Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. Martin. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: George R. R. Martin
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежное фэнтези
Год издания: 2012
isbn: 9789985325629
Скачать книгу
Tyrion mõnuga, kuigi ser Mandon polnud tema tõeline vaenlane. Sellel mehel polnud mingit põhjust tema surma soovida. Ta oli vaid pime tööriist ja ma vist tean, kelle oma. Cersei käskis tal hoolt kanda, et ma lahingust eluga ei pääseks. Kuid ilma tõenduseta ei võtaks isand Tywin sellist süüdistust kuulda. „Miks sa linnas oled, isa?” küsis Tyrion. „Kas sa ei peaks isand Stannise või Robb Starkiga või veel kellegagi sõdima minema?” Ja mida varem, seda parem.

      „Kuni isand Redwyne oma laevastiku kohale toob, pole meil laevu, et Lohekivi rünnata. Kuigi see pole oluline. Stannis Baratheoni täht loojus Mustvee lahte. Mis noorde Starki puutub, siis viibib ta endiselt läänes, kuid suur põhjalaste malev Helman Tallharti ja Robett Gloveri juhtimisel liigub Viduoru poole. Ma saatsin isand Tarly neile vastu, ser Gregor aga liigub mööda kuningateed põhja poole, et nende taganemistee ära lõigata. Tallhart ja Glover jäävad koos kolmandikuga Starki väest nende vahele lõksu.”

      „Viduoru?” Viduorus polnud midagi, mis oleks sellist riski õigustanud. Kas Noor Hunt oli lõpuks vääratanud?

      „Sa ei pea kõige sellega oma pead vaevama. Sa oled näost surnukahvatu ja su sidemete vahelt immitseb verd. Ütle, mida sa tahad, ja mine tagasi voodisse.”

      „Mida ma tahan…” Tyrionil kriipis ja pitsitas kurgus. Mida ta tahtis? Rohkem, kui sa mulle eales anda võid, isa. „Pod rääkis mulle, et Pisinäpp on Harrenhali valitsejaks ülendatud.”

      „Tühi aunimetus, kuni Roose Bolton lossi Robb Starki nimel enda käes hoiab, kuid isand Baelish ihaldas kõigest hoolimata seda au. Ta osutas Tyrellide kosjatehinguga meile tubli teene. Lannisterid ei jää kellelegi midagi võlgu.”

      Kosjatehing Tyrellidega oli tegelikult olnud Tyrioni mõte, kuid praegu selle üle õiendama hakata oleks jätnud matsliku mulje. „See au ei pruugi olla nii tühi, nagu sa arvad,” hoiatas kääbus. „Pisinäpp ei tee midagi ilma mõjuva põhjuseta. Aga olgu sellega, kuidas on. Sa vist rääkisid midagi võlgade tasumisest?”

      „Ja sina soovid saada oma tasu, eks ole nii? Olgu pealegi. Mida sa minu käest soovid? Maid, lossi, mõnda ametit?”

      „Hakatuseks kuluks ära pisuke tänu.”

      Isand Tywin vaatas talle ainiti otsa. „Veiderdajad ja ahvid tahavad, et neile plaksutatakse. Muuseas, seda tahtis ka Aerys. Sa täitsid käsku ja ma olen kindel, et sa tegid seda nii hästi, kui suutsid. Keegi ei kavatse sinu osa eitada.”

      „Minu osa?” Tyrion oli kindel, et sõõrmete jäänused läksid puhevile. „Omast arust päästsin ma sinu neetud linna.”

      „Enamus tundub arvavat, et lahingu murdepunktiks oli minu rünnak isand Stannise tiiva vastu. Ka isandad Tyrell, Rowan, Redwyne ja Tarly võitlesid vahvalt ja nagu mulle räägiti, oli sinu õde Cersei see, kes pani püromandid tegema turmatuld, mis hävitas Baratheonide laevastiku.”

      „Ja mina pügasin kõik see aeg ainult oma ninakarvu või kuidas?” Tyrioni hääles kõlas tahtmatu kibedus.

      „Sinu kett oli taibukas mõte ja meie võidu jaoks olulise tähtsusega. Kas sa seda tahtsidki kuulda? Nagu mulle on räägitud, tuleb sind tänada ka meie liidu eest dornlastega. Sul on vast hea meel kuulda, et Myrcella jõudis tervelt Päikseodale. Ser Arys Oakheart kirjutab, et ta on väga kiindunud printsess Ariannesse ja et prints Trystane on temast võlutud. Mulle ei meeldi, et me Martellide kojale pantvangi andsime, kuid ilmselt polnud sinna midagi parata.”

      „Ka meie saame omale pantvangi,” ütles Tyrion. „Kokkuleppe sisse käis ka koht nõukogus. Kui prints Doran just sõjaväge kaasa ei võta, kui ta seda kohta nõudma tuleb, annab ta ennast meie võimusesse.”

      „Oleks see ainult koht nõukogus, mida Martell taga nõudma tuleb,” sõnas isand Tywin. „Sa lubasid talle ka kättemaksu.”

      „Ma lubasin talle õiglust.”

      „Nimeta seda, kuidas tahad. Verelaskmisega lõpeb see ikkagi.”

      „Seda kraami peaks ju küllaga jätkuma? Lahingus sumasin ma suisa verejärvedes.” Tyrion otsustas asja tuumani välja tungida. „Või on Gregor Clegane sulle nii südamelähedaseks saanud, et sa ei raatsi temast loobuda?”

      „Ser Gregor on mees omal kohal, nagu oli tema vendki. Igal valitsejal läheb aeg-ajalt tõbrast tarvis… millest sa oled ilmselt isegi aru saanud, kui otsustada ser Bronni ja nende sinu mägilaste järgi.”

      Tyrion mõtles Timetti väljakõrvetatud silmast, Shaggast ja tema kirvest, kuivatatud kõrvadest kaelakeega Chellast. Ja Bronnist. Eelkõige Bronnist. „Metsades leidub küllaga tõpraid,” tuletas ta oma isale meelde. „Ja põiktänavatel samuti.”

      „Tõsi. Võib-olla peavad teised penid sama hästi jahti. Ma mõtlen selle üle. Kui sul enam muud pole…”

      „Jah, sul on need tähtsad kirjad.” Tyrion tõusis vabisevatele jalgadele, sulges hetkeks silmad, kui teda valdas pööritushoog, ja tegi vankuva sammu ukse poole. Hiljem mõtles ta, et oleks pidanud tegema ka teise ja siis kolmanda. Selle asemel pööras ta ümber. „Sa küsisid, mida ma tahan? Ma ütlen sulle, mida ma tahan. Ma tahan seda, mis õigupärast mulle kuulub. Ma tahan Casterly Kaljut.”

      Tema isa surus huuled kokku. „Oma venna sünniõigust?”

      „Sa tead sama hästi kui mina, et Valvkonna rüütlitel on keelatud abielluda, lapsi sigitada ja maad omada. Jaime loobus oma õigusest Casterly Kaljule selsamal päeval, kui ta selle valge mantli selga tõmbas, kuid sa pole seda seniajani tunnistanud. Nüüd on aeg seda teha. Ma tahan, et sa kogu kuningriigile avalikult kuulutaksid, et mina olen su poeg ja seaduslik pärija.”

      Isand Tywini kollatähnilised helerohelised silmad olid ühtaegu säravad ja armutud. „Casterly Kalju,” ütles ta tuhmil külmal elutul toonil. Ja lisas: „Mitte iialgi.”

      Need rängad järsud kihvtised sõnad jäid nende vahele õhku.

      Ma teadsin seda vastust juba ette, mõtles Tyrion. Sellest on kaheksateist aastat, kui Jaime Valvkonnaga liitus, ja ma ei võtnud seda teemat kordagi jutuks. Küllap ma teadsin. Küllap ma teadsin seda algusest peale. „Miks?” sundis ta ennast küsima, kuigi mõistis, et hakkab seda küsimust kahetsema.

      „Sa küsid veel? Sina, kes sa tapsid ilmale tulles oma ema? Sa oled üks nurjatu, salalik, sõnakuulmatu, kiuslik väike inimeseloom, kes on täis kadedust, lõbujanu ja alatut kavalust. Inimeste seadused annavad sulle õiguse kanda minu nime ja kanda minu värve, sest ma ei saa tõestada, et sa pole minu poeg. Et mulle alandlikkust õpetada, mõistsid jumalad mu pealt vaatama, kuidas sa ringi taarutad, rinnal see uhke lõvi, mis oli mu isa ja enne teda tema isa vapiloom. Kuid ei jumalad ega inimesed ei saa mind sundida, et ma laseksin sul Casterly Kaljut oma litsimajaks muuta.”

      „Oma litsimajaks?” Saabus selgus: Tyrion mõistis paugupealt, kust kogu see sapp pärit oli. Ta krigistas hambaid ja ütles: „Cersei rääkis sulle Alayayast.”

      „See oli siis ta nimi? Pean tunnistama, et ma ei jaksa kõigi su hoorade nimesid meeles pidada. Kes see oli, kellega sa poisipõlves abiellusid?”

      „Tysha,” kähvas Tyrion trotslikult vastuseks.

      „Ja see laagrilibu Roheharu ääres?”

      „Miks see sind huvitab?” küsis Tyrion, tahtmata isa kuuldes isegi Shae nime välja öelda.

      „Ei huvitagi. Nagu seegi, kas nad on elus või surnud.”

      „Sina olid see, kes lasi Yayat piitsutada.” See polnud küsimus.

      „Su õde rääkis mulle, millega sa mu tütrepoegi ähvardasid.” Isand Tywini hääl oli külmem kui jää. „Kas ta valetas?”

      Tyrion ei hakanud tõde eitama. „Jah, ma ähvardasin. Et Alayayaga midagi ei juhtuks. Et Kettleblackid tema kallal vägivalda ei tarvitaks.”

      „Ühe hoora vooruse kaitsmiseks ähvardasid sa omaenese koda, omaenese sugulasi? Kas sa pead seda õigeks?”

      „Sina ise õpetasid mulle, et üks tubli ähvardus mõjub