Gunilla Strandberg istus koridoris, lillekimp käes, ja nägi, kuidas õde Hector Guzmani palatist välja tuli. Gunilla uuris teda, kui ta lähenes. Oli see rõõm, mida ta nägi? Seda sorti rõõm, millest inimene ise arugi ei saa? Sophie möödus temast. Tema vasakul rinnataskul oli väike märk, mis näitas, et ta on Sophia haigla õde, ja selle kõrval nimesilt. Gunilla jõudis sellelt lugeda Sophie.
Ta saatis Sophiet pilguga. Naise nägu oli kaunis. Kaunis aristokraatlikul moel: kitsas, diskreetne… ja värske. Õde liikus kergelt, tema jalg otsekui ainult riivas põrandat enne järgmist sammu. See oli elegantne liikumisviis. Gunilla jälgis Sophiet, kuni see järgmisse palatisse kadus.
Gunilla vajus mõtteisse, mis rajanesid tundelistel võrranditel. Ta vaatas jälle selles suunas, kuhu Sophie äsja kadunud oli, seejärel 11. palati poole, kus lamas Hector Guzman. Midagi seal oli. Mingi energia… millegi tugevnemine, mida polnud võimalik palja silmaga näha. Midagi, millega Sophie-nimeline naine sealt palatist välja oli astunud.
Gunilla tõusis püsti ja astus mööda koridori, vaatas sisse personalituppa. See oli tühi. Nädala valvegraafik oli seinal. Ta vaatas koridoris ringi, enne kui tuppa sisse astus, läks graafiku juurde ja vedas sellel sõrmega järge.
Helena…
Roger…
Anne…
Carro…
Nicke…
Sophie… Sophie Brinkmann, luges ta.
Ta surus lillekimbu ühte personalitoa kõrval serveerimiskärul olevasse tühja vaasi ja lahkus osakonnast. Liftis otsis ta välja oma mobiili, lülitas selle sisse, helistas jaoskonda ja palus Sophie Brinkmanni aadressi.
Selle asemel, et sõita tagasi Stockholmi kesklinna Brahegatani jaoskonda, ületas ta Danderydi haiglast tuleva maantee ja keeras Stocksundi eramajade piirkonda. Ta eksles kõrvalteede rägastikus, millest paistis, et need teda eesmärgini ei vii, tiirutas hämmeldunult ringiratast ja talle tundus, nagu sõidaks ta vaid vaheldumisi üles ja alla. Lõpuks jõudis ta õigele teele, leidis õige numbri ja seisatas väikese kollase, valgete nurkadega puumaja ees.
Ta jäi rooli taha istuma. See oli vaikne ja varjuline piirkond, kaseurvad olid lahti minemas. Gunilla astus autost välja, toomingate lõhn lõi talle vastu. Ta pööras end ringi, nägi naabermaju. Vaatas seejärel Sophie maja. See oli ilus, väiksem kui teised ümberringi, talle tundus ka, et see polnud nii heas korras kui naabermajad. Ta keeras teisele poole, võrdles. Ei, Sophie Brinkmanni krunt polnud korratu, see oli tavaline. Hoopis naabrite juures tundus midagi valesti olevat. Mingi perfektsionism, igav ja elutu kord. Aga Sophie maja oli rohkem elus: fassaad polnud värskelt värvitud, muru polnud hiljuti pügatud, kruusatee äsja kruusatatud ega aknad värskelt pestud…
Gunilla riskis väravast sisse minna ja sammus ettevaatlikult kruusateed pidi maja juurde. Ta vaatas köögiaknast sisse. Niipalju kui talle sealt paistis, võis ta näha, et köök oli maitsekas. Vana ja uus stiil meeldivas kombinatsioonis: kaunis messingist köögikraan, AGA-pliit, vanast tammest köögikapid. Laelamp, nii ilus, nii ebatavaline, nii läbimõeldud, et Gunilla tundis kadedustorget. Ta uuris edasi, pilk peatus suures vaasis olevatel lõikelilledel esiku aknal. Gunilla astus paar sammu tagasi, vaatas ülespoole. Ülemise korruse aknal nägi ta veel üht kaunist kimpu.
Autos, tagasiteel linna poole hakkas ta aju suure intensiivsusega tööle.
2
Leszek Smialy tundis end koerana, peremeheta koerana. Ta muutus rahutuks, kui ei saanud oma peremehe kõrval olla. Aga Adalberto Guzman oli käskinud tal sõita, öelnud, mida tal tuli teha. Leszek oli istunud lennukisse ja maandunud mõni tund hiljem Münchenis.
Viimase kümne aasta jooksul polnud ta Guzmani kõrvalt lahkunud kauemaks kui üheks nädalaks iga kolme kuu tagant. Tema elu keerles neis kolmekuistes vahetustes, töö ja seejärel nädal vaba. Selle aja veetis ta tavaliselt hotellis, püsis oma toas ja jõi end täis nii päeval kui öösel. Kui ta polnud purjus ega maganud, siis vaatas ta telekat. Ta ei osanud midagi muud teha, ootas ainult, et see nädal läbi saaks ja ta võiks jälle midagi tegema hakata. Leszek ei suutnud kuidagi aru saada, miks Guzman kangekaelselt talle seda puhkust peale surus.
Selline nädal oli tal just läbi saanud. Esimesed päevad pärast puhkust oli ta hajevil ja värises pohmellist, ta ravis end trenni tehes ja korralikult süües ning tundis nüüd, et on jälle taastumas.
Ta istus Grünwaldi aedlinnas Müncheni lähedal varastatud Ford Focuse rooli taga. Suured villad avarates taraga piiratud aedades, ei mingit erilist liikumist kuskil.
Guzman oli andnud Leszekile fotod Christian Hankest, kahekümne viie aastasest tumedate lühikeste juustega hoolitsetud mehest. Nendel mustvalgetel fotosuurendustel võis näha ka Christiani isa Ralph Hanket. Leszek uuris pilte – rahulolevad naeratused, rätsepaülikonnad ja klanitud soengud.
Ta oli noormeest binokliga jälginud, polnud temast selget pilti saanud, peale selle, et ta tuli koju umbes kaheksa paiku õhtul ja parkis oma BMW maja juurde tänavale. Et tal oli nii naisseltsi kui ka koduabiline ja et tuli põles ta magamistoas kella kaheni öösel. Et järgmisel hommikul kella poole kaheksa paiku tuli ta välisuksest alla müüris oleva raudväravani, läks üle tänava oma auto juurde ja sõitis siis Münchenisse. See oli kõik, mida ta teada oli saanud ja mida ta kahekümne nelja tunnise valvamise ajal näinud oli.
Autoraadiost tuli Lõuna-Saksa šlaager. Laulva poisi hääl kõlas nii, nagu oleks tal näol lai naeratus, saateks mingid elektroonilised keelpillid, meloodia oli ettearvatav. Leszek sai aru sõnadest, nagu mäetipp, pereansambel ja eedelveiss. See maa oli kuidagi haige, aga ta ei saanud päriselt pihta, mis see täpselt oli.
Ta istus, käed süles, hingas rahulikult. Oli ilus, kergelt udune hommik. Läbi lehestiku tungisid päikesekiired, mis puistasid kogu ümbrusele kuldset sära. Tema meelest oli see kaunis, valulikult kaunis.
Leszek vaatas oma käsi, need olid mustad. Pommi kinnitamine oli räpane toiming. Ta oli seda ka varem teinud, kaua aega tagasi, luureteenistuse aastatel. Siis oli see lihtsam olnud, mitte nii aeganõudev, tänapäeva moodsate suletud mootoriplokkidega võrreldes oli siis kergem ligi pääseda. Ta sirutas end, sulges hetkeks silmad.
Kui ta uuesti silmad avas, jõudis ta märgata vaid kontuuri inimesest, kes tuli puude taga Christiani majast alla tänava poole. Leszek katsus aru saada, kes see oli. Ta võttis kõrvalistmelt Swarovski binokli ja surus selle vastu silmi. Isik puude taga oli naine, nooremapoolne naine. Leszek heitis pilgu käekellale, kolmveerand kaheksa. Naine avas müüris oleva raudvärava ja astus tänavale. Leszek leidis nimetissõrmega fokuseerimisnupu. Naine oli blond, kakskümmend-kakskümmend viis aastat vana, pikkade juuste, suurte mustade päikeseprillide, katkiste disainteksadega, ja suundus säärsaabaste kõrgetel kontsadel sihikindlalt auto poole, käekott üle õla. Naine nägi välja kallihinnaline. Leszek keeras binokli kiiresti üles maja poole. Kus kuradi kohas see Christian oli? Ta suunas pikksilma uuesti naise peale, kes üle tänava BMW poole suundus. Selle asemel et minna ümber auto ja istuda kaasreisija kohale, avas ta juhipoolse ukse, libistas end vilunult rooli taha ja heitis koti kõrvalistmele. Leszek suunas binokli uuesti üles villa poole, ei mingit Christian Hanket kusagil.
Järgnevad sekundid tiksusid aeglaselt. Leszekil oli tahtmine signaali anda, uks avada ja naisele lehvitada, et ta tähelepanu endale tõmmata, teha midagi drastilist ja veidrat. Aga selle asemel istus ta lihtsalt paigal, veendunud, et ettemääratud olukorda pole enam võimalik muuta. Binokli kümnekordse suurendusega vaateväljal, taustaks saksa laulupoisi suhkruselt mahe hääl, nägi ta, kuidas heledajuukseline kaunis naine hakkas tegema seda väikest liigutust, mida auto käivitamiseks vaja läheb. Üks käsi roolil, kallutas naine end veidi ettepoole ja keeras parema käega võtit.
Sajandiksekundi jooksul, mil elekter akust starterisse