„Ma tõesti tunnen ennast juba paremini,” ütlesin vaikselt. „Ei saa ainult aru, kuidas te suutsite mind varem välja kannatada.”
Isa raputas pead. „Me kõik oleme väga uhked su üle, Ros. Sa ei tohi enda vastu nii karm olla ja see, mis kunagi oli, jäägu nüüd minevikku.” Ta võttis mu käest karbi, asetas selle maha ja pani mulle käe ümber. „Hoia alles ainult ilusad mälestused ja vaata tulevikku.” Ta suunas pilgu läbi koridori kaugusse ja viipas ebamääraselt tuleviku poole, kuid lisas siis imestades: „Sealt köögist kostab kõva huilgamist. Ega Stephen ometi ei kukkunud?” Ta osutas karbile: „Mis sa arvad, kui viiks need klotsid õige talveaeda ja ootaks, millal ema meid oma teega üles leiab? Või veel parem,” ta võttis mu käe oma pihkude vahele ning ma nägin ta silmis pahaendelist tulukest, „me võiksime ronida üles tellingutele. Sealt avaneb lihtsalt vapustav vaade, kas tead.”
Me sõime aegsasti õhtust restorani privaatses söögitoas, mille ema oli meie jaoks kohalikus hotellis kinni pannud. Pidusöögi lõpetuseks lõikasime lahti minu toodud jalgpallitordi ja isa puhus surnuks tagasihoidlikud, kuid piisavalt sümboolsed seitse küünalt. Pool kümme olime juba tagasi kodus, poisid magama pandud ja David isaga kirjutustoas mingit arvutiprobleemi lahendamas, samal ajal kui ema, Celia ja mina lamasklesime elutoa diivanitel ja kaanisime šampanjat.
„Milline tore, tore päev,” ohkas ema. „Teie isa ütles mulle, et see on tema kõigi aegade parim sünnipäev.”
Istusime veidi aega vaikides, kuni ma märkasin, et ema muigutab huuli ja nõksutab Celiale vargsi peaga.
„Kas midagi on valesti?” küsisin.
Celia puhises. „Jumala pärast, ema,” ütles ta. „Ära nüüd pahanda, Ros, aga ema tahab, et ma küsiksin sinult …”
„Sind ennast huvitab see sama palju,” segas ema vahele.
„Mis nimelt?”
„Noh.” Celia lõi kõhklema. „Me lihtsalt mõtlesime, et võib-olla sul on … tekkinud uus silmarõõm või nii.” Celia naeratas ja ema kummardus lootusrikkalt ettepoole.
„Kardan, et ei ole,” vastasin lihtsalt. Ema vajus tagasi, kuid suutis oma naeratusest siiski kinni hoida.
„Ah,” ütles Celia, „aga kuule, sest pole midagi. Me lihtsalt mõtlesime, sest sa paistad …”
„Kuigi tegelikult,” teatasin endalegi üllatuseks, „ma isegi ei välista sellist võimalust. See mõte ei tundu mulle üldse naeruväärne. Et ma võiksin kohata kedagi uut.”
Celia vaatas ema poole ja viimane noogutas. Celia raputas pead.
„Jumal hoidku, mis teil viga on?” nõudsin mina. „Nagu mingi miimide kokkutulek.”
„Ema, sul pole ka raasugi taktitunnet ja sinu ajastamine on lihtsalt kohutav,” oigas Celia. „Lugu on nii, et minu sõbranna Katrina mehel on nõbu Sam, kes kolis just hiljuti Harpendeni, ja Katrina küsis, kas ta võiks anda talle sinu telefoninumbri.”
„Kuidas, palun? Et ma tutvustaksin talle Harpendeni ja St Albansi vaatamisväärsusi?” naersin mina.
„Ta olevat väga kena inimene, Ros,” oli ema entusiastlik.
„Kas tõesti? Katrina on see suurte kõrvadega, jah?” oletasin.
„Kui sa pead sellega silmas, et kas Sami kõrvad hoiavad samuti peast eemale, siis ma ei oska sulle midagi vastata. Ma pole teda kunagi kohanud,” teatas Celia, kummutas klaasi tühjaks ja küünitas diivanilaualt pudelit võtma. „Kui arvestada, et ta pole Katrinale veresugulane, siis vaevalt küll.”
„No mis sa arvad, kullake?” tahtis ema teada.
„Nojah, ma vist tõesti pean George’i peole kellegi kaasa võtma – nii et kui ma saaksin ta enne seda üle vaadata ja veenduda, et kõrvad on õige nurga all, siis ma võin ju selle Sami sinna lohistada …” Ma jäin vait, mu pea käis kergelt ringi ja ma püüdsin ette kujutada, mis tunne mul oleks, kui see mees mulle tõepoolest helistaks. „Kas ta teab … teate küll … mis minuga juhtus?” küsisin.
Celia tegi kohkunud nägu. „Muidugi mitte! See on täitsa sinu otsustada, kas ja millal sa talle sellest räägid, kui sa seda üldse vajalikuks pead.”
„Räägi talle veel midagi tollest mehest, Celia,” ütles ema oma klaasi täis kallates. „Räägi talle koerast.”
„Tal on koer,” ütles Celia õlgu kehitades.
Ema suu venis kõrvuni. „Kuulsid, Ros? Tal on koer!”
„Okei, tal on koer. Miks see peaks mind erutama? Mitte ei mõista.”
„No kuule, rumaluke,” jätkas ema pisut pehme keelega, „temal on koer ja sul on – vabandust, oli, tead küll, see elukas – siga – mingi siga. Te mõlemad armastate loomi. Täiuslik.” Ta tõstis võidukalt klaasi.
„Täiuslik,” kiitis Celia takka, tegi mulle silma ja ühines toostiga.
„Issand, no laske siis käia,” ohkasin mina ja kõlistasin nendega klaase, „võite anda talle minu numbri.”
Üheksas peatükk
„Kas kõik on ikka hästi, George?” küsisin mina, kui nägin teda kühmuvajunult raamatupoe köögis väikese laua taga istumas ja arvutist välja trükitud lehte põrnitsemas.
George tõstis pilgu ja naeratas väsinult, üldse mitte enda moodi. „Kõik on kombes,”vastas ta ja libistas pastakaotsaga piki arvudetulpa. „Andrew palus mul selle ära teha.”
„Võid poole mulle anda,” pakkusin oma abi. „Müügisaalis on praegu vaikne.”
„Taevake, seda pole küll vaja. Tõesti, ta on nagunii suure osa ise ära lahendanud.”
„Olgu,” ütlesin, „kui sa ikka kindel oled. Sa oled täna lihtsalt nagu õhust tühjaks lastud.” Asutasin juba köögist lahkuma, kui ta uuesti rääkima hakkas.
„See on tegelikult nii tobe,” ütles ta ja nõjatus ohates tooli seljatoele. „Asi on Mike’i peos. Harilikult ma naudin sedasorti ürituste korraldamist, aga nüüd järsku … Ma ei tea enam, mida ta ise tahab.”
„Sulle võib-olla tundub, et ta ei tahagi mingit pidu?” küsisin George’i kõrval istet võttes.
„Ta igatahes väidab, et tahab.” George kummardus ettepoole, toetas küünarnukid lauale ja lõua kokkupõimitud kätele. „Aga minu ettevalmistused ei paista teda karvavõrdki huvitavat ja ega sellest polekski ju midagi, ainult et huvipuudus võib mõnikord mõjuda veidi masendavalt, eks ole?” Ta kehitas ebaledes õlgu ja naeratas. „Ah, see pole tegelikult üldse tähtis, vähemalt ei jää muljet, et ta võiks olla ta õnnetu – pigem nagu oma mõtetes kinni.”
„Kas mitte töö pärast?”
George tegi kahtlevat nägu. „Pole välistatud, vist.” Ta kehitas jälle õlgu. „Ah, ma ei tea, mis tal on. Võib-olla ta lihtsalt kardab neljakümneseks saamist.” George müksas mulle külge ja naeratas. „Aga kuule, sul on ju homme kohting, mis? Oled juba otsustanud, mis sa selga paned?”
„Tean kindlalt ainult seda, et ma ei kavatse kanda neid sukki ja tripihoidjat, mis Joan eile minu jaoks kaasa tõi.” Laksutasin keelt. „Ega mul põhimõtteliselt midagi selle vastu poleks, ainult need sukad on mingid Scholli tuge andvad vanainimesesukad.” George lagistas naerda. „Joan seletas midagi „varjatud aardest”, aga mind see ei veena. Üleüldse, me läheme ainult sinna uude veinibaari siinsamas lähedal ja pärast veel võibolla kuhugi sööma. Nii et mitte midagi erilist, no tõesti.”
George muigas ulakalt: „Oled ikka kindel?”
„Issand jumal,” ahastasin mina, „ma ei tea. Katsun endale kogu aeg sisendada, et mitte midagi erilist, aga kuidas ma seda ka ei sõnastaks, tegemist on ikkagi pimekohtinguga ja ma olen hirmust kange.”
„Jutu järgi oleks nagu kena inimene,” lohutas