1. PEATÜKK
TERE TULEMAST KEROBOKANI HOTELLI
Kell oli hiline, aga K hotellis pulbitses elu. Tusased valvurid keerasid konge lukust lahti, et lasta välja vange, kes kiiresti liikvele läksid. Käes oli seksiõhtu ja vangla kihas rohkem kui mõni Bangkoki bordell. Kõik kinnipeetavad, kes olid pärastlõunal raha maksnud, said välja, et veidi mõnusalt aega veeta. Eesuksest voorisid sisse prostituudid, pruudid, naised ja armukesed.
Ka Austriast pärit kinnipeetav Thomas Borsitzki oli üsna elevil, kõndides äsja ehitatud, kuid veel tühja K-kvartali poole. Ta polnud seksinud kaks ja pool aastat ning kavatses täna lubada endale ühe noore Bali naise. Thomas lähenes vanglabloki esimesele kongile, mille väikestest trellitatud akendest paistis valgust, tuues nähtavale toore stseeni seespool: betoonpõranda õhukesel räpasel madratsil rautas üks vang parajasti kõigest jõust hoora.
Väljas tähistaeva all ootas kaheksa meest oma järjekorda.
Mehed, enamik läänest, käisid sees ükshaaval. Mõnel kulus viis minutit, mõnel veidi kauem. Kui kellelgi läks üle poole tunni, said kärsitud ootajad vihaseks ja utsitasid järjekorras järgmist sisenema ja vahele segama. Kahe kliendi vaheajal tõmbas prostituut selga lillakaspunase sarongi – see oli tema püüd sündsusele.
K hotelli bordell – lage betoonkamber, kus pinises heleda lambivalguse peale kohale lennanud sääseparv – oli palav ja haises seksi järele, põrandal vedelesid kasutatud kondoomid, madrats oli vana ja täis niiskeid kleepuvaid plekke. See oli ju vangla – mugav voodi, puhtad linad ja privaatsus olid kujuteldamatu luksus kusagilt teisest elust või paralleeluniversumist. Siin toimus olelusvõitlus ja kehtisid teised reeglid. Enamik mehi oli pilves või kohalikust puskarist arakist liiga purjus, et üldse midagi tähele panna. Nad olid kiimas ja see oli seks. Muu ei lugenud.
Seksiõhtu polnud aga ainult prostituutidele. Rohtukasvanud spordiplatsil väikese kristliku kiriku kõrval liikusid seksivate paaride varjud, sääsetõrjespiraalid põlesid kõikjal nagu märgutuled. Mõni vang oli toonud välja madratsi, et oleks mugavam. Üks Itaalia kinnipeetav seksis oma naisega ning jättis madratsi hiljem välja, et teised saaksid seda paari tuhande ruupia eest laenutada.
Oma naise kohaletoomine oli prostituudi tellimisest odavam. Hinnad kõikusid olenevalt sellest, kui palju vang oli võimeline maksma, enamasti anti valvuritele umbes 80 000 ruupiat (11 dollarit), et neil lastaks tähistaeva all seksida tuttava naisega, prostituut võis maksma minna kuni 800 000 ruupiat (105 dollarit).
Tavaliselt tervitasid vangid oma armsamaid ebaromantilise komplektiga kahest sääsetõrjespiraalist ning suitsupakist, mis oli äsja ostetud ühest B-korpuse kongist, kus üks vang poodi pidas. Sääsetõrjespiraal ja suitsupakk maksid kokku kindla hinna ja neid sai seksiõhtutel peaaegu une pealt ostjatele kätte libistada. Kuni päikesetõusuni prõmmisid kliendid tema kongiakna trellidele, et pakikest kätte saada. Thomas oli heroiinisõltlane, kes kulutas tavaliselt kogu oma raha narkootikumidele, aga tol päeval, kui valvur näitas talle fotosid ilusast Bali tüdrukust, otsustas ta endale prostituudi lubada. Nii ta siis seisiski niiskes öös koos teiste meestega järjekorras, suitsetas Marlboro sigarette ja vaatas vahepeal läbi akna seksi.
Lõpuks jõudis kätte tema kord. Ta läks sisse, prostituut võttis sarongi seljast ning lasi sel põrandale kukkuda. Thomas tiris püksid jalast ja põlvitas madratsile. Naine lamas selili ja ütles ainult, et Thomas ei üritaks anaalseksi – pärast hiljutist sunnitud anaalvahekorda olnuks see liiga valus. Thomas veetis tüdrukuga kolmkümmend minutit, kuigi talle oli lubatud kaht tundi. Sellest piisas täiesti.
Ainult korraks. Mulle lubati tervet ööd, aga miski ei lähe kunagi nii, nagu lubatud. Läks võib-olla kolmkümmend minutit, siis tuli juba järgmine tüüp. Ent kui sa pole enam-vähem kaks ja pool aastat naisega olnud, pole pool tundi mingi probleem.
Kui Thomas tagasi kongi läks, liikus mitu valvurit veel ringi, hõikudes: „Soovite naist? Soovite naist?“ ja üritades sõlmida viimase hetke tehinguid. Iga klient tähendas lisaraha, valvur võis ühe tegusa ööga teenida terve kuupalga. Tol ööl vältasid seksitoimingud päikesetõusuni.
Tere tulemast Kerobokani hotelli.
2. PEATÜKK
THOMAS
Inimesed ei kujuta ette, mis toimub Kerobokani seinte vahel.
See on vaimuhaigete laager. Siin ei saa keegi paremaks, ainult halvemaks.
Thomas, narkodiiler Austriast, oli oma Bali suvilas telefoni põrandale pillanud, kui sõber teatas autoraadiost kuuldud uudistest, et Denpasari lennujaamas Balil jäi üks mees vahele kahe kilo heroiiniga. Thomas võttis kiiresti kõne oma varustajale Bangkokis: „Kas meie tüübi nimi on Aptu Galang?“
„Jah.“
„Bangladeshlane?“ oli ta küsinud, lootes kõigest hingest, et mitte.
„Jah.“
„Persses,“ vandus Thomas. „Ta jäi lennujaamas vahele.“
Algas võidujooks ajaga, kontakt Bangkokis pidi kähku tegutsema. Ta oligi kiiresti Bangkoki hotelli peauksest välja kõndinud ning haihtunud, jättes maha vaid võltsdokumendi.
Veel oli Thomasel Balil turvaline, ta oli endiselt nähtamatu. Nad olid järginud kõiki reegleid, jaganud osapooltele võimalikult vähe informatsiooni, hoidnud võrgustiku saladuses ja kindlustanud, et bangladeshlane teadis väga vähe. Kui kuller pidi politseiga vestlema, mis oli tõenäoline, ei osanud ta ilmselt midagi paljastada. Ta ei teadnud ühtegi nime, tundis vaid anonüümseid tegelasi ning üht kohtumispaika – tuba ühes Bangkoki mahajäetud hotellis, kust oli mitu tundi varem võtnud heroiinilaadungi ja lennukipileti.
Kulleri teadmatus oli nende turvalisuse tagatis, kõik olid kaitstud. Kui mees läbinuks Bali tolli turvaliselt, oleks ta registreerinud end Kutas suvalisse odavasse hotelli, teatanud Bangkoki kontaktile hotelli nime ja jäänud ootama. Bangkoki kontakt oleks helistanud Thomasele ja andnud talle andmed, tema oleks toonud uimastid ära ja maksnud poisile 400 dollarit kulleritasu.
Nad olid pääsenud väga napilt. Thomas oli küll kaotanud kaks kilo heroiini, aga see oli siiski vedamine. Teda oli politsei küüsist päästnud vaid tõik, et sõber juhtus raadiot kuulama. Kindlasti oli politsei käskinud Aptul helistada Bangkoki kontaktile ning öelda hotelli nimi, et uimastite vastuvõtja Balil lõksu püüda – ja Thomas oleks lõksu jalutanud. Seekord oli tema jõudnud operatsiooni katkestada ja kindlustada, et poisi kõnedele ei vastatud. Telefon jäigi Bangkoki tühjas hotellitoas helisema.
Nagu mängurite puhul ikka, ei olnud toonane napp pääsemine Thomast peatanud – talle meeldis riskeerida. Ta mängis oma elu ja vabadusega teadlikult, uimastimüük oli tema töö. Thomas teadis, et šansid olid tema kasuks seni, kuni meeskonna iga liige täitis oma osa korralikult. Tookord oli kahekümneaastane bangladeshlane neid alt vedanud – ta oli sattunud paanikasse ja äratanud kahtlust, kõndides läbi diplomaatide värava, vältimaks pagasi läbiotsimist. See oli algaja viga – vilunult pakitud heroiin oleks rutiinse pagasikontrolli takistusteta läbinud, aga nüüd puistati tema kotid põhjalikult läbi.
See oli aastal 1991 – enne seda, kui Indoneesias hakati inimesi narkosüüdistuse puhul surma mõistma. Aptu Galang sai siiski kõva karistuse, ta määrati kahekümneks aastaks trellide taha. Õigussüsteem halastas vaid neile, kes jaksasid autoriteetidele pistist anda. Poisil raha polnud, tema anonüümne ülemus Thomas aga poleks kuidagi saanud kohtusse raha sokutada, riskimata sattuda K hotelli koos Aptuga.
Kas ma tundsin talle kaasa? Jah, muidugi. Kahju, et nii juhtus, aga ma ei saanud midagi parata. Ma ei saa teda aidata. Tal ei olnud ka raha – olnuks tal raha, võinuks ta saada kõigest kümme aastat. Aga mina ei saanud