Ma lähenesin talle ja hõikasin teda. Ta pööras ümber ja nagu palju aastaid tagasi haiglas hakkas rääkima, rääkima, rääkima:
„Kuivetu park, kuivetu park künnivarese pesa auguga näpitsprillides, mustade okste praod klaasides, karjete pesad kasvavad okstel, park on kaotanud lehed ja hulgub neid otsides mööda maad; lomp on täpselt samuti taevas pragunenud, kontsa all krõbisevate pragudega; habras, habras, väike limakae.”
Ma vaatasin teda haletsusega ja jätsin diktofoni sisse lülitamata. Ma otsustasin, et seda ma teatmikku kirja ei pane. Teisalt on mul väga hea mälu, nii et võin hiljem otsustada.
Pikkamööda ta rahunes. Rääkis, et ta saaks tasuta matta kolumbaariumi kõigi oma sugulaste urnid. Aga talle pole seda vaja. Tal on kõik juba ammu surnud. Alguses nad kõik järgemööda põdesid pikalt – ema ja isa ja nõod ja näälud, ta tõepoolest lõpetas siis luuletuste kirjutamise ja hüppas mehele kas mööblimeistrile või ekskavaatorijuhile; ta käis neid haiglas külastamas, istudes voodiveerel, aga selle asemel, et hoida neil käest, mis haigusest vaevatud, kolletunud, kanajalakese sarnane, helesinakate pundunud veeniussidega, nagu oleks need veenid ise ihuga aeglaselt õhtustanud, sirutas välja jala, sirutas varvast ja vaatles seda, pöörates küll paremale, küll vasakule, sest oli poes kinni pannud kaks paari kingi, ühe terava ja kõrge kontsaga, väikeste ahnete haihambaliste täketega kingapealse ümber, millest ronis välja ja pinguldus ümber pahkluu peenike kett, teise aga maalähedase tugeva kontsaga, ja ikka, nagu poeski, ei suutnud ta kahe paari vahel valida…
Kirjanikust ta tol päeval ei kõnelnud ja ma ei tihanud juttu alustada. Ainult möödaminnes mainisin, et kohe-kohe ilmub tema raamat meie emadest. Ja et meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda. Aga tema ütles, et tal on veel täna vaja rääkida krematooriumi riidehoidjaga, et neil on tähtis asi ajada.
Ma teadsin seda riidehoidjat väga hästi ja mitte miski ei pane mind uskuma, et teda ja poetessi võiks midagi siduda, aga ma läksin tema järel ja nägin, kuidas riidehoidja sel ajal etendas oma igapäevast pantomiimi, ning poetess kommenteeris seda minu jaoks: näed, vaata, tema nägu meenutab kreeka maski pungis suumegafoniga, mõned nisuterahambad, mis tuulega põldudelt siia toodud, toksivad suulaetaevast, õllevaht läheb keema, see vajub välja ja jääb keelena lõuale rippu; sõnu loobitakse laiali; riidehoidja hüppab nagi ligi, haarab kord ühe, kord teise palitu, jookseb välja, jõuab nutjatele järele, hüppab üles ja maandub neile juba pähe tõmmatud kašmiiri-, villavõi nahkkotiga, et nood võtaksid oma riided, ta peab riidehoiu kinni panema.
Ei, võtke või jätke, poetessi jaoks oli ta lihtsalt tegelaskuju ja mingit muud tähtsat asja neil omavahel olla ei saanud.
Ja siis ilmus kirjaniku raamat meie emadest. Poetess ostis selle. Kirjanik ütles mulle, et kui keegi üldse seda raamatut mõistab, siis muidugi tema, poetess. Sest nad on väga sarnased. Sest ka poetessi luuletusi tegelikult keegi ei mõistnud, ei need, kes valasid neid muusikasse oma põrmuga, mis lendas taevasse Bachi kohmakate kõminate õlleputšina, ega nende lähedased, kes tõttasid matustelt minema. Ainult kirjanik üksi armastas tema luuletusi. Kirjanik armastas tema luuletusi ja muusikat. Kirjanik armastas kõike habrast ja kaitsetut.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.