Esimesele õhtule järgneval päeval oli Iris püüdnud toimuvat veel endast eemale lükata. Hommikulauas, kui nad teistega koos kohvi jõid, eeldas Iris, et mees väldib ta pilku või hoiab eemale. Ta ise oli valmis sama tegema ja öösel juhtunu sellega “mida ei mäleta, seda pole olnud” teemaks tunnistama. Mida ei mäleta, seda ju polegi olnud – üheööseikluste vana tõde.
Martin oli käitunud teisiti. Nagu poleks vahepeal midagi juhtunud, küsis ta viisakalt luba naise lauda istuda ja teiste silmis kulges nende suhtlemine endistviisi. Gunnari naljad Martini tagajärjetutest katsetest vallutada Toompea kättesaamatuim kindlus jätkusid.
Ka sel päeval istusid nad kohtumisel kohalike tegelastega vastakuti. Iris oli veendunud, et ka Martin ei mäletanud kohtumisel räägitust suurt midagi. Üle laua ristuvad pilgud olid ainsad, mis ses päevas tähendust omasid. Ning õhtul, kui Iris vabandas end Gunnari ja teiste seni temaga samas seltskonnas õhtust söömas käinute ees mõnede oluliste kirjadega, mida ta veel vastata soovis, ning läks oma tuppa, ei möödunud poolt tundigi, kui ta uksele koputati. Iris avas. Uks sulgus Martini selja taga ning samal hetkel hoidsid kaks tugevat kätt naist otsekui soovides päeva jooksul silmadega hoitud lähedust lõpuks taas kahe keha ühtsuseks muuta.
“Ma ei arvanud, et sa täna ka tuled,” sosistas naine.
“Kas sa tõesti tundsid, et ma võiks mitte tulla?” küsis mees. “Mina poleks saanud enam hetkegi rahulikult olla, teades, et sa oled siinsamas ja ma ei saa sind puudutada!”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.