Neymar. Luca Caioli

kes olid kohe huvitatud. Pärast esimest intervjuud saadeti Neymar kohe esindusmeeskonnaga trenni tegema. Pärast teist intervjuud tollase juhataja José Eduardo Cavalcanti Teixeiraga, või lühidalt Adoga, kirjutas Neymar juba alla üheks hooajaks sõlmitud lepingule. Leping lõppes 1989. aastal. „Neil päevil polnud jalgpallurite palgad väga kõrged,“ meenutab Pintado. „Klubi sponsoriks oli Mogi ülikool. Meile maksti kuus umbes 350 reaali, kuid sellest piisas, et ära elada.“

      Pärast aastatepikkust ühest linnast ja ühest riietusruumist teise rändamist jõudis Neymar lõpuks Mogisse. Ta mängis suurepärast jalgpalli ning oli A3 liigas väga edukas. Neymar mängis nii hästi, et tema vastu hakkasid huvi tundma osariigi teised klubid. São Paulo osariigi väikese linna Americana klubi Rio Branco do Americana esindajad olid Neymarist vaimustunud, kui ta nende meeskonna vastu Rua Casarejose vanal staadionil mängis, ja tahtsid teda iga hinna eest endale.

      Hoolimata kaotusest Uniãole võitis Rio Branco tiitli. Ründeliini tugevdamiseks vajas klubi uut ründajat. Nad pakkusid Neymarile korralikku summat ning Neymar oli nõus. See oli tema elu võimalus. União toonane talendiotsija Moacir Teixeira meenutab: „Neymar vajas raha pere jaoks. Ta tahtis Baixada Santistas elavale perele maja osta.“ Neymar tegi oma soovid klubi juhtidele selgeks. Nendel polnud aga mingit tahtmist temast lahti öelda.

      „Neymar oli meie parim ründaja, ta oli suurepärane inimene, kes vääris kõike, mille nimel ta töötas,“ räägib toonane talendiotsija. Nii moodustas Moacir koos üheksa União fänniga grupi, et saada kamba peale kokku sama suur summa, kui pakkus Rio Branco. Leping sõlmiti 21. detsembril 1989. aastal kümne allakirjutajaga. Grupp investoreid maksis Neymari klubiga ühinemise kinni ja kindlustas, et Neymar sai Mogi eest mängimist jätkata. Tehingu väärtuseks oli 100 000 cruzados novos, 10 000 iga allakirjutaja kohta. Moaciri sõnul ei arvestatud intresse ega pööratud tähelepanu võimalikule inflatsioonile. Praeguses rahas oleks see umbes 55 000 reaali (17 000 eurot).

      Tol ajal oli see väga suur raha. Neymar sai lõpuks emale São Vicentes maja osta ning endale auto, Monza. Neymar tundis end rikkana, kuid majanduslikud ja finantsilised reformid hakkasid tema sääste sööma. 1990. aasta esimesel poolel mängis ta União eest, aasta teisel poolel, kui klubi ei võtnud osa ühestki turniirist, mängis ta Coritiba, Cataduvense ja Lemense klubide eest. Selleks ajaks oli temas tärganud soov luua perekond. Nii abiellus ta 1991. aastal 26-aastasena São Vicente saarel São Pedro linnas O Pescadori kirikus Nadine Gonçalvesiga. Nad olid kohtunud, kui Nadine oli kuusteist ning Neymar kaheksateist ja tõusev täht Portuguesa Santista klubis.

      Nende esimene poeg sündis 1992. aasta 5. veebruari varahommikul kell 02.15 Mogi das Cruzesi linnas. Nadine’il tulid veed ära päev varem ning ta viidi Santa Casa de Misericordia haiglasse. Tegemist on valge-helesinisekirju hoonega, mis linnatänavatel silma torkab. Sünnitus oli loomulik, mingeid komplikatsioone ei ilmnenud ning ema ja poeg tundsid end hästi. Poiss kaalus 3,78 kg. Värskete vanemate jaoks selgus alles sünnitusel, kas nad saavad poja või tütre, sest ultraheliuuringud olid nende jaoks liiga kallid.

      Esimene arst, kes ema ja poja eest hoolitses, oli Luiz Carlos Bacci (nüüdseks meie seast lahkunud), aga ka Benito Klei, kes neid haiglast välja kirjutas. Kuna Klei oli klubi poolehoidja, siis ta teadis, et tegemist oli União mängija lapsega, kuid alles aastaid hiljem sünnitunnistust lugedes sai ta aru, et aitas ilmale tuua Santose staari. „Tol ajal polnud Neymar Jr peas irokeesi soengut, nii et raske oli teda ära tunda,“ naljatleb Santa Casa günekoloogia- ja sünnitusosakonna direktor. Da Silva Santose pere viis koju União füsioterapeut Atilio Suarti. Neymar O Pai oli talle helistanud ning palunud neile järele tulla.

      Kuid mis oli beebi nimi? Mõlemad vanemad kahtlesid, milline nimi valida. Alguses tahtis Nadine pojale nimeks panna Mateus, millega ka isa oli nõus. Vanemad kasutasid seda nime nädalakese, kuid polnud selles kindlad. Lõpuks, kui Neymar Pai hakkas poja nime registrisse kandma, otsustas ta ümber ning andis pojale enda nime Neymar ja lisas juurde „Junior“. Pere ringis kutsuti poissi Juninhoks.

      Nadine ja Neymar Pai olid poja sünni üle väga rõõmsad. Valdir Peres meenutab: „Neymar Pai tuli hotelli, kus kogu klubi oli ülevas meeleolus. Ta vandus, et tema pojast saab kunagi Brasiilia parim jalgpallur.“ See väljaütlemine kutsus esile hulga sõbralikke tögamisi ja tagaseljajutte.

      Da Silva Santose pere elas hispaaniakeelses Rodeio linnajaos Rua Ezelino da Cunha Glória tänaval. Sinna oli metallurgia kooperatiivi ühistu ehitanud Safira-nimelise keskklassi elamu, mille C bloki neljandal korrusel korteris number 593 Nadine ja Neymar Pai elasid.

      Pastelsetes toonides majad asuvad Serra do Itapeti mäe jalamil, kust avaneb vaade kogu Mogi linnale. Perele kuulus keskmise suurusega korter, mille ülalpidamiskulud tasus União Mogi. Praegu ei mäleta väikest lokkis peaga poissi, kes seal kuni nelja-aastaseks saamiseni elas, peaaegu keegi. „Nad olid vaikne, tagasihoidlik perekond, kes ei äratanud palju tähelepanu,“ meenutab üks da Silva Santose pere naabritest Licianor Rodrigues.

      Ühel pühapäeval 1992. aastal otsustas Neymar Pai minna São Vicentesse sugulastele külla. Ta oli äsja löönud liigamängus Matonese vastu União kasuks viigivärava ning tal oli enne järjekordset treeningut pisut aega. Neymar tankis auto täis ning hakkas sõitma. Nadine istus mehe kõrval esiistmel ning vaid neljakuune Juninho magas tagaistmel. Oli vihmane päev ja asfalt oli märg. Rodovia Indio Tibiriça oli kahesuunaline maantee. Pikk, keerukas ja ohtlik tee viis allamäge Serra mäe nõlvalt alla. Iga saja meetri järel hoiatas silt udu eest ning kehtestas kiirusepiiranguid. Mõnes kohas oli lubatud vaid 40 km/h. Äkki alustas neile vastu liikuv sõiduk möödasõidumanöövrit ning sattus vastassuunda. Neymar Pai põikas vastutulevast autost mööda ning üritas kiirendades õigele sõidurajale tagasi jõuda, kuid tal oli sees viies käik ning kokkupõrge oli vältimatu. Teine masin põrkas otse vastu Neymari auto juhipoolset ust.

      Neymar Pai vasak jalg oli nihkunud parema peale: tema vaagen ja häbemeluu olid oma kohalt liikunud. Ta oli kinni kiilunud. Sellest hoolimata rääkis ta naisega ning ütles talle, et on suremas. Paar heitis pilgu tahapoole ja nägi, et Juninho oli kadunud. Nad arvasid, et poiss on kokkupõrke ajal autost välja paiskunud ning nemad igaveseks oma lapse kaotanud. Neymar Pai palvetas, et jumal poisi asemel tema elu võtaks. Auto kõikus jõe kohal kaljueendil. Nadine ei saanud endapoolsest uksest välja, sest oleks muidu kiirevoolulisse mägi-ojja kukkunud. Paar autot peatus, et neid aidata. Juninho leiti verega kaetult autoistme alt. Vanemad olid poja pärast nagu arust ära. Kiirabi viis perekonna lähimasse haiglasse.

      Kui Neymar Pai jälle naist ja last nägi, oli Nadine üldiselt terve, kui välja arvata paar kriimustust. Juninho pead kattis suur plaaster – verd oli tulnud väikesest lõikehaavast, mille põhjustas lendav klaasitükk.

      Neymar Pail nii hästi ei läinud: tema vaagen oli oma kohalt ära nihkunud, mis oli tõsine vigastus. Talle tuli kiiresti operatsioon teha. Neymar Pai veetis kümme päeva haiglas ja siis neli kuud kodus voodis. Ta ei saanud autot juhtida ega peaaegu aasta otsa jalgpalli mängida. Lisaks pidi ta minema taastusravile ning käima rehabilitatsioonis ja füsioteraapias, kus teda aitas Atilio Suarti ja União massöör Antonio Guazzelli. Neymar Pai oli üle elanud tõsise õnnetuse ning see mõjutas kogu tema edasist karjääri. Ta ei saanudki oma endist pallitunnetust tagasi. Sellest hoolimata ei jätnud ta mängimist. Jalgpall oli tema elu ja teenistus.