„Oo jaa, teen küll” hüüdis preili Mapple kiledalt. „Ja ma ei kavatse millegi ees risti ette lüüa!”
„Hope!” karjatasid kõik kooris.
„Ma võin kasvõi alasti ringi joosta!” teatas nende liider.
Selle emotsioonitulva peale ärkasid kõik kolm koera ja hakkasid meeleheitlikult haukuma.
„Tead, minu arvates käitutakse sinuga ebaõiglaselt,” ütles Laura Danby tuliselt.
Tema abikaasa, kes valmistas rahulikult köögis majoneesi, tõstis pilgu ja naeratas armunult Laurale, kes seisis ukselävel, käed puusas. Laura oli läinud hommikul tööle puhanud peaga, kuid väsitav päev ja noorema lapse vannitamine olid nõudnud oma osa. Ta blondid juuksed olid korralikust soengust lahti vajunud ja rippusid õhetava näo ümber. Ta oli vahetanud rangelõikelise advokaadikostüümi lühikeste pükste ja triibulise madrusesärgi vastu.
„Sa näed väga seksikas välja,” ütles Paul.
„Denis Fulton!” ei lasknud Laura ennast häirida. „Mida teab tema toiduvalmistamisest? Ta varastab sinu retsepte.”
„Ta palus luba ja ma nõustusin rõõmuga. Pärast seda, kui oled mõne retsepti välja mõelnud, on see kõikide päralt. Sa oled advokaat ja ma imestan, et sa loobid taolisi valesüüdistusi.”
„Valesüüdistusi? Võib-olla on tal juriidiliselt õigus, kuid see on ebaeetiline. Ta kasutab su ajusid. Ta peaks sulle tänulik olema. Kellel neid endal ei ole, peaks teiste omad rahule jätma!” Ta noogutas oma mõtte kinnituseks tarmukalt.
„Tegelikult on ta täitsa hea kokk, tuntud ja kuulus.”
„Sina oled sama hea. Kui ta on nii kuulus, siis mõelgu ise oma retseptid välja!”
Paul teadis, et kui Laura on hoos, pole mõtet temaga vaielda. Sel juhul on targem teemat muuta. Paul koputas majoneesilusikaga vastu kausiserva.
„Ma ütlen sulle, kes on meist mõlemast parem. Ericu peakokk. Ulli Richter. Ma päris ootan laupäevaõhtut, kuigi see oleks veidi töise puhkepäeva moodi. Ma kuulsin, et Eric on teinud majas imet. Teda nõustas kunstiajaloolane Victor Merle. Ericule kõlbab ainult parim. Sellest saab mälestusväärne õhtu! Juhh-ai-dii!”
„Kuidas sa võid niimoodi rääkida? Selle üle nalja teha?”
Hüüatus ei kostnud Laura suust, vaid tema selja tagant. Emma Danby tormas kööki kogu oma üheteistkümneaastase kirgliku raevuga. Tal olid jalas mudased ratsapüksid ja seljas hobusepea kujutisega särk. Tema tedretähniline nägu oli vihast punane ja ta levitas hobuselõhna, millest võis järeldada, et ta tuleb otse Alice Batti loomade varjupaigast. Mõlemad vanemad vaatasid teda jahmunult.
„Me ei tee selle üle nalja, kullake,” ütles Laura kähku. „Isa ja mina teame, mida sa tunned…”
„Ei tea te ühtigi! Te räägite ainult söögist!” Emma paigutas viimasesse sõnasse kogu oma põlguse, mis pani isa võpatama. „See jõle mees sulgeb varjupaiga!” Pisarad voolasid mööda Emma põski alla nagu küllusesarvest. „Kõik loomad hukatakse, kuna keegi ei taha neid! Nad on liiga vanad ja inetud ega suuda tööd teha! Oodake, kuni olete ise vanad ja inetud ega suuda tööd teha! Ma vihkan Eric Schuhmacherit ja kogu seda kampa! Ma loodan, et laupäeva õhtul juhtub midagi hirmsat, mis keerab selle neetud avamispeo tuksi! Ma loodan, et keegi kukub surnult maha ja nad süüdistavad selles toitu!”
kaks
„Kas ma saaksin paar sõna rääkida, söör?”
„Kas see on pakiline?” Peainspektor Alan Markby jätkas teed trepi poole, et minna oma kabinetti.
Naiskonstaabel Jones oli visa. „On küll, söör.”
Markby jäi seisma. Jones oli politseinik, kelle objektiivsust ta hindas. „Lase siis kuulda. Aga tee lühidalt.”
„Ta on tagasi,” ütles Jones vaikselt. „See jõle mees, kes luuras möödunud aastal koolide ümber ja püüdis lapsi meelitada.”
„Kas tõesti?” küsis Markby süngelt. „Sul on õigus, Jones. See on tähtis teade.”
Igast linna politseijaoskonnast käis peaaegu iga päev läbi igat sorti perverte – kas siis süüalustena või juurdlusega seotult. Nende hulgas oli fantaseerijaid, liputajaid ja telefoni sosistajaid – haletsusväärseid, ebaadekvaatseid või vaimuhaigeid – ning paadunult pahelisi, kes olid üdini rikutud.
Eriti ohtlikud olid lasteahistajad. Nad tegutsesid sageli tükk aega, enne kui keegi neist teatas. Mõned luurasid kooliväravate ja mänguväljakute juures, otsides üksildast last. Mõned istusid autodes ja kutsusid lapsi sõitma, vedasid isegi väevõimuga sõidukisse – see oli iga politseiniku õudusunenägu. Liiga sageli lõppesid need juhtumid väikese läbipekstud laibaga ja vanemate meeleheitega.
Eelmisel aastal hoidis vanemaid hirmul mees, kes passis koolide lähedal ja jälgis pargis mängivaid lapsi. Sel mehel polnud autot. Ta käis jala ja teda kirjeldati kui viletsa välimusega ligi viiekümnest meest, kellel olid hõrenevad juuksed, seljas mereväelase nailonjakk, mille käistel olid punased ja valged triibud, ning jalas teksapüksid. Kaks tunnistajat märkas, et tal oli kaasas vana seljakott, mille taolisi müüakse sõjaväepoodides, ja arvati, et ta on kodutu.
Vaatamata hoolsatele otsingutele kõikides kohtades, kus meest oli nähtud, ei õnnestunud neil teda tabada. Tundus, et nad on ta minema hirmutanud, sest teda polnud kaua aega näha. Nad olid saatnud mehe kirjelduse ka teistesse politseijaoskondadesse ja oletasid, et ta ei ilmu enam välja. Nähtavasti nad eksisid.
„Helistas Märterkuningas Charlesi kooli direktor.” Jones viipas märkmikuga. „Ta arvab, et see on sama mees. Tal on seljas sama triipudega jope, kuid nüüd on ta veelgi räpasema välimusega. On endale mingi mütsi soetanud. Ta rääkis ühe lapsega – vana lugu kutsika otsimisest, kuid lapsevanem sattus peale ja mees jooksis minema. Lapse ema proua Mayhew rääkis sellest koolis õpetajale. Peale selle…”
Jones pööras lehte. „Hommikul helistas keegi kohalik farmer ja teatas, et leidis oma maadelt mingi ajutise varjualuse, peidupaiga. Keegi on seal hiljuti elanud. Ta ei arvanud sellest suurt midagi – mööda maad liigub ringi hulk inimesi, kes magavad, kus juhtub. Ent mees tuli nende ukse taha kerjama ja farmeri naisele ei meeldinud ta mitte üks põrm. Naine arvas, et ta tuli tegelikult vargile ja kui ta avastati, mängis kerjust. Naine kirjeldas teda kui keskealist kasimata meest, habe ajamata, seljas väga räpane tumesinine jope, mille varrukatel on triibud. Kõlab väga selle mehe moodi, söör.”
„Pagan võtku,” sõnas Markby ärritatult. „Hästi. Kõik valves olevad politseinikud hakaku teda otsima ja kandku ette kõigest, mis tundub vähegi oluline. Sina jääd koordinaatoriks, Jones. Ütle seersant Harrisele, et ta paigutaks iga algkooli värava juurde laste kojumineku ajaks politseiniku. Ja meil tuleb jälle lastega rääkida, hoiatada neid võõraste eest. Keegi peaks minema farmi ja heitma pilgu peale sellele varjualusele või mis iganes see on. Helista teistesse farmidesse ja käsi neil silmad lahti hoida. Ja küsi ringkonnapolitseist, kas nende piirkondades on tegutsenud vastava kirjeldusega seksuaalahistaja.”
„Loodame, et tabame seekord selle perverdi,” pomises Jones. „Kahju, et teda eelmisel korral kätte ei saadud.”
„Peaasi, et saame ta kätte, enne kui häda kaelas. Teisest küljest – me ei tohi teda enne kinninabimist ära hirmutada, nagu kord juba juhtus. Seekord tahan ma ta kinni püüda.”
Markby jooksis trepist üles oma kabinetti, kus seersant Pearce luges kohaliku ajalehe jalgpallilehekülge.
„Kas sul pole midagi teha?” küsis Markby viisakalt.
Pearce hüppas püsti ja pani ajalehe kähku käest. „On küll, söör… ainult hetkel on veidi vaiksem.”
„Ega see nii ei jää. Ma nägin all Jonesi ja ta