„Parim, mida me teha saame,” sõnas hertsog, „on minna kärmelt tagasi lossi ja riided ära vahetada.”
Ta kõneles nii ükskõikselt, nagu oleks ta mõelnud pigem iseendale kui Lyndale.
Siis küsis ta:
„Te vist peatute lossis?”
„Ma elan seal,” vastas Lynda külmalt.
Tal õnnestus selleks ajaks end istukile ajada ning tundis nüüd, et on üdini märg.
Juuksed tilkusid veest ja kingad olid vees rabeldes ära kadunud.
„Ma vist tean, kes te olete!” lausus hertsog. „Te olete minu võõrustaja tütar. Ta rääkis, et jõudsite eile hilisõhtul koju.”
„Täpselt nii,” kinnitas Lynda, „ma jäin võiduajamistele hiljaks.”
Neiu tõusis püsti.
Hertsog märkas äkki, et tal pole kingi jalas ning sõnas:
„Parem oleks, kui teie Rufusel tagasi ratsutaksite. Mina lähen jala.”
Ta ei oodanud neiu nõusolekut, vaid haaras ta oma käte vahele ja tõstis sadulasse.
Ta haaras ohjad ning hakkas hobust tagasi mööda tasast välja pargi poole juhtima.
„Te jätsite oma… kuue maha,” tuletas Lynda mehele meelde.
„Ma saadan teenri sellele järele,” vastas too.
Hertsog kõneles järsult.
Lyndale tundus, et mees oli üsna tusane, et oli pidanud teda päästma ja et ta märjaks sai.
Neiu tundis end väga korratuna ja ka pisut alandatuna.
„Kuidas,” küsis ta endalt, „võisin ma teada, et sild on katki?”
Talle tundus, et hertsog peab teda rumalaks, kuna ta läks sellele vettinud sillale.
Vanasti oli ta sealt tihti üle käinud.
Tegelikult oli ta metsas käinud ka siis, kui sild oli lumes või läikis härmatisest.
Ta oli alati ühelt kaldalt teisele jõudnud.
Teades, kui väga tütrele meeldib metsas käia, oleks isa Lynda meelest pidanud laskma silla ära parandada.
Uudishimulikult päris ta hertsogilt:
„Kuidas teie teadsite, et sild on katki?”
„Kui me eile võiduajamistele ratsutasime,” selgitas mees, „märkasin, et vesi voolas juba üle sillaplankude ja pöörasin teie isa tähelepanu sellele.”
Hertsogi toon ütles Lyndale, et ta pidas neiut väga tähelepanematuks.
Lynda oleks pidanud märkama, et sild oli ebakindel enne seda, kui püüdis oja ületada.
Lynda aga oli olnud metsa jõudmisest nii õhevil, et ümbruse uurimine polnud talle pähegi tulnud. Ta unistas lugudest, mida puude alla jõudes endale pajatada.
Lyndale polnud mõttessegi tulnud, et miski tema teed võiks takistada.
Hertsog kõndis väga kiiresti, püüdes unustada ebamugavaid märgi riideid.
Lynda märkas, et mehel olid väga laiad õlad, sale piht ja kitsad puusad.
Hertsogil oli kreeka jumala täiuslik keha.
Seejärel ütles neiu endale nördinult, et ei tohiks iialgi võrrelda põlastusväärset hertsogit Olümpose jumalatega.
Kuna Lynda oli jumalatest nii palju lugenud, olid need talle palju tähtsamad kui mõned elavad inimesed.
„Teda imetlevad paljud inimesed,” mõtles neiu kibedusega, „aga tema ei mõtle kunagi nende peale, kellele ta haiget teeb!”
Neil kulus läbi pargi minekuks peaaegu veerand tundi.
Nad ületasid silla vana vallikraavi kohal ning jõudsid sisehoovi.
Seal märkas Lynda, et teised külalised tulid just ratsutamast.
Nad tulid trepi ees hobuste seljast maha.
Kui hertsog hobust juhtides, Lynda sadulas, nähtavale ilmus, vahtisid nad neid hämmeldunult.
Siis hüüdis üks meestest:
„Jumal küll, Buck! Millega sa nüüd hakkama oled saanud?”
„Päästsin hättasattunud daami!” vastas hertsog. „Ta kukkus ojja ning mina olin kohustatud rüütlit mängima ja ta sealt välja tõmbama!”
Mees kõneles üleoleval toonil, millest aimus, et ta pidas neiut rumalaks.
Lynda punastas.
„Te näete igatahes kohutav välja!” hüüdis üks teine mees.
Seejärel pöördus üks daam, kes oli äsja hobuse seljast maha tulnud, ning sõnas, üks jalg maas:
„Aga kui romantiline! See on nii buckilik, käituda kangelasena ja lasta meil kõigil end kiita!”
Polnud kahtlustki, et naise toon oli õel.
Teeseldud naeruga lisas ta:
„Ja kui nutikas teist, kulla Buck, et te leidsite päästmiseks nii kena tüdruku!”
Seda öelnud, astus daam trepist üles.
Mehed naersid, seejärel lausus üks neist:
„Tead, mida sul praegu vaja on? Kanget napsu ja kuuma vanni.”
Hertsog ei vastanud.
Ta oli hobuse trepi juurde viinud ning sirutas nüüd käed, et Lyndat maha tõsta.
Neiu oleks eelistanud ise hobuselt maha saada, kuid kleit tundus olevat sadula külge kinni jäänud.
Seega ei saanud ta mehe abist keelduda.
„Aitäh,” sõnas ta.
Ta jooksis trepist üles ning samal ajal hakkasid mehed hertsogilt pärima, mis tegelikult juhtunud oli.
Vana ülemteener hüüatas kohkunult, kui Lynda majja astus.
„Saatke toatüdruk minu juurde!” käskis Lynda.
Tema kleit oli märg ja tal oli raske kiiresti trepist üles minna, sest takerdus ta jalgade ümber.
Lynda tahtis joosta, pääseda eemale hertsogist ja meestest, kes viimase üle nalja heitsid.
Ta tahtis põgeneda ka omaenda ebamugavustunde ja alanduse eest.
„Kuidas ma võisin olla nii rumal oma esimesel kodus veedetud päeval?” küsis neiu endalt magamistuppa jõudes.
Kui ta märgi riideid seljast tõmbas, mõtles ta sellele, kui vastumeelne oli hertsog talle tundunud.
Oli ääretult vastik talle tänu võlgu olla.
Teine peatükk
Proua Meadows aitas Lyndal lahti riietuda ja nõudis, et ta voodisse läheks.
„Te saite vapustuse, preili,” sõnas naine, „ja siis on puhkus vajalik.”
Kuna Lyndal polnud mingisugust soovi minna alla lõunaoodet sööma ja selgitada üksikasjalikult, mis oli juhtunud, täitis ta proua Meadowsi käsku.
Maitsev eine toodi talle üles, kuid tal oli paha olla.
Ta teadis, et halba enesetunnet põhjustas allaneelatud vesi.
Neiu vaid näksis einet.
Siis jäi ta magama.
Kui Lynda ärkas, oli teeaeg.
„Ma lähen õhtusöögiks allkorrusele,” ütles ta endamisi.
Ta teadis, et peab toetama isa, nii nagu ema oli seda teinud.
Ta kuulis proua Meadowsilt, et üks isa sugulastest oli samuti külas.
Leedi Hillebrough