„Eks ma pean seda asja uurima ja mõtlema jah!” otsustas Tilde. „Ma siis helistan teile.” Naine voltis telefoninumbriga paberi hoolikalt kokku ja andis sellega märku, et tema poolt on visiit lõppenud. Aga Lemberg otsustas veel kord oma trumpe meelde tuletada.
„Kui te vallamajja tulete, siis vaatame seda põldude asja ka! Ja kui vaja, ma võin teil aidata ühistuga asju ajada, et nad teid rendirahaga tüssama ei hakkaks!”
„Ah, eks mul endal ka suu peas. Ja Otsmanni Oskarit ma tunnen juba kolhoosiajast, küll ma temaga hakkama saan,” arvas Tilde rahumeeli, ning siis ei jäänud vallamehel enam muud kui minekut teha. Asjad olid aetud, küll mitte selliselt, nagu ta oli lootnud, aga oma panuse oli ta teinud. Siiski arvas ta heaks veel uksel seistes öelda:
„See hind, mis ma Kitsemäe eest pakkusin, selle üle saab muidugi veel rääkida!” Aga seegi vihje ei näinud selle luise muti peale mõjuvat, kuigi mees oli lootnud, et äkki õnnestub kaubategemist veel jätkata.
Muldri Tilde vaatas lahkujale aknast järele. Oma auto oli maakorraldaja suurele teele jätnud ja läks nüüd nagu purdel tasakaalu hoides kitsast lummetrambitud jalgrada mööda selle poole.
Mõelda vaid – Muldri kunagised põllud saab panna raha teenima ja Kitsemägi tahetakse koguni ära osta! Tilde tundis end juba tõelise miljonärina, ajas sedamaid vatijope selga, pistis kalossid jalgade otse ja kõndis õuele. Nüüd takseeris ta oma seitsmekümneaastast elumaja juba õige kriitilise pilguga ja selle juures polnud tal silme ees mitte alevikus nähtud remonditud uhked elamud, vaid Laanehaua, mille hallidest varemetest oli töökas linnamees Sander Karm endale tõeliselt ilusa kodu ehitanud. Ja nüüd, kui rahasaamine oli silmapiiril, tahtis Tilde oma kodu samasuguseks ehitada lasta.
7
Liis Mellikule tundus, nagu hakkaksid kevade saabumisega ka ostjad pikaleveninud talveunest ärkama. Kuigi põllud olid veel laiguti talviselt valged ja päeval tekkinud veeloigud öösiti jäätusid, liikus kohati porile sulanud teedel aina rohkem autosid, millest osa ka Harinõmme poe ees peatus. Nädalavahetustel oli neid eriti palju, sest pikemaks muutunud päevad ja soe kevadpäike meelitas linnarahvast oma maamaju varakult kasutusele võtma. Kui Liis nädala lõpul läbimüügist kokkuvõtet tegi, näitas see rõõmustavat tõusu – ja tänu sellele, et kauplusejuhataja töölepingus oli vastav punkt, pidi ka tema sellest oma protsendi saama.
Paljud möödasõitvast linnarahvast olid juba eelmistest aastatest nägupidi tuntud, aga oli küllalt ka uusi, siinkandis täiesti võõraid inimesi. Ning siis tuli päev, mil järjekordne ostjapaar, mees ja naine poodi sisenesid, aga selle asemel et müüdava kauba vastu huvi tunda, hoopis poe sisemust uurima hakkasid.
„Kas te soovite internetti kasutada?” pakkus Liis nähes, kuidas võõrad omavahel midagi arutavad.
„Ei-ei, me ainult vaatame,” vastas mees üleõla ja naiselt tuli tema suunas vaid vabandav naeratus.
„Saan ma millegagi aidata?” küsis Liis uuesti, võõraste käitumine oli kummaline. Mees näitas midagi kätega ja naine noogutas, nagu kavatseksid nad internetinurka oma elamist asutada.
„Eks saate, kindlasti,” pöördus naine nüüd Liisi poole. „Me tulime teie poodi vaatama.”
„Mis tast vaadata, pood nagu pood ikka.” Igatahes imelik jutt, arvas Liis endamisi. Poodi ei vaadata, poest ostetakse!
„Peab vaatama! See pood on müüki pandud ja meie oleme asjast huvitatud,” seletas nüüd mees ja mõlemad tulid leti äärde.
„Müüki… pandud? Mina ei tea sellest midagi!”
„Maakonnalehes oli kuulutus, selle järgi tulimegi. Imelik, et teie ei teagi! See on ikka Harinõmme pood?” küsis naine.
„On tõesti.” Liis oli hämmingus. Tähendab – Lembit Suurväli otsustas Harinõmme poe maha müüa… Oleks võinud ikka mulle ka teatada! Jah, sellest mehest võis tõesti kõike uskuda.
„Kas te meile kõrvalruume ka näitaksite?” küsis naine. Tema oli leebema olemisega, oskas isegi naeratada, aga mees tegi rohkem kohtu-uurija nägu.
„Ega see kombeks ei ole, võõraid laopoolele lasta…”
„Me ei saa ju põrsast kotis osta! Kas te ise elate siin majas või mujal?” Peale ilme oli mehel ka kohtu-uurija toon.
„Siin majas… Siin majas polegi eluruume,” seletas Liis.
„Ei olegi korterit?” küsisid mõlemad nagu ühest suust varjamatu pettumusega. „Aga üleval ärklikorrusel?”
„Seal pole peale pööningu midagi.”
„Aknad ju olid, vist isegi kardinad ees! Me mõtlesime, et…” Naine vaatas nõutult mehe poole, too aga arvas:
„Minu arust saaks sinna korteri ehitada, aga see on muidugi suur töö. Selle üle peab mõtlema, kõik oleneb hinnast.”
„Kui palju poe eest küsitakse?” julges Liis pärida, aga sai vastuseks tõrksa pearaputuse.
„Me pole omanikuga veel kohtunud, lehes oli ainult meiliaadress.”
„Meie otsime niisugust kauplust, kus oleks ka korter,” seletas naine Liisile. „Pereettevõte, nii-öelda… Meil on kuueteistaastane tütar, tema saaks ka poes aidata ja…”
„Kuueteistaastane? Siit on tülikas koolis käia,” arvas Liis. Oma poodi nendele maha müüa, see hakkas vastu. Kuigi, jah, pood oli ju Suurvälja oma, aga ikkagi.
„Temal on põhikool lõpetatud,” ühmas mees.
Igatahes sümpaatset muljet see paar ei jätnud, kuigi naine mehe jäist olekut pehmendada püüdis. Ning kui Liis oli neile pooltõrkumisi ka kõrvalruume näidanud ning mees isegi pööninguluugi avanud ja sinna uuriva pilgu heitnud, läksid tüütud külalised oma teed. Läksid ja jätsid Liisi murelikuna mõtisklema, sest temale tähendas juhuslikult saadud sõnum vaid ühte – Harinõmme kauplusega lõpparve tegemist. Töökoha kaotust ja tumedat tulevikku. Ning peale muu tekitas selline ümbernurga saadud sõnum ka solvumistunde. Olgu, Suurvälja Lembit ei teatanud, temaga on mul omaette kana kitkuda, aga Kasemets, kellele ma igal reedel sissetulnud raha viin?
See mõte hakkas tüütu kärbsena Poe-Liisi peas keerlema: nende jaoks, kes Harinõmme poe saatuse määravad, oled sina, Liis Mellik, mittekeegi. Sama hea kui tühi koht, kellega pole vaja arvestada, kuigi inimlikult võttes oleks võidud talle müügiplaanist vähemalt teatada. Oli ju Liis juba üle kahe aasta selle poe eest hoolitsenud.
Ma pean Kasemetsale helistama! Ütlema, mis ma niisugusest tagaselja talitamisest arvan. Jah, ma olen küll vaid palgatöötaja, aga ikkagi sellesama poe juhataja, mida nüüd ülepeakaela müüa kavatsetakse. Liis astus telefoni juurde ja valis raamatupidaja numbri. Ning Kasemetsa vastates asus kohe asja kallale.
„Ma olen Liis Mellik Harinõmmelt! Siin käivad mingisugused tegelased ja tahavad meie poodi ära osta, ütlevad, et see pidi müügis olema. Miks mina sellest midagi ei tea?”
„Miks te peaksitegi teadma? Teie töö on kaupa müüa, mitte poodi ennast,” kostis pärast väikest viivitust torust. Mitte küll ärritunult, rohkem huumoriga.
„Aga ma kaotan ju töökoha! Ma pean hakkama aegsasti uut otsima, saage aru!” ütles Liis juba tigedalt.
„Noh, see pole ju teada, eks uuel omanikul on samuti poejuhatajat või müüjat vaja.”
„Ei ole! Need, kes siin käisid, tahavad sellest pereettevõtte teha!”
Kasemets näis järele mõtlevat.
„Kuu võrra annavad nad teile ikkagi vallandamisaega,” arvas ta. „Ja praegu pole veel kellegagi kindlat kaupa tehtud.”
Nüüd oli Liisi kord mõelda ja rahuneda.
„Kas