikud olukorrad ja strateegiad on läbi proovitud. Nad tahtsid näha, kas ülikõrge reageerimistundlikkus võiks olla piisavalt edukas tunnus populatsioonis püsimajäämiseks – sest tunnused, mis vähendavad meie eduvõimalusi elus, ei kesta kuigi kaua.
Tundlikkusstrateegia testimiseks loodi stsenaarium, milles varieeriti seda, mil määral olukorras A õppetunni saanud indiviid, kes oli ühtlasi kõige asetleidva suhtes teistest tundlikum, käitus edukamalt olukorras B tänu eelnevalt saadud informatsioonile (ühtlasi varieeriti eeliseid, mis viisid edukamale käitumisele olukorras B). Teise, äärmusliku stsenaariumi kohaselt ei olnud olukorras A õpitust olukorras B kasu, sest olukorrad ei olnud omavahel kuidagi seotud. Taheti teada, millistes tingimustes on võimalik täheldada kahte tüüpi indiviidide evolutsiooni, kui üks kasutab kogemustest õppimise strateegiat ja teine mitte. Selgus, et piisas vaid väikesest boonusest, et kujuneks välja kaks strateegiat, ja nii sai selgeks, miks need kaks tuleksid esile ka päris inimeste puhul.
Võiks ju arvata, et tundlikkus on alati eelis, kuid paljudel juhtudel see siiski nii ei ole. Tegelikkuses on üksikisikul tundlikkusest kasu üksnes siis, kui ta esindab vähemust. Kui kõik oleksid tundlikud, poleks see enam eelis, sest olukorras, kus kõik teavad otseteed ja kasutavad seda, on informatsiooni kasutajaid nii palju, et kellelegi ei teki sellega teistest rohkem kasu. Lühidalt, tundlikkus ehk responsiivsus, nagu viidatud bioloogid seda nimetasid, hõlmab teistest suuremat keskendumist detailidele ning omandatud teadmiste kasutamist edaspidi paremate tulevikuprognooside tegemiseks. Mõnikord oleme seda tehes edukamad, kuid mõnikord ei tasu lisatähelepanu ja pingutused ennast ära.
Nagu te teate, on tundlikkusel oma hind. See võib osutuda tõeliseks ajaraiskamiseks, kui hetkel toimuval puuduvad seosed teie varasemate kogemustega. Lisaks – kui varasemad kogemused olid väga halvad, võib ÜTI üle üldistada ning hakata liiga paljusid olukordi vältima või nende tekkides ärevust tundma üksnes seetõttu, et uutel olukordadel on mõned väikesed sarnasused minevikus kogetud ebameeldivate olukordadega. Ülitundlikkuse kõrgeim hind on aga asjaolu, et meie närvisüsteemis võib tekkida ülekoormus. Meil kõigil on piir, mille ületamisel saadav informatsioon või stimulatsioon muutub ülekoormuseks, üle-stimulatsiooniks, ülierutuseks, ülepakutuks ja on igas mõttes üle! Meile tuleb see piir teistega võrreldes lihtsalt varem ette. Õnneks taastume me lühikese jõudeaja järel kenasti.
Seda raamatut kirjutades väitsin, et tundlikkus on kaasasündinud. Teadsin, et seda on sünnist saati täheldatud nii laste kui ka loomade geneetikauuringute käigus; loomi on võimalik selektiivselt aretada tundlikumaks. Kuid ÜTI skaalat kasutades puudusid mul oma väite põhjenduseks geneetiliste uuringute tulemused. Tänaseks on need olemas.
Mainisin juba uurimust, mille kohaselt testitulemused olid seotud geenivariatsiooniga, mis teadaolevalt mõjutab serotoniini kättesaadavust ajus. Chen ja tema Hiina kolleegid kasutasid teistsugust lähenemist. Selle asemel, et keskenduda konkreetsele teadaolevate omadustega geenile, vaatlesid nemad kõiki geenivariatsioone (kokku 98), mis mõjutavad teise informatsiooni edastamiseks vajaliku ja teatud ajupiirkondades esineva aine, dopamiini kogust. Nad avastasid, et ÜTI skaala seondub seitsme erineva dopamiini kontrolliva geeni kümne variatsiooniga. Kõik küll nõustuvad, et suur osa meie isikuomadustest on päritavad, kuid seni ei ole teadlased, uurides standardseid isiksusetunnuseid, nagu introvertsus, kohusetunne või meeldivus, leidnud nendega piisavalt tugevasti seotud geene. Need Hiina teadlased aga keskendusid just ülitundlikkusele, arvates, et see „on kindlalt juurdunud närvisüsteemis“.
Huvitaval kombel lubas geneetiliste variatsioonide teatud kombinatsioon ülitundlikkuse esinemist prognoosida, aga nende variatsioonide funktsioonid on suuresti teadmata, niisiis on isiksuse pärilikkust välja selgitada väga keeruline. Pealegi on geneetiliste uuringute puhul saanud lausa kurikuulsaks, et samade meetoditega on peaaegu võimatu saavutada järgmine kord samu tulemusi, nii et kindel olemiseks on vaja palju rohkem uuringuid. Siiski olen ma veelgi kindlam, et meie tunnus on pärilik.
Kuigi väitsin oma raamatus, et inimene kas on ülitundlik või ei ole, puudusid mul tol ajal konkreetsed tõendid. Ma esitasin sellise oletuse, sest Jerome Kagan Harvardist oli välja selgitanud, et laste pärsitus on pärilik tunnus, ning mulle tundus, et seda levinud väärnimetust kasutati tegelikult tundlikkuse kirjeldamiseks, kui uuriti lapsi, kes ei torma ülejala võõraid ja keerulisi mänguasju täis tuppa, vaid peatuvad hetkeks, et kõigepealt olukorda vaadelda. Kuid paljud teadlased