„Hobune – no! No hobune!” kisendab neeger. „Siin ei olema läbipääsu! Siin olema Ameerika Ühendriikide saatkond, siit ei tohtima mööda minna!”
„Mispärast!” kargab Savisaar neegrile turja. „Mispärast ma ei tohi siit mööda minna? Mis sa, murjan, seletad!”
„Pomm!” vastab neeger ja pööritab silmi. „Sina pommi viskama, ameeriklasi tapma! Puhh! Aga meie seda ei lubama, ei, ei! Sina siia mitte pääsema, paks valge mees!”
„Isake, lähme koju!” nutab Maria vankris. „Ma kardan neegrit – ta on ju päris kuradi moodi!”
„Ära karda, mina olen sinuga!” lohutab teda Kaljulaid ja välgutab neegri poole silmi. Ehh, tõmbaks sellele nurjatule kantsikuga vastu vahtimist! Kuid äiapapale see vaevalt meeldiks… Kaljulaid pureb huuli, turtsub, kuid hoiab end vaos.
„Kuramus küll!” vannub Savisaar. „Mis pommist sa patrad! Me tahame sõõrikuid süüa… Tõesti, nagu nuhtlus! Terve sõidutee rämpsu täis kandnud, nagu kobras!”
„Ei siit läbi saama!” kordab neeger tähtsalt ja seisab jalad harkis prahihunniku otsas. „See olema Ameerika saatkonna territoorium, oo jaa!”
Samal ajal tuleb linna poolt suure hooga veel teisigi vankreid. Savisaar näeb, et esimese vankri ninas istub abilinnapea Rein Lang.
„Sõida edasi!” karjub Lang juba kaugelt. „Mis sa seisad keset teed!”
„Kuhu ma sõidan, kui siin on kurat teab mis jama lahti!” hüüab Savisaar vastu. „Pea hoogu, Rein!”
Aga on juba hilja, ning Lang sõidab oma vankriga mürinal Savisaarele sisse. Hetk hiljem põrutab järgmine vanker juba omakorda Langile tagant otsa. Kole kisa, vandumine ja sõim täidavad õhu.
„Mis sa, saadananahk, tuled kodunt välja, kui sa kuhugi sõita ei oska ja keset teed seisad nagu Loti naine!” karjub Lang. „Vaata nüüd, mis sai! Ohjad kõik hobuste jalge all!”
„Ma tulin sõõrikuid sööma!” õigustab end Savisaar, „aga näe, ameeriklased, kurjad vaimud, on tee prahti täis vedanud!”
„Ise oled üks sõõrik!” karjub Lang. „Kurat! Kuidas me nüüd siit ära saame, mis?”
Naised nutavad. Savisaar näeb volikogu esinaist Maret Maripuud, kelle vanker päris kummuli on vajunud.
„No mis siis teie, noorik, sedasi lapsega kahekesi välja olete tulnud!” noomib ta õnnetut naisterahvast, kes, titt käe otsas, päris abitult tee ääres seisab. „Näete nüüd, milline paha lugu! Ega vankri juhtimine pole naise amet. Kas teil siis meesterahvast tõesti pole, kes teid natukenegi aitaks! Kus lapse isa on?”
„Jumal seda Gräzinit teab,” vastab Maripuu kurvalt. „Sahver oli tühi, aga laps tahtis kangesti süüa, mõtlesime, et ostame paar sõõrikut, need ei maksa palju…”
„Isa metsas, saba seljas!” hüüab Lang. „Saite nüüd sõõrikuid! Hea, kui hing sisse jääb!”
Aina uusi vankreid saabub Kentmanni tänavale, hobused pruuskavad, inimesed kisendavad… Tundub, et viimnepäev on käes. Neeger oma prahihunnikul pillub tõkete taga rabelevaid inimesi peenikese prügiga ja karjub:
„Ei tohtima siin olla! See olema Ameerika Ühendriikide territoorium! Minge koju!”
„Sina pea suu, vana ahv!” käratab Lang ja sülitab suures vihas. „Küll ma läheks koju, kui saaks! On alles päev! Sa saadana ihu!”
„Isake! Isake!” nutab Maria.
„Ära nüüd!” sosistab Raimond Kaljulaid talle kõrva. „Küll me veel pääseme! Jumal on armuline, ta aitab.”
Üks mees jääb kätt pidi kahe vankri vahele ja röögib, nagu kõrvetataks teda raudoraga.
Pidu valitsuse puhvetis
„Proua, ehk annate veel ühe Pilsneri!” palub Ain Seppik leti äärde astudes ja tühja kannu kohmetult käes keerutades.
„Sul raha on, Seppik?” nõuab paks puhvetipidaja rangelt.
„Oljake, ehk panete raamatu peale?” pakub siseminister. „Ma esmas-päeval saan!”
„Vat ja siis esmaspäeval joogi oma Pilsnerit!” teatab Oljakeseks kutsutu. „Ei pane ma midagi raamatu peale! Isegi oled juba kassale nelikümmend krooni võlgu, maksa kõigepealt see ära, siis tule lunima!”
„Oljake…” proovib Seppik veel kord, aga puhvetipidaja keerab talle sootuks selja ning hakkab riiulil pähklitaldrikuid korraldama.
Seppik tuleb häbistatult laua juurde tagasi.
„Noh, ei antud?” pärib Toivo Asmer sosinal.
„Ei antud! Päris ninna kargas kohe – maksa vana võlg ära, maksa ära… No millest ma maksan?”
„Eks ta ole,” nõustub Asmer. „Ehh, raske on see vaese inimese eluke!”
„Ma olen puupaljas! Otsigu mu taskud läbi, kui ei usu! Kuradi nõid! Millest ma maksan!”
„Tasa, tasa! Ära nüüd nii marru mine! Katsume, ehk saame laenu!”
Asmer ja Seppik lasevad pilgul üle valitsuse puhveti libiseda. Päris ukse juures istub Efendijev – noh, see on teadagi paljas kui püksinööp, sellel pole kunagi raha, kui näeb, et keegi õlut joob, tuleb kohe lonksu norima. Järgmises lauas on koha sisse võtnud noored – Mikser ja Ojuland. Nad joovad suhkruta kuuma vett ja söövad kõrvale sinepiga leiba – see kraam on puhvetis tasuta. Noore pere asi!
Ei, nendelt pole mõtet küsidagi! Kohe nende kõrval istub ka väike Mailis Rand, kellele on kodust kaasa pandud tilluke soolasilk, rohkem pole vanematel anda. Laps mekib seda – ja juba ongi kala otsas, kõht aga lööb endiselt pilli.
Kuramus, kas siis kellegi käest ei saa laenu!
Aga ei, vaata, seal, järgmises lauas, seal istub ju Siim Kallas ise ja sööb puljongit munaga! See maksab ju letis oma kaksteist krooni! Sellel mehel peab raha olema! Ega siis Siiri Oviir ja Liina Tõnisson ilmaaegu ennast tema lauda pole istutanud, küllap tunnevad eided kulla lõhna! Seppik ja Asmer pilgutavad teineteisele silma, tõusevad püsti ja lähevad Siimu juurde.
„Jätku leiba, peremees! Et teie jalg tatsuks ja suu matsuks!”
„Suur tänu, lõbusad sellid!”
Kallas nihutab ennast natuke, et uued tulijad ära mahuksid. Tõnisson ja Oviir veavad mokad kirtsu – küllap kardavad, et rasvane pala käest libiseb. Seppik näitab neile salaja rusikat – ärgu arvaku, et nemad üksi peavad juua saama, siin kuivab ka teiste kurk, nagu oleks sinna saepuru topitud!
Asmer haarab kohe härjal sarvist.
„Ütle, Siim, kas sa saad järsku viiskümmend krooni laenu teha?” küsib ta. „Järgmisel nädalal maksan ära!”
Kallas läheb näost nii valgeks, nagu hakkaks minestama. Seppik ehmatab samuti – issake, kas Asmer on hull! Viiskümmend krooni! See on ju terve varandus!
„Nii palju poleks tarviski!” segab ta kähku vahele. „Kui saaks kakskümmend – noh, kahe õlle raha!”
„Mehed, uskuge, mul pole pennigi!” ütleb Kallas kurvalt. „Naine täna andis kümneka, ütles – söö ometi tööl, muidu ei pea tervis vastu! Ostsingi siis selle puljongi, kaks krooni jäin veel Oljale võlgu. Millest ma selle ära maksan – ei tea!”
Puhvetisse tekib rusutud vaikus. Oviir ja Tõnisson on silmanähtavalt pettunud. Mikser on oma sinepileiva ära söönud ja pühib uduseks tõmbunud prilliraame.
„Küll tahaks mannakreemi!” ütleb Ojuland unistavalt.
„Ma hakkan peale tööd sadamas vaate veeretamas käima,” lubab Mikser ja vahib meeletult ringi. „Küll me saame… kunagi… mannakreemi ja… lumepallisuppi ja… Sööme kõhu täis!”
Aga see ei kõla kuigi veenvalt.