Teine kord – see oli natuke varem – teatasin ma, et professor Perov on surnud. Selle peale armas Pjotr Ignatjevitš küsis:
«Aga mis loenguid ta pidas?»
Tundub, et kui otse ta kõrva juures hakkaks korraga laulma Patti, kui Venemaale tungiksid ootamatult hiinlaste hiiglaväed või kui juhtuks äkki maavärisemine, ei liigutaks ta ühtki oma jäset, vaid vaataks, silm pilukil, külma rahuga edasi oma mikroskoopi. ühesõnaga, Hekabe jätab ta täiesti ükskõikseks. Oleksin nõus maksma suurema summa selle eest, et näha, kuidas sihuke puukänd oma naisega magab.
Teiseks iseloomulikuks jooneks on see, et ta usub fanaatiliselt, et teadus, peamiselt just kõik see, mida kirjutavad sakslased, on ilmeksimatu. Ta on kindel endas, oma preparaatides, teab elu eesmärki ja tal pole aimugi kahtlustest ning pettumustest, millest andekad inimesed halliks lähevad. Ta kummardab orjalikult autoriteetide ees ning leiab, et iseseisvalt mõtlemine on tarbetu. Teda on raske panna oma veendumust muutma, temaga on võimatu vaielda. Katsuge vaielda inimesega, kes on sügavalt veendunud, et kõige parem teadus on meditsiin; kõige paremad inimesed – arstid; kõige paremad traditsioonid – meditsiinil. Nagu teada, on meditsiini kurjast minevikust säilinud vaid üks traditsioon – valge kaelaside, mida arstid praegugi kannavad; teadlased ja üldse haritud inimesed tunnistavad ainult ülikooli üldtraditsioone, nad ei jaota neid meditsiinilisteks, juriidilisteks ja muudeks taolisteks traditsioonideks, kuid Pjotr Ignatjevitšil on raske sellega nõustuda ja ta on valmis vaidlema teiega viimsepäevani.
Ma kujutan selgesti ette ta tulevikku. Oma elu jooksul valmistab ta mitusada haruldaselt puhast preparaati, kirjutab palju tuimi, väga korrektseid referaate, teeb kümmekond korralikku tõlget, kuid midagi erakordset ta ei loo. Erakordse loomiseks läheb vaja fantaasiat, leidlikkust, taibukust, kuid Pjotr Ignatjevitšil ei ole midagi taolist. Ühesõnaga, ta ei ole teaduse vallas peremees, vaid tööline.
Pjotr Ignatjevitš, Nikolai ja mina kõneleme tasase häälega. Meil on veidi kõhe. On sihuke eriline tunne, kui ukse taga kohab merena auditoorium. Kolmekümne aasta jooksul pole ma sellest tundest lahti saanud ja kogen seda igal hommikul. Ma panen närviliselt saterkuue nööbid kinni, esitan Nikolaile ülearuseid küsimusi, vihastan Näib, nagu kardaksin, kuid see ei ole kartus, vaid midagi muud, mida ma ei suuda nimetada ega kirjeldada.
Heidan hajameelselt pilgu kellale ja ütlen:
«Mis seal ikka! Tuleb minna.»
Ja me astume pidulikult järgmises järjekorras: ees läheb Nikolai preparaatide või atlastega, tema järel mina ja minu kannul sammub veohobune, pea tagasihoidlikult longus; või siis, kui on vaja, kantakse ees kooljaraamil laipa, laiba järel astub Nikolai jne. Minu ilmumisel tõusevad üliõpilased püsti, istuvad kohtadele, ja merekohin vaibub äkki. Saabub tuulevaikus.
Ma tean, mida ma oma loengus käsitlen, kuid ei tea, kuidas ma seda esitan, millest alustan ja millega lõpetan. Mu peas pole ühtki valmis lauset. Kuid tarvitseb mul vaid auditooriumis (see on ehitatud amfiteatrikujulisena) ringi vaadata ja sõnada stereotüüpiline fraas: «Eelmisel loengul me peatusime…», kui lauseid hakkab tulema kui küllusesarvest – lase ainult tulla! Ma kõnelen pidurdamatult, kiiresti, kirglikult, ja näib, et pole jõudu, mis suudaks mu kõnevoolu peatada. Et loeng tuleks hea, see tähendab, et ta oleks huvitav ja et kuulajad saaksid sellest kasu, läheb peale andekuse vaja ka vilumust ja kogemusi ning et sul oleks oma võimetest, auditooriumist, kellele sa loengut pead, ja esitatavast materjalist täiesti selge ettekujutus. Peale selle on vaja silmad ja kõrvad lahti hoida ning teraselt jälgida vaatevälja, ühekski sekundiks seda silmist laskmata.
Kui hea dirigent annab edasi helilooja mõtet, teeb ta korraga mitut tööd: loeb partituuri, vehib taktikepiga, jälgib lauljat, teeb liigutuse kord trummi, kord metsasarve suunas ja muud. Sedasama teen minagi loengut pidades. Minu ees on poolteistsada üksteisest erinevat nägu ja kolmsada silma, mis vaatavad mulle otse näkku. Mu eesmärgiks on võita see mitmepealine hüdra. Kui mul kogu loengu ajal on selge ettekujutus, missugusel määral selle hüdra tähelepanu on keskendatud ja kuivõrd hästi ta minust aru saab, siis on ta mu võimuses. Teine vastane peitub minus endas. Selleks on väljendusviiside, nähtuste ja seaduste lõpmatu mitmekesisus ning suur hulk nendest tingitud omi ja võõraid mõtteid. Mul peab kogu aeg jätkuma osavust tõsta sellest tohutust materjalist esile kõige tähtsam ja vajalikum ning panna oma mõtted niisama kiiresti, nagu voolab mu kõne, säärasesse vormi, mis on hüdra arusaamisele jõukohane ja köidab ta tähelepanu, kusjuures pean teraselt jälgima, et ma ei annaks mõtteid edasi sellises järjestuses, nagu need esile kerkivad, vaid teatud järjekorras, et õigesti luua pilti, mida tahan maalida. Edasi püüan ma, et mu kõne oleks kirjanduspärane, definitsioonid lühikesed ja täpsed, lause võimalikult lihtne ja ilus. Kogu aeg pean ma end ohjeldama ja meeles pidama, et mu käsutuses on ainult tund ja nelikümmend minutit. Ühesõnaga, tööd on küllalt. Samaaegselt tuleb olla nii teadlane, pedagoog kui ka oraator; oleks halb, kui oraator lämmataks teis pedagoogi ja teadlase või vastupidi.
Loeng on kestnud veerand tundi, pool tundi, ja sa märkad, et üliõpilased hakkavad aeg-ajalt vaatama lakke, Pjotr Ignatjevitšile, üks otsib taskurätti, teine seab end mugavamalt istuma, kolmas naeratab oma mõtetele… See tähendab, et tähelepanu on nüristunud. On vaja võtta tarvitusele abinõud. Kasutades esimest juhust, ütlen ma mõne kalambuuri. Kõik poolteistsada nägu venivad laiale naerule, silmad säravad lõbusalt, veidi aega kuuldub merekohinat… Ka mina naeran. Tähelepanu on värskenenud ja ma võin jätkata.
Ükski vaidlus, meelelahutus ega mäng pole mulle kunagi valmistanud säärast naudingut kui loengute pidamine. Ainult loengul võisin ma kogu oma olemusega anduda kirele ja mõistsin, et inspiratsioon ei ole poeetide väljamõeldis, vaid on tegelikult olemas. Ma arvan, et Herkules ei ole isegi kõige pikantsema vägiteo järel tundnud sellist magusat roidumust, mida ma alati pärast loenguid kogesin.
Nii oli see varemalt. Nüüd aga tunnen ma loengutel üksnes piina. Ei möödu poolt tundigi, kui ma juba tunnen ääretut nõrkust jalgades ja õlgades; istun tugitooli, ent ma pole harjunud pidama loengut istudes; natukese aja pärast tõusen püsti, jätkan seistes, siis aga istun jälle. Keel kuivab, hääl hakkab kähisema, pea käib ringi… Et oma seisundit kuulajate eest varjata, joon ma ühtelugu vett, köhin, nuuskan tihti nina, nagu segaks mind nohu, ütlen ebasobival kohal kalambuure ja kuulutan viimaks vaheaja varem kui tarvis. Kuid peamine on see, et mul on häbi.
Mu südametunnistus ja mõistus ütlevad mulle, et kõige targem tegu minu praeguses olukorras oleks pidada poistele viimane loeng, jätta nendega hüvasti, õnnistada neid ja loovutada oma koht inimesele, kes on minust noorem ja tugevam. Kuid mõistku jumal mu üle kohut, mul ei jätku julgust toimida oma südametunnistuse järgi.
Õnnetuseks ei ole ma filosoof ega usuteadlane. Ma tean väga hästi, et elan veel vaevalt pool aastat; näib, nagu peaksid praegu mind kõige rohkem huvitama küsimused hauatagusest pimedusest ja nendest nägemustest, mis külastavad mu igavest und. Kuid mu hing ei taha millegipärast midagi teada nendest küsimustest, olgugi et mõistus teab täiel määral nende tähtsust. Nagu kakskümmend-kolmkümmend aastat tagasi, nii huvitab mind ka nüüd, surma eel, ainuüksi teadus. Hinge heites jään ma ikkagi uskuma, et teadus on kõige tähtsam, kõige kaunim ja vajalikum inimese elus, et ta on alati olnud ja on ka tulevikus armastuse kõrgeimaks avalduseks, ja et ainuüksi teadusega võidab inimene looduse ja iseenda. See usk on võib-olla naiivne ja oma põhialuselt väär, kuid ma ei ole süüdi, et usun nii, aga mitte teisiti; ja ma pole suuteline sellest usust loobuma.
Kuid asi pole selles. Ma palun ainult suhtuda mu nõrkusse heatahtlikult ja mõista, et kui niisugune inimene, keda luuüdi arenemise küsimused huvitavad siiski rohkem kui universumi lõppeesmärk, lahutada kateedrist ja õpilastest, võrdub see sellega, kui pista ta äkki puusärki ja panna kaas peale, ära ootamata, kuni ta sureb.
Unepuudusest ja pingutavast võitlusest, mida ma pean suureneva jõuetuse vastu, toimub minus midagi kummalist. Loengu ajal tungivad mulle äkki pisarad kurku, silmades torgib ja ma tunnen kirglikku, hüsteerilist soovi sirutada ette oma käed ja valjusti halada. Mul on tahtmine karjuda valju häälega, et minule, kuulsale mehele, on saatus määranud surmanuhtluse, et umbes poole aasta pärast on siin auditooriumis