AUTORI MÄRKUS
Raamatus leiduvate paljastuste tõttu olen muutnud paari nime, et kaitsta nii endiseid kui praeguseid vange uute süüdistuste või kättemaksu eest.
EESSÕNA
AINULT ÜHEKS ÖÖKS
Esimest korda käisin K hotellis 2005. aasta detsembris, et kohtuda Austraaliast pärit kosmeetikakooli tudengi Schapelle Corbyga. Kahekümne seitsme aastane naine oli saanud tuntuks üle kogu Austraalia, kui võeti Balil Denpasari lennujaamas kinni padjasuuruse, 4,2 kg kaaluva marihuaanapakiga lainelauakotis. Telekaamerad jäädvustasid tema haprust, ilu ja siiraid emotsioone iga kord, kui teda K hotellist kohtusse viidi. Ta vandus, et on süütu, samal ajal vaidles avalikkus tuliselt selle üle, kas ta oli ise pannud uimastid oma kotti või mitte; küsitluste tulemused kõikusid, aga poolehoid talle kasvas kohtuotsuse päeva lähenedes jõudsalt. Kõik suuremad Austraalia telekanalid tegid Balilt otseülekande, baarides ja ostukeskustes olid üleval suured ekraanid, mille ette kogunes kohtuotsust ootama palju rahvast. Inimesed jagasid Schapelle’i valu, nägid suures plaanis tema võbisevat alahuult, värisevaid käsi, higipärleid otsaesisel – ja piina tema silmis, kui kohtunik mõistis naise kahekümneks aastaks Indoneesia vanglasse. Kohtuotsus oli paljudele šokk.
Paar kuud hiljem hakkasin kirjutama tema biograafiat „Elu ilma homseta“. Tundsin end K hotelli sisenedes, valvurite ja vangide seas esialgu väga ebakindlalt – atmosfäär oli pinev, ootamatult nagu välk selgest taevast tormas minust mööda üks vang, kes jälitas teist, tool pea kohal… Paar meetrit eespool nõjatus vastu seina ülisuurte roosade päikeseprillidega tütarlaps, kelle eeldasin olevat külastaja. Vaatasin veel kord. See oli Schapelle – laitmatu välimusega, mõjudes robustses vanglamiljöös tulnukana teiselt planeedilt.
Samal hommikul alustasime kaks korda päevas toimuvate intervjuudega, töö kestis mitu kuud. Ei võtnud kuigi kaua aega, et saada tuttavaks Kerobokani vangla kõigi asukatega. Valvuritel käisid neelud suitsupaki ja meesteajakirja Penthouse järele, vangid, sealhulgas kaks mõrtsukat, soovisid mu telefoninumbrit loa jaoks, mis lubas neil laupäeviti vanglast lahkuda – nõnda vastutanuks mina nende naasmise eest. Paljud asjad, mis mind algul hämmastasid, muutusid kiiresti tavaliseks – näiteks see, et vangid olid “uksehoidjateks” ja käisid vanglast vabalt sisse ja välja.
Minu külaskäikude ajal lõid kinnipeetavad enamjaolt niisama aega surnuks, olid purjus ja pilves ning käisid aeg-ajalt meie juures istumas. Mõistsin peagi, et inimese üle ei saa otsustada pelgalt tema kuritegude järgi. Üks indoneeslasest vang käis minuga sageli juttu ajamas. Kui küsisin, mille eest ta kinni istub, vastas ta vaikselt: „Mõrva.“ Ta tundus tore, üldsegi mitte ohtlik. Hiljem juhtusime nägema, kuidas ta kavatses ühele teisele mehele kallale minna ega teinud seda vaid seetõttu, et märkas meid pealt vaatamas. Aga minu suhtes käitus ta rüütellikult, pakkudes mulle tuge ja abi. Vahel, kui olin parasjagu K hotellist lahkumas ja tema tuli kohalikust jõusaalist, kutsus ta mulle oma telefoniga takso ning vestles minuga, kuni see kohale jõudis. Pärast seda, kui valla pääsesid kuulujutud Bali Üheksa kohta (heroiinikaubitsejate sündikaat, millesse kuulus kaheksa meest ja üks naine Austraaliast), passis üks ajakirjanik mitu tundi vanglavärava taga, nii et ma ei saanud lahkuda – ma ei tahtnud end paljastada, raamat oli tol hetkel veel saladus. Kuigi külastusaeg oli läbi, viis seesama indoneeslasest mõrtsukas mind ühte kabinetti, istusime seal ja rääkisime juttu ning ta käis iga paarikümne minuti tagant vaatamas, kas ajakirjanik on ära läinud. Kui õhk oli puhas, kutsus mees takso ja saatis mu välja. Kõlab kummaliselt, aga vanglas oli just tapjatel ja mõrvaritel sageli teistest vangidest rohkem õigusi.
Galantsed mõrtsukatest uksehoidjad oli üks põhjus, miks me andsime Schapelle’i raamatus vanglale nimeks Hotell K. Tenniseväljakute, hoolitsetud aedade, pöetud muru, hindu templite ja rohelise sportimisalaga vangla meenutas esmapilgul pigem odavat hotelli. Külastusajal käisid vangid ringi nagu võõrustajad, müüsid jooke ja omaküpsetatud kooke ning jagasid 5000 ruupia (70 sendi) eest õlgmatte, millel istuda. Vangla territoorium laius neljal hektaril Bali parimas kinnisvara- ja turismipiirkonnas Kutas ning seda ümbritsesid esmaklassilised hotellid ja villad.
Raha eest sai siingi osta mitmesuguseid lisahüvesid, näiteks toateenindust – täpselt nagu hotellis. Kinnipeetavad andsid valvuritele raha, et need tooksid kongi pitsat ja narkootikume, toimetaksid kohale prostituudi või lubaksid neil päeval randa minna – kuulsad vangid nagu Schapelle said seda luksust muidugi harva maitsta. Nagu teisteski hotellides, kindlustas lisaraha siingi parema toa. Kui politsei oli hirmutanud Schapelle’i juttudega vägistamisest, maksis naine 100 dollarit, et saada tuppa, mis poleks ülerahvastatud ega täis agressiivseid lesbisid. Üks tüüp Californiast maksis valvuritele parema toa eest 950 dollarit – tõstes hinna järgmiste meesvangide jaoks ülikõrgeks –, et vältida ühiskongi, kuhu oli pressitud kuni kakskümmend viis meest. Vanglast sai hotell Kerobokan, kuhu “kirjutatakse” sisse ja välja lääne inimesi kogu maailmast, kellest enamik üritab meeleheitlikult ära osta kohtunikke ja süüdistajaid, et oma aega hotellis lühendada.
Ma harjusin K hotellis külastajana viibima, kuid tundsin pärast iga käiku tungivat vajadust duši alla minna. Omamoodi lummav oli see pöörane maailm täis uimasteid, seksi ja hasartmänge, pedofiilid, sarimõrvarid ning vägistajad külg külje kõrval kaardihaide, pisisulide ja õnnetute turistidega, kes olid jäänud klubis vahele paari ecstasy-tabletiga taskus. Mind huvitas küsimus, mida K hotellis veedetud aeg inimestega teeb, kuidas nad tulevad toime sellega, et on viisteist tundi päevas suletud pisikesse kongi, millega täidetakse venivaid tunde. Nõnda sündiski idee kirjutada raamat “Hotell K”. Tahtsin jutustada selle vangla loo.
Lendasin Indoneesiasse 2008. aasta jaanuaris ning veetsin järgmised kaheksateist kuud, rääkides K hotelli asukatega – nii endiste kui praeguste vangidega, kellest osa viibib täna mujal vanglates üle Indoneesia, osa on vabaks saanud ja paljud taas trellide taha sattunud. See oli uskumatu seiklus. Vestlesin elust K hotellis umbes saja inimesega, kelle hulgas oli nii tapjaid, narkobosse, pisisulisid, jõuguliikmeid, rahvusvahelise kaliibriga narkoparuneid kui ka vangivalvureid.
Et saada asjadest võimalikult objektiivset pilti, palusin ühest ja samast juhtumist rääkida mitmel vangil. Need lood klappisid peaaegu alati. Rääkijatel polnud vaja midagi ilustada, tõde oli piisavalt kujukas ning šokeeriv. Oli kindlaid lugusid, mida räägiti spontaanselt, mis kajasid inimestes sügavalt ja valulikult vastu – enamasti kõnelesid need sellest, kuidas lääne inimesi halastamatult peksti, kuidas nad üritasid põgeneda või võtsid üledoosi. Oli selge, et see võinuks juhtuda neist igaühega.
Et lugude autentsust tõestada, veetsin nädalaid ajalehe Bali Post kontoris Denpasaris, sirvides sealsetes räpastes arhiiviruumides läbi sadu Denposti ja Bali Posti numbreid. Tolmustes kontoriruumides sattusime koos balilasest abilisega kullasoonele – leidsin artiklid nende juttude kohta, mida mulle vanglas räägiti, mis kinnitas mu usku vanglaallikatesse veelgi.
Enamik inimestest, keda kõnetasin, jutustas meelsasti oma loo. Nende jaoks, kes vanglas viibisid, pakkus rääkimine vaheldust ja andis uue tuttava, kellega oma kogemusi jagada. Sageli viis intervjuu ühe vangiga mind järgmise juurde. Paari inimese leidmine võttis aega, kuna nad olid viidud K hotellist üle mõnda teise Indoneesia vanglasse. Veetsin nädalaid, reisides islamimeelse Jaava saare kaugematesse nurkadesse ja Jakartasse, et kohtuda K hotelli endiste asukatega. Mul õnnestus peaaegu alati smuugeldada sisse ka diktofon, et vestlusi lindistada. Rääkisin selle raamatu peategelastega põhjalikult mitmeid päevi, sageli tuli intervjuusid täiendada veel teist, kolmandat või isegi neljandat korda.
Üks vanglatest, mida külastasin, asus Nusakambangani saarel Jaava lääneranniku lähedal ja seal hoiti Bali pommirünnakute terroriste. Esimest korda jõudsin sinna vahetult enne seda, kui nad hukati. Cilicapi väikeses sadamas passisid ajakirjanikud terroristide pereliikmeid, kes siirdusid puupaatides saarele surmamõistetutega hüvasti jätma. Ronisin ajakirjanikke vältides vanasse mootorpaati, mis oli täis tavalisi külastajaid, mootorrattaid ja tööle minevaid vangivalvureid. Teekond saarele kestis umbes kümme minutit.
Palkasin endaga kaasa ühe kohaliku, Agungi-nimelise mehe. Agung ei