Lasnamäe valge laev. Viktoria Ladõnskaja

korterit). See luksus oli ette nähtud loomeinimeste peredele, kel olid lapsed. Eve oli 26 aastat vana. Lapsi neil mehega sellel ajal ei olnud. Kuid oh seda õnne: just siis, kui järjekord jõudis nendeni, lõppesid lastega pered otsa – ja korteri sai punaste juustega tüdruk.

      Sel päeval, kui Eve tuli korterit esimest korda vaatama, läks ta üheksandale korrusele jala. Ilma liftita. Ja seisis siis kaua rõdul, kuigi pelgas alla vaadata. Üheksas korrus tundus olevat kohutavalt kõrgel – tere, linnud! Nad said niisiis korteri, aga pärast ootasid aasta külmkappi. Ja veel aasta – voodit. Ning alguses ei töötanud telefon. See-eest oli neil nüüd kaks uhket vaadet. Üks meretäiele veele. Teine taevasele merele. Ateljeekorteril oli nimelt privaatne pääs katusele.

      Alguses arvas Eve, et see korter on neil ajutine. Kuid ei ole midagi püsivamat kui ajutised asjad. Polnud ka põhjust vahetada – kunstnikeperel ei olnud selle rajooni vastu midagi. Pärast Lasnamäele kolimist ei näinud Eve enam oma unenägu lapsepõlvekodu avanevatest ustest.

      Nüüd hakkas nende korteris käima koos loominguline noorsugu, harrastati traditsioonilist köögiromantikat, kuid oluliselt suuremal pinnal. Külalised tulid, jäid „natuke kauemaks”, siinsamas tehti kunsti, siinsamas pidutseti. Ükskord koputas korteri uksele Eve sõbranna Soomest, kes oli saabunud ootamatult nagu välk selgest taevast.

      Nad olid juba aastaid head sõbrad, sellepärast tajusid nad teineteise meeleolumuutusi kohe. Tavaliselt lõbus ja elurõõmus tüdruk näis Evele seekord kuidagi häirituna, kummalisena. See oli veidi aega pärast tema México-reisi. Kunstiinimeste seas on Mehhiko pealinnal sünge linna kuulsus. Ja kummaline oli ka sõbranna, kui kuulutas: „Sa pead saama kunstnikuks!” Just sellise rõhuga: „Sa pead!” Aga Eve juba tegi kunsti, kuigi suhtus sellesse pigem kui meeldivasse vaba aja veetmise viisi.

      Kuid „Sa pead saama kunstnikuks!” jäi teda kummitama. Soomlanna sõitis ära niisama äkki, kui oli saabunud. Aga Eve, tõusnud vastu hommikut üles, joonistas oma esimese pildi. See oli punastes ja mustades toonides sfinks. Ta joonistas kiiresti ja kergelt. Hiljem sai ta teada, et just tolsamal hommikul oli tema Soome sõbranna salapärastel asjaoludel hukkunud.