Autorist
Luca Caioli on kirjutanud bestsellereid Messi’st, Ronaldo’st ja Suárez’ist. Ta on tuntud spordiajakirjanik, kes elab Hispaanias.
1. peatükk
Praça Charles Miller
Uhked ülespoole keeratud vuntsid, lehviv tukk, valge särk, musta värvi spordipüksid, käes jalgpall: nii on fotodel, mis pärinevad veel sellest ammusest ajast, kui pildistati magneesiumisähvatuse valgusel, kujutatud Charles William Millerit.
Charlie, šoti inseneri John Foxi, kes sattus – nagu ka teised 3000 britti – Lõuna-Ameerikasse appi raudteid ehitama, ja Inglise juurtega brasiillanna Carlota poeg sündis 24. novembril 1874. aastal São Paulos Brási linnajaos. Nii nagu kõrgemas ühiskonnaklassis tavaks, saadeti poiss vaid üheksa-aastasena Euroopasse õppima. Jõudnud Inglismaale, asus Charlie õppima Southamptoni linna Banister Courti kooli ning sealt liikus edasi keskharidust omandama Hampshire’i.
Banister oli väike erakool, kuhu said oma poegi õppima saata Peninsular Steam Navigation Company nimelises ettevõttes töötavad kaptenid. Kooli asutajaks oli pastor George Ellaby. Milleri ajal oli kooli direktoriks Christopher Ellaby, pastor Ellaby poeg. Christopher Ellaby oli aga tulihingeline jalgpalli austaja.
Jalgpallil oli tollal Inglismaal olemas juba ametlik reeglistik, mis jõustus koos Inglismaa jalgpalliliidu moodustamisega 26. oktoobril 1863. aastal Londonis. Tegemist oli maailma esimese rahvusliku jalgpalliliiduga, mis kogus kokku kõik mängureeglid. Kui Ellaby õppis Oxfordis, oli ta ülikooli meeskonna kapten. Hiljem jagas ta entusiasmi edasi oma õpilastele.
Charles Miller oli võimekas sportlane ning temast sai peagi kooli meeskonna kapten. Tema hüüdnimeks sai „Nipper“ (eesti k põngerjas), sest nägu oli tal sile nagu beebil ning ka kasvu poolest ei saanud ta hiilata. Lisaks oli ta äärmiselt peenike. Hoolimata oma kehaehitusest sai temast suurepärane keskründaja ning vajaduse korral mängis ta ka vasakul äärel. Kooli ajalehes kirjutati Charlesi kohta järgmist: „Ta on meie parim ründaja. Ta on kiire, triblab suurepäraselt ning tema lööki annab võrrelda piksesähvatusega. Väravate löömine käib tal väga lihtsalt.“ 41 väravat 34 mängus Banister Courti eest ja 3 väravat 13 mängus St Mary’s Church of England Young Men’s Associationi meeskonna eest, millest hiljem sai Premier League’i kuuluv klubi Southampton Football Club.
Miller liikus platsil väga kergelt ning tema mängustiili võiks hinnata pigem lõbusapoolseks. Tal oli loov mängija, valdas suurepäraselt palli ning nautis vastasmängijate haneks tõmbamist. Ta oli nii osav, et seitsmeteistkümneaastasena kutsuti teda mängima Londoni klubisse Corinthian Football Club, mis koosnes briti koolide ja ülikoolide mängijatest, vastukaaluks šoti klubide lipulaevale Corinthian. Aastaid hiljem hakkas Milleri soovitusel sama nime kandma üks kuulsamaid São Paulo jalgpalliklubisid (tegelikult saab Brasiilia klubi nimeks „Corinthians“).
Pärast õpingute lõpetamist 1894. aastal naasis Charlie Brasiiliasse, kaasas kaks meeskonnakaaslastelt kingituseks saadud ja Liverpoolis valmistatud Shooti jalgpalli, pallipump, paar jalgpallisaapaid, kaks jalgpallisärki (üks Banisteri ja teine St Mary klubi oma) ning paks kirjatükk, kus olid kirjas jalgpalliliidu reeglid ja regulatsioonid. Räägitakse, et Charlie ei suutnud trenni tegemisest pausi pidada isegi laeval olles. Ta olevat muudkui triblanud ümber reisijate ja muude takistuste laeva ühest otsast teise. 18. veebruaril jõudis Charlie Santosesse ning tema isa John päris, mida siis poeg on Inglismaalt kaasa toonud. „Diplomi. Sinu poeg lõpetas kiitusega jalgpalli eriala,“ vastas Charlie.
Kahekümneaastane anglo-brasiillane hakkas tööle ettevõttes São Paulo Railway Company, kus töötas juba ka tema isa. 1888. aasta mais ühines Charlie briti kogukonna loodud spordiklubiga São Paulo Athletic Club. Selles klubis mängiti kriketit, mitte jalgpalli. Loomulikult kõik teadsid, kuidas jalgpalli mängitakse, pigem oli põhjuseks huvipuudus, vähemalt nii kaua, kuni Charles Miller hakkas klubis jalgpalli juurutama.
Miller tutvustas oma sõpradele, töökaaslastele ning gaasifirma, Londoni panga ja raudtee ettevõtte tippametnikele jalgpallireegleid ja – terminoloogiat, nagu poolaeg, nurk, väljak ja penalti. Lõpuks õnnestus tal kokku saada grupp huvilisi. Ta veenis neid treenima Luzi ja Bom Retiro (praegu tuntud kui Rua do Gasometro) vahele jääva Várzea do Carmo linnajao väljakul. Leidus palju inimesi, keda huvitas, mis seal väljakul toimus. Ning ei läinud mööda kaua aega, kui Celso de Araújo oma Rio de Janeiros elavale ajakirjanikust sõbrale kirjutas: „Bom Retiro lähedal on mingi punt inglasi, peast põrunud, nagu ainult inglased võivad olla. Nad jooksevad ringi ja togivad mingit asja, mis näeb välja nagu kollakas loomapõis. Näib, et see tegevus muudab neid rõõmsaks, kuid põhjustab ka suurt kurbust, kui sedasorti põis satub puust postidest meisterdatud ristkülikust sisse.“
Hoolimata kõhklustest hakkas jalgpall briti kogukonnas džentelmenide mänguna populaarsust koguma ning Milleril õnnestus 14. aprillil 1895. aastal lõpuks organiseerida esimene mäng. Várzea do Carmo linnajaos kohtusid kaks võistkonda, millest ühe moodustasid brasiillased ja teise inglased: São Paulo Railway vs Companhia de Gás. São Paulo Railway, mille kapteniks oli Miller, võitis 4:2, kusjuures Miller lõi kaks väravat. Mängu jälgis vähe rahvast: sõbrad, juhtivtöötajad ja töölised ning ka paar ahvi, kes palliplatsi juures rohtu sõid. Kuid igal juhul oli tegemist esimese ametliku jalgpallimatšiga Brasiilia pinnal. Just sel päeval sündis Brasiilias selle maa kõige populaarsem spordiala.
On tõsi, et enne kui Charlie jõudis Inglismaalt tagasi Brasiiliasse, mängisid aastatel 1875 kuni 1890 inglise ettevõtete töötajad ja briti meremehed jalgpalli tänavatel või Rio randades. Kusjuures üks mäng peeti isegi Brasiilia impeeriumit Dom Pedro II nime all valitsenud printsess Isabeli residentsi ees. Samuti vastab tõele, et Itus asuva São Luis` erakoolis töötanud jesuiidipreester José Montero tõi suurema rahva sekka mängu bate bolão, mida mängisid nii professorid kui ka õpilased, nii nagu oli tavaks ka Etoni erakoolis Inglismaal. Ei saa eitada ka seda, et mänge nagu ballon anglais mängiti mitmetes São Paulo, Rio de Janeiro ja Rio Grande do Suli kiriku- ja tavakoolides. Kuid brasiillaste jaoks oli Charles Miller O pai do futebol ehk jalgpalliisa, sest peale selle ajalukku läinud matši lõi Miller São Paulo Athletic Club spordiklubi juurde ka jalgpalliklubi ning tema toetus oli määrav ka Brasiilia esimese jalgpalliföderatsiooni (la Liga Paulista de Futebol) loomisel 19. detsembril 1901. aastal, mis aasta hiljem andis omakorda tõuke esimese jalgpalliliiga loomiseks.
Viimane alustas tegevust 3. mail 1902. aastal viie meeskonnaga (São Paulo Athletic Club, Associação Atlética Mackenzie College, Sport Club Internacional, Sport Club Germânia ja Clube Atlético Paulistano). SPAC (São Paulo Athletic Club) domineeris esimesed kolm hooaega. Charles Miller oli kümne väravaga üheksas mängus 1902. aasta hooaja suurim väravakütt ning lõi kaks võiduväravat finaalmängus Paulistano klubi vastu. Helesiniste ja valgete triipudega või üleni valgete särkide, mustade pükste ja mustade sokkidega jõudis SPAC liiga võiduni ka 1903. aastal ning jällegi saadi finaalis jagu Paulistano klubist. Järgmisel aastal võideti taas ning Charlie oli kokkuvõttes suurim väravakütt, mängides suurepäraselt kokku meeskonnakaaslase Boyesiga.
Miller mängis SPAC-is 1910. aastani. Tollal ei mänginud Brasiilias jalgpalli vaid põhiliselt linnades elav valgenahaline eliit, kelle jaoks oli jalgpall moodsa Euroopa sümbol. Ka madalamad ühiskonnaklassid kasutasid jalgpalli enda väljendamiseks, mis muidu polnud nende sotsiaalse staatuse pärast võimalik.
Jalgpalli populaarsusest räägib ka see, et inglise klubi Corinthian Football Club of London käis Brasiilias tuuril. 21. augustil 1910 saabusid klubi mängijad aurikuga Amazon. Nad pidasid Fluminense ja kahe teise meeskonnaga kolm kohtumist. Siis läksid nad São Paulosse, et mängida Palmeirase, Paulistano ja 4. septembril SPAC-i vastu. Tegemist oli ühega viimastest mängudest, milles tegi kaasa ka 36-aastane Charles Miller.
Inglise mängijad hävitasid SPAC-i 8:2. (Ka teistes mängudes lõid inglased palju väravaid.) „Me ei oodanudki midagi muud. Kõik teavad, et Corinthiani meeskond mängib väga tehnilist jalgpalli, samal ajal kui meie ei suuda ikka veel vastast üle mängida, kui kasutada jalgpallitermineid, kirjutas ajakirjanik Adriano Neiva da Motta e Silva, tuntud ka kui De Vaney.
Kui jätta kõrvale jalgpall, siis võib tähelepanuväärseks lugeda huvi, mida inglise meeskonna saabumine tekitas. Ajalehed kubisesid lugudest, mis kajastasid nende saabumist. Rahvahulgad ootasid jalgpallureid