See on alles sissejuhatus. Kirja autor jätkab vaikiva kiidulauluga omaenda võimekusele:
Saagikoristust kroonimaadel, mis kuuluvad minu isanda järelevalve alla, toimetatakse ülima hoolikusega. Kirjutan üles kõik eeslikoormatäied vilja, mis iga päev koristatakse, ja jagan korraldusi vilja peksuplatsile viimiseks. Peksuplats on juba valmis seatud nii, et sellel saaks peksta umbes 400 eeslikoormatäit vilja. Muuseas saadan ma keskpäeval, kui vili on kuum, kõik viljalõikajad järelnoppimisele, välja arvatud kirjutajad ja ketrajad, kes saavad oma igapäevase viljakoguse eelmiste päevade järelnoppimise varudest.
Ning ta lõpetab taas silmanähtava komplimendiga iseendale:
Ma annan saagikoristajatele iga päev leiba ja ma annan neile kolm korda kuus määrimiseks õli. Keegi neist ei saa toidu või õli pärast minu peale peremehele kaevata. See kiri on minu peremehe teavitamiseks.
On asjatu lisada, et tol ajal ei tuntud mingeid „kahepoolseid läbirääkimisi” töötingimuste ning peremehe ja tööliste suhete reguleerimiseks. Seega oli talupoeg täielikult peremehe meelevalla all, kes võis alamate suhtes ilmutada vastutust ja inimlikkust, kuid võis seda ka mitte teha.
Inimlik ja vastutustundeline oli Amenemhet, kes umbes 1950. a eKr valitses kümme aastat Oryxi provintsi Egiptuse keskosas ning oli kõigile oma alamatele õnnistuseks, kui uskuda sõnumit, mille ta laskis järeltulevatele põlvedele raiuda oma hauakambrisse Bani Hassanis:
Ma olin armulik, lahke ja alati kiidetud; isand, keda tema alluvad imetlesid. Ma ei solvanud kordagi lihtsa mehe tütart, ma ei rõhunud ühtki leske, ma ei lükanud kordagi endast eemale talupoega ega tõuganud endast ära ühtki karjust. Minu kogukonnas ei olnud ühtegi vaest, minu ajal ei kannatanud keegi puudust. Kui saabusid nälja-aastad, lasin ma üles künda kõik oma provintsi põllud kuni lõuna- ja põhjapiirini; ma hoidsin oma inimesi elus, jagasin neile toitu, nii et minu provintsis ei nälginud keegi. Ma andsin võrdselt nii lesele kui abielunaisele ja ei teinud oma andidega vahet väikesel ega suurel. Siis aga tulid suured Niilused, mis andsid rohkesti nisu ja kõiki häid asju, kuid ma ei tõstnud saagilt kogutavaid makse.
Kohtame kõrgel positsioonil olnud inimesi, kes kiidavad iseennast selle eest, et nad andsid „näljasele leiba, janusele vett, paljale riideid” ning olid „lesele vennaks, orvule isaks ning inimeseks, keda kõik alamad armastasid”. Üks kõrge aukandja teatab: „Ma sõidutasin oma laevas neid, kellel polnud paati.”
Kuid kuivõrd peaksime me uskuma neid teateid lahkest ja armulikust käitumisest? Me ei tea seda ega saagi kunagi teada. Suhtugem neisse heatahtliku kahtlusega. Nii mõnegi mõistliku ja lahke peremehe häid kavatsusi võisid kahtlemata põrmustada tema käsilased ja ülevaatajad, kes lipitsesid ülemuste ees ja maksid kätte oma alluvatele; Amenemope mõisavalitseja oli just üks niisugustest.
Talupojale maksti palka põllusaadustes, sest metallraha ei kasutatud Egiptuses kuni kreeklaste saabumiseni. Palk ise oli aga pigem almus, millest piisas üksnes kuidagimoodi äraelamiseks: veidike ihne käega jagatud vilja, millele vahel lisati väheke õli. Talupoeg võis end pidada õnneseeneks, kui talle anti aeg-ajalt pidupäevade puhul kann õlut. „Pisike viljavihk päevas on kõik, mida ma oma töö eest saan,” ütleb vana talupoeg, lõigates sirbiga pikki viljavarsi. Niisuguse näljapalgaga vireles talupoeg ja tema perekond pidevalt ülima vaesuse ja äärmise puuduse piiril. Mõistagi oli tal võimatu midagi säästa, et oma elutingimusi parandada. Ometigi oodati talupoegadelt, et nad paneksid osa oma vaevaga koristatud viljast kõrvale maksude maksmiseks. Pole siis ime, et sageli ei suutnud nad oma maksukohustusi täita.
Maksukogujad kohtlesid võlgu jäänud talupoegi jõhkralt. Neid peksti, seoti kinni ja visati vette, sama tehti ka nende pereliikmetega. Hauakambrite seintel kujutatakse sageli maksuvõlglaste nuhtlemist. Õnnetu talupoeg võeti alasti ning tõmmati pikali või seoti posti külge, seejärel aga peksti sõna otseses mõttes poolsurnuks. Stseeni elavdamiseks kujutatakse sageli ka õnnetu mehe naist, kes asjatult põlvili armu palub.
Äärmusi, millesse maksukogujad oma julmuses laskusid, kirjeldab üks Rooma valitsusaja algusest pärit tunnistaja, kes nägi kõike oma silmaga:
Hiljuti määrati üks isik meie piirkonda maksukogujaks. Kui mõned maksuvõlglased, kes olid võlgadesse sattunud, mõistagi vaesuse tõttu, põgenesid kohutavate tagajärgede ja talumatute karistuste hirmus, lasi ta nende naised, lapsed, vanemad ja teised sugulased jõuga kinni võtta. Ta lasi neid peksta, piinata ning solvas ja alandas neid igati, et nad kas ütleksid talle, kuhu nende sugulased põgenesid, või maksaksid nende eest võlad ära. Kuid need ei saanud esimest teha seetõttu, et ei teadnud, kuhu mehed läksid, teist aga seetõttu, et olid sama vaesed kui põgenikudki. Ning nii jätkas maksukoguja nende karistamist, vaevates nende kehi piinapingil piinariistadega, viimaks aga hukkas nad äsjaleiutatud hukkamisviisil. Ta lasi suured korvid täita liivaga, sidus need tohutud raskused inimestele kaela ja ajas nad kokku turuplatsile. Kui nad nüüd kukkusid kõigi kohutavate karistuste tagajärjel surnult maha, nägid möödakäijad neile selga pandud raskusi, tuult, päikest ja nende häbi ning pealtvaatajad kannatasid juba ette piinade tõttu, mis nendegi jaoks varuks olid. Mõned inimesed, kelle meeled mõistsid toimuvat paremini kui nende silmad, tundsid end juba teiste inimeste kehades piinatavat ning kiirustasid lõpetama oma elu mõõga, mürgi või nööri abil, leides, et nende traagilises olukorras on suur õnn surra piinadeta. Teised, kes ei olnud endalt ise elu võtnud, rivistati üles samas järjekorras nagu päranduse jagamise puhul: kõigepealt lähimad sugulased, nende järel järgmised ja järgmised, ning selles järjekorras nad ka hukati. Ning kui sugulasi enam polnud, siis laiendati karistust naabritele, vahel aga ka küladele ja linnadele, mis jäid kiiresti elanikest tühjaks ja jäeti maha, sest inimesed lahkusid kodudest ja läksid paikadesse, kus arvasid, et võivad kinnivõtmisest pääseda.
Selle lõigu autor Alexandria Philon (Erilistest seadustest, 3, 30; 159–162) kahtlemata liialdab, kuid ometi pole tema traagiline jutustus päris fantaasia vili. Paljudes teisteski Kreeka-Rooma perioodi allikates kirjutatakse maksukogujate kohutavast julmusest, millega koheldi kättesaamatute võlgnike süütuid ja kaitsetuid sugulasi, eriti naisi, lapsi ja vanureid. Tegelikult oli see teada juba Uue riigi ajal (vaata näiteks eelpool toodud teksti kirjutaja ametist).
Kuid maksud polnud talupojale sugugi kõige rängem koorem. Oli veel teoorjus. See seisnes pealesunnitud riiklikes töödes, mille eest palka ei makstud ning mis olid talupoegadele kohustuslikud (samuti teiste elukutsete esindajatele, kuid tunduvalt vähemal määral). Igal ajal võidi neid kutsuda appi teatud töödele, nagu teede ehitus ja korrashoid, niisutuskanalite, tiikide ja lüüside kaevamine või suurte rajatiste, templite ja püramiidide ehitus. Samuti võidi neid rakendada sõjaväe teenistuses või kaevandustes ja karjäärides, kui seal vajati lisatööjõudu. Juba aegade hämarusest on Egiptuses niisugustel puhkudel talupoegadelt teokohustust nõutud, kuni see aastal 1889 vähemalt paberil tühistati, ning sedagi mitte inimlikel kaalutlustel, vaid poliitilistel põhjustel.
Ainsad talupojad ja muud töölised, kes olid teoorjusest vabastatud (teoreetiliselt, kuid mitte alati tegelikult), olid selliste templite alamad, millele oli kuninga korraldusega antud erilised privileegid ja puutumatus: üks neist oli personali vabastamine teoorjusest. Niisuguseid puutumatuse dekreete jagasid Vana riigi vaaraod (alates 4. dünastia rajajast Snofrust u aastal 2600 eKr); neid anti ka Esimesel vaheperioodil, Uue riigi ning Hilise riigi ajal. Kuid sageli jäid need kuninglikud käskkirjad vaid paberile; riigiametnikud ja volinikud ei arvestanud tihtipeale korraldusi, mis vabastasid templi personali (kellest suure osa moodustasid talupojad) maksudest