Saisi perioodil (26. dünastia) tekkis teaduslikule uurimistööle taas soodsam pinnas ning suurenes huvi õppida paremini tundma Egiptuse kauget minevikku. Otsiti tsitaate muistsetelt mäletusmärkidelt, koguti haruldasi teoseid, taastati mineviku eeskujusid ja püüti neid uuesti luua. Kõik see eeldas erilisi oskusi: oli vaja tunda mitte ainult kaasaegset keelt ja erinevaid kirjaviise (kuigi mitte tingimata kõiki), vaid ka muistset keelt ja kirja. Kuni Ptolemaioste dünastia võimuletulekuni kasutati valitsuse dokumentides põhiliselt demootset kirja, mis levis kogu maal 26. dünastia valitsusajal (7.–6. saj eKr). Religioosseid ja kirjanduslikke tekste kirjutati aga endiselt hieraatses kirjas (untsiaalkirjas), nagu see oli olnud Ramseste ajal. Hieroglüüfkiri muutus üha haruldasemaks ning sellega tegelesid eelkõige preestrid, kes püüdsid õppida tundma üksikute märkide sümboolset sisu: „Oo kõik tõelised preestrid, kes te mõistate jumalikke sõnu (hieroglüüfe) ning oskate (neid) kirjutada, (olete) Elu Maja targad ning tunnete jumalate kombeid; kes tunnete Raamatute Maja arhiive ja oskate tõlgendada „Ra ba” (pühade raamatute) keerukusi; tunnete esivanemate tegusid ning mõistate, mis on (kirjutatud) seintel; graveerite kirju hauakambritesse ja seletate keerulisi asju [-]” – nii kirjutab Peteharpokratis steelil, mis asub tänapäeval Louvre’is (C 232; vrd Gardiner, 1938).
Võimalik, et just sel perioodil tekkis muistsete tarkade kultus ning eelpool mainitud Imhotepi või prints Hamuaseti suguseid inimesi hakati kas kultuslikult austama (Imhotep) või neist said kirjanduslikud kangelased (Hamuaset). Mõnede kõrgete aukandjate sügavaid teadmisi ja nende käsutuses olevate käsikirjade repertuaari võime hinnata tekstide järgi, mida nad kasutasid oma hauakambrite kaunistamiseks. Egiptuse ajaloo hilisel perioodil elanud õpetlaste minevikutundmist soodustas hiero-glüüfkirja traditsiooni säilimine. Kuigi see kirjaviis kadus käibelt, andis muistsete tekstide ning vana keele uurimine hieroglüüfide traditsioonile uue jõu.
On täiesti kindel, et paljud kirjutajad valdasid korraga mitut kirjaviisi: hieroglüüfe, hieraatset ja demootset kirja, kusjuures kaht viimast kasutati pika aja jooksul paralleelselt, kuigi erinevate tekstide kirjapanekuks. Preestrite puhul oli seesugune pädevus sõnaselgelt fikseeritud. Teebas kasutati 25. dünastia valitsusaja lõpul (u 600 a eKr) veel ka erilist hieraatset kirja, mis Saisi dünastia võimuletulekuga asendus demootsega. Ometi pole teada ühtegi kirjutajat, kes oleks vallanud nii Teeba erilist hieraatset kui ka demootset kirja.
Makedoonia okupatsiooni ajal tungis Egiptusesse kreeka kultuur, mis segunes kohalike traditsioonidega. Tähtsateks tegelasteks selles protsessis olid hierogrammatos’ed, nagu nimetati Egiptuse dokumentide kirjutajaid. Pärast 5. sajandit eKr omistati Kreekas kirjalikele dokumentidele suurt tähtsust ning see suundumus andis end tunda ka Egiptuses. Demootne kiri levis kõikidesse eluvaldkondadesse. Kõik dokumendid ja teosed kirjutati nüüd kahes peamises kirjaviisis – kreeka tähtedega kreeka keeles ja demootses kirjas egiptuse keeles – ning mõlema keelegrupi kirjanduslik pärand puutus samuti omavahel tihedamalt kokku. Peale selle mõjutasid egiptuse kirjakeelt märgatavalt uuemad kirjaviisid, nagu kreeka tähestik, mille alusel kujunes kopti kirjasüsteem. Nii ei erinenud kirjutaja roll kuigi palju sellest, mis tal oli olnud algusaegadel, ja Aleksandria Museion’i raamatukogu võib käsitleda ka muistse Elu Maja täiustatud versioonina.
Pathyrises, Teebast lõunas asuvas sõjaväelinnakus maksti kellelegi Diogenesele 2,5 kite’t ühe kreekakeelse dokumendi demootsesse kirja ümberpanemise eest (Kaplony-Heckel, 1974, lk 239). Mõned kreeklased, nagu Hermapion, pühendasid kogu oma vaba aja Egiptuse kirja uurimisele. Hiljem, keiser Hadrianuse valitsusajal (117–138), oli egiptlane Ašaihet kogunud oma Niiluse deltas Tanise linnas asuvasse majja terve hulga hieroglüüfides, hieraatses ja demootses kirjas ning kreeka keeles kirjutatud dokumente, mille hulgas olid ka „Märkide papüürus” ja üks geograafilise sisuga papüürus (Griffith, 1889). Veelgi hiljem lasi üks Dayr al-Madinah’ kopti munk endale hauda kaasa panna hieraatses kirjas papüüruse „Ani õpetusega”, teise papüüruse kaheteistkümne öötunni palvetega ning kolmanda papüüruse demootses kirjas Setne Hamuaseti jutustusega. Need olid puust kastis koos naabruses asuvast kloostrist pärit koptikeelsete tekstidega. Nii võttis munk teispoolsusse kaasa kõik oma kodumaa salajased tunnistajad, kuigi muistseid tekste ta ise ilmselt lugeda ei osanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.