„Nojah, aga mis see kolmas asi ikkagi oli, mis nendega teha võiks, äkki tuleb veel kunagi meelde?” pomises ta anekdooti meenutades endale nina alla ja mugistas sinna juurde omaette naeru.
Ronald oli otsustanud hakata Marjule helistama korrapäraselt igal õhtul, ning seda muidugi siis, kui Madist kuuldekauguses ei ole. Kohe pärast hommikusööki olid protseduurid, siis liikus koridorides ja puhkeruumis palju rahvast, aga õhtuti oli seal vaikne ja oli võimalik rahus telefoniga rääkida. Igal õhtul pärast seda, kui telekas oli uudistesaade lõppenud, seletas Ronald sõbrale, et tahab enne magamaminekut seal pikkades koridorides natuke jalutada. Madis sukeldus oma arvutiga piiritusse internetti, tema aga kõndis puhkeruumi, istus suure sulgpalmi varju diivanile, võttis taskust mobiiltelefoni ja rääkis oma naisele kõigest, mis oli päeva jooksul juhtunud. Aga näe – Marju ei jäänud sellega rahule, vaid küsis ikka lisa. Näiteks:
„Kuidas teil seal siis naistega lood on?”
„Mis lood? Mis naistega?”
„Noh, seal peaks ju üksikuid ja vabasid naisi küllalt olema! Oled sa mõnega juba tuttavaks saanud?” uuris naine, ja Ronald ei taibanudki otsemaid, kas see oli kelmikas aasimine või suisa kius.
„Mis minul nendega asja! Minusugust rauka ei vahi siin keegi!” vastas Ronald liigagi ägedalt ja hakkas samas seda kahetsema – tema toonist võis välja lugeda ka selget pettumust. Ning Marju terane kõrv tabas selle ära.
„Ära muretse, küll sa veel jõuad, täna teil alles teine päev.” See oli öeldud niisuguse alatooniga, mis kodus oleks kindlasti pahandust ennustanud. Või tähendanud pikemat endassetõmbunud turritamist, nagu Marju solvumise puhul seda mehe karistamiseks harrastas. Aga tema halvaendeline toon ärritas Ronaldit, kes ennast süütult kahtlustatuna tundis.
„Mis siis nüüd lahti on? Ise olid nõus ja muudkui soovitasid, et me Madisega sanatooriumi läheksime, nüüd ajad okkad püsti!”
„Mees teab ise, mis mees teeb,” arvas Marju liigagi väärikalt, jättes oma sõnade tagamaad Ronaldi lahti mõtestada. Pikast abielukogemusest lähtudes polnud mehel selleks seletavat sõnaraamatut vaja: Marjule tegelikult ei meeldi, et me Madisega siin niimoodi kahekesi ja omapead oleme. Ta on hakanud oma lubamist kahetsema… Fakt!
„Mis ma pean siis tegema? Hommepäev koju tagasi tulema või?”
„Ma ju ütlesin: mees teab ise, mida teeb.” Nüüd kõlas see juba osatavalt, kui mitte öelda, et otse pilkavalt.
„Mis sul on? Lihtsalt paha tuju või? Jätame siis kõne katki, ega niisugune telefonis kaklemine mind ei huvita!” muutus ka Ronald resoluutseks, aga see võttis Marju üleoleva tooni siiski maha.
„Oota’nd, ära parista! Mul tuli üks idee, ütle, mis sina sellest arvad.”
„Noh?” küsis Ronald, ise sisimas rahul, et pahandus tõotab seekord lihtsalt laheneda, isegi enne tegelikku algamist. Tänu telefonile, kodus oleks Marju kindlasti oma halba tuju tüki maad pikemaks venitanud.
„Mõtlesin, et kui teeks sinu Madise Katriniga tuttavaks! Et mõlemad on üksikud, vabad ja vallalised, äkki nad sobiksid?”
„Ehh…” tegi Ronald. Küsimus polnudki uue põrandavaiba või diivanikatte ostmises, vaid Marju tahtis Katrini mehele panna, ja millegipärast see Ronaldile ei meeldinud. Marju sõbranna Katrini küllatulekut oli ta alati oodanud, siis need iganädalased visiidid kindlasti katkeksid… „Ma ei usu, et see oleks hea idee! See on ettearvamatute tagajärgedega ja üldse kahtlane asi!”
„Misjaoks ettearvamatu ja kahtlane?” Marju toon muutus sedamaid resoluutsemaks, tema ei lasknud kunagi oma häid mõtteid lihtviisil maha laita. „Meie osa on nad ainult tuttavaks teha, edasi on juba nende oma asi, kas sobivad või mitte. Minu arvates oleks see väga hea idee. Väga hea!”
See oli just Marju moodi – kord pähe võetud mõte hakkas kiiresti juuri ajama ja vastuväidetest vaid väetist saama. Naise tahe mõni oma äkki tärganud idee ellu viia oli nende vahel mõnikord isegi pahanduse tekitanud, sest Marju ootas Ronaldilt vaid heakskiitu ega pööranud mehe vastuväidetele üldse tähelepanu. Ronald pidi omakorda tunnistama, et mõnikord oli Marjul isegi õigus olnud, ning sellepärast tundus kõigiti ohutum talle lihtsalt järele kiita. Seda enam, et naisel mõnigi selline äkiline idee varsti ununes või jõudis Marju ise otsusele, et see polegi teostamist väärt. Ronald oli õnneks küllalt tark, et seda talle mitte meelde tuletama või koguni järele pärima hakata. Ta teadis, et igal inimesel on piinlik oma väärotsuseid meenutada ning see oleks kindlasti pahanduse majja toonud.
„Noh, kui sa nii arvad, las siis tutvuvad, mis minulgi selle vastu. Kas aga Katrin tahab kaksteist aastat vanemat meest? Või kas ta üldse tahab endale elukaaslast leida?”
„See on juba tema asi! Mis sina selle pärast muretsed!” ütles Marju toonil, et asi on otsustatud. „Olgu siis tänaseks, head ööd ja kalli-kalli!”
Nii see kõne Ronaldi järjekordse järeleandmisega lõppeski. Ometi ei olnud niisugused alatasa vastastikku põrkuvad erimeelsused märk nende üldisest sobimatusest, vaid pakkusid kummalegi võimalust lihtsalt liigset auru välja lasta. Need näiliselt riiu piiril jutuajamised kuulusid nende ühise elu juurde nagu sool ja pipar, mis toidule õige maitse annavad, sest ilma selleta jääks sööjal nii mõnigi tugevam maitseelamus saamata.
Ah et Madis ja Katrin paari panna? Marju sõbranna käis neil pärast leseks jäämist üsna tihti külas, seekord olid nad isegi uut aastat koos vastu võtnud: Ronald ja kaks naist. Sellest kujunes üsna meeldiv koosviibimine, mille ajal turgatas Ronaldile kerge alkoholiuima toel pähe kummaline mõtteheietus, et miks ei võikski mehel olla mitu naist nagu mõnel idamaal – kui ühega riidu lähed, siis on teine seda armastusväärsem! Sedamaid aga tekkis ka hoiatav vastupidine mõte: kui kõik need naised ühel nõul äkki mehe vastu pööravad, siis ajaks küll hirmu peale! Aga Katrin – jah, küllaltki kena ja tasakaalukas naine, mitte just pilgupüüdja, aga annab enamikule omaealistele silmad ette, nii võiks Katrini kohta öelda. Säärasele enesekindlale kiusujuurikale, nagu Madis vahel on, ehk liigagi hea. Kui Marju on tõesti pähe võtnud nad omavahel tuttavaks teha, eks siis tehku, aga ilma minu osavõtuta. Sest minul on siiamaani meeles, kuidas ma kunagi sõber Ervinist lahti sain, kui ta minu soovitusel Vaike ära võttis. Ervin on küll juba ammu koos mitme teise sõbraga sinna tundmatusse teispoolsusesse kolinud, nüüd ongi vaid Madis mulle sõpradest alles jäänud… Madis on kiusujuurikas küll, aga ega vanas eas enam uusi sõpru leita, peab tema isekusega lihtsalt leppima!
Niisugused mõtted keerlesid Ronaldi peas, kui ta praokil aknast kostvat merekohinat kuulatades kinnisilmi lebas ja suikuda üritas. Madis magas ammu õndsat und, õnneks mitte just kõvasti norsates, aga siiski vahetevahel mingeid ebamääraseid hääli kuuldavale lastes. Tema uni tundus nii sügav ja rahulik, et Ronald teda kadestama hakkas – näe, see mees oli siia tulles küll hirmsasti vaimu täis, rääkis, et tahab siin mingit elulõpu-poissmeheõhtut korraldada, aga nüüd vaid magab nagu laps ja on kõik need suured plaanid unustanud!
Ronald teadis oma pika elu kogemustele toetudes, et oli küll alati valmis olnud igasugustest ettevõtmistest osa saama, aga nende organiseerimisest eelistas ta eemale hoida. Eestvedajal on alati oht ühel või teisel moel vahele jääda ja etteheiteid kuulda, siis muudkui seleta, et miks, kuidas ja mispärast… Aga mis tahes ürituses ettevaatlikul kaasasörkijal on alati võimalus jooksu aeglustada, vahel hoopiski seisma jääda või ohtliku hetke saabudes kuskile kõrvaltänavasse põigata, ise küll kahetsust tundes, sest koos edasi joosta oleks kindlasti huvitavam olnud. Aga ohutust peab ikka ennekõike silmas pidama, eriti perekonnaelus, kui ollakse nii kaua abielus oldud ja kodus ootab