Oskar Lutsu päevikud aastaist 1915-1916 (I) ja 1917-1919 (II)
Oskar Luts I maailmasõjas ja tema selleaegsed päevikud
Oskar Lutsu suhteliselt väheste käsikirjaliste materjalide seas Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas äratavad tähelepanu tema kaks päevikut, mõlemad Esimese maailmasõja ajast.
Neist üks on väikseformaadilises tagasihoidlikus märkmikus, millel puuduvad kaaned ning pealkirjad ja mis koosneb 48 ruudulisest lehest (f. 168, m. 12:5). Märkmiku esimesel 4 leheküljel on aadressid. Edasi tuleb 10 tühja lehekülge. Lehtedel 8-44 leidub O. Lutsu päevik, mille sissekanded ulatuvad 11. oktoobrist 1915 kuni 5. juunini 1916. Ligi 8 kuu juhtumused ja mõtted on mahutatud 74 väikesele leheküljele. Märkmiku viimased 8 lehekülge sisaldavad loominguliseks tööks tehtud mitut laadi märkmeid, alates üksikuist väljendeist kuni pikemate lõikudeni. Märkmiku on käsikirjade osakonnale vahendanud J. Peegel 1955. a.
Kirjeldatud päevik, mida edaspidi nimetame „esimeseks”, seisab n.ö. üksinda, sest sellele eelnev ega järgnev päevik pole Kirjandusmuuseumi jõudnud. Küll on siin Lutsu võib-olla ülejärgmine päevik (f. 68,m. 16:2), mis haarab maailmasõja lõpuperioodi ja Eesti Vabadussõja algusaja (20. XII 1917 – 20. I 1919). Need ülestähendused sisalduvad tavalises ilma pealkirjata ruudulise paberiga kaustikus. Säilinud on 70 lehekülge. Sellest on 55,5 lehekülge teksti, 1,5 leheküljele on kleebitud abikaasa kolm postkaarti, 9 leheküljele ajalehelõigendid ja kolm lehekülge on tühjad. Samast kaustikust välja käristatud lehtedele kirjutas Luts „Suve” (28. X 1918; siin ja edaspidi on viidatud sissekande kuupäevale päevikuis). Kaustiku esikaane siseküljele on kleebitud Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luba 25. märtsist 1917 farmatseut Lutsule sõiduks Vitebski linna. Päeviku, mida edaspidi nimetame „teiseks”, andis üle K. Koger 1974. a.
Lutsu päevikute avaldamise1 ajendiks on soov anda kirjaniku isiku- ja loominguloo uurijate, samuti kirjandushuviliste laiemate ringkondade kasutusse noore kirjaniku enda usaldusväärne ja siiras sissevaade tema mõtte- ja tegude maailma keset halastamatut sõjaolustikku. Oluline on seegi, et esimene päevik laseb end võrrelda Lutsu pika „Mälestuste” sarja viimase raamatuga ja on ühtlasi sellele omalaadseks jätkuks.
Kõnealustest päevikutest esimese kirjutamise ajal sai Oskar Luts 29-aastaseks. Teise päeviku lõpetas ta varsti pärast 32. sünnipäeva. Nii oli ta selleks ajaks juba suuresti väljakujunenud isiksus, olgu inimese või kirjanikuna. Kaheksa kooliaastaga (1894 – 1902) oli ta saanud tolle aja kohta päris korraliku üldhariduse, kuigi jäänud ilma lõputunnistusteta. Tänu õnnelikele asjaoludele sai Lutsust pikaks ajaks Tartu ülikooli raamatukoguhoidja A. Rastorgujevi hoolealune ning viimase targal suunamisel tutvus ta süstemaatiliselt vene ja väliskirjanduse paremikuga. Tõsise edasipüüdlikkusega käis O. Luts oma kord valitud farmatseuditeed. Omandanud 1903. a. apteekriõpilase ja 1907. a. apteekriabilise kutse, kandis ta raske apteegitöö koormat 1903. aastast alates Tartu, Narva, Tallinna ja Peterburi apteekides, tegi läbi sõjaväeteenistuse ja hakkas 1911. a. kuulama farmaatsiat Tartu ülikoolis. Kõige selle kõrval kujunes aga ka kirjanik Oskar Luts.
Heade jutuvestjate tütrepojana ja kirjandushuvilise Posti talu lapsena luges ta tüdimatult oma koolipoisi ja apteegitöö aastatel, kuni hakkas ka ise loomingulisi katsetusi tegema. Esimesed luuletused jõudsid trükki 1907. a., lühijutud ja vested alates 1908. a., päris esimesed näidendid ei jõudnud aga ei lavale ega trükki. Ja siis tuli lõpliku läbimurde aasta 1912: „Paunvere” sai seltside näidendivõistlusel ergutusauhinna, ilmus „Kevade” I osa ja lavastati „Kapsapea”. Ametlik tunnustus, publikumenu ja esimesed kirjanikurõõmud – kõike seda koges 25-aastane Luts tollel 1912. aastal. Veel jõudis ta avaldada „Kevade” II osa (1913), romaani „Kirjutatud on…” (1914) ja aastail 1913-1915 kuus näidendit. Muidugi, Lutsu 67 raamatust olid need üheksa väike osa. Ja ometi kirjutas siin avaldatavaid päevikuridu noormees, kes võis end juba ülemaaliselt tuntud kirjanikuks pidada, sest ta oli „Kevade”, „Kapsapea”, „Paunvere” ja „Kirjutatud on…” autor.
Puhkenud I maailmasõda sundis ka O. Lutsu sõjaväemundrisse, katkestas tema õpingud ja kirjanikutöö. Jäi vaid kutsetöö sõjaväeapteekides siin ja seal sõdival Venemaal. Kõige kauem – ligi kolm aastat – teenis ta Väliapteegis nr. 1 Vitebskis, kuhu ta saadeti hilissuvel 1915.
Kohe pärast Vitebskisse ümberasumist oli Lutsul võimalus käia Tartus kodustel külas. Sealt oma väliapteeki tagasi jõudnud, haigestus ta raskekujulisse kõrvahaigusesse ning pandi 19. septembril 1915 hospidali. Seal viibimise 23. päeval ongi ta alustanud oma esimese päeviku märkmete tegemist. Esialgu on need väga katkendlikud ja seosetud, niisugused, nagu toibuv haige nägi oma palatikaaslasi ja haiglatöötajaid või mõtles oma ringiuitavaid mõtteid.
Mõtteavaldusi oma päevikupidamise kohta Lutsul üldiselt ei ole, kuid põnevate sõjasündmuste üle mõtiskledes on ta 1916. a. esimesel päeval siiski kirjutanud järgmised read: „Õiguse pärast on käesolevad sündmused väärt, et neid iseäralikku päevaraamatusse kirjutada. Aga kellel on seks aega, ka püsivust? Vast aitavad needki veiksed märkused läbielatud ja nähtud aegu meele tuletada kunagi tulevikus.” See lootus läks täide.
Esimese päeviku lõpetab Luts kindla otsusega: „Seega on see raamatukene lõpul. Homme ostan uue, et ka edaspidi mõningaid märkusi üles tähendada.” (5. VI 1916.) Et ta seda tõepoolest tegi, kinnitab märkus teise päeviku lõpul: „Ka see heft hakkab lõpule jõudma. Kes teab, kas minu teised heftid Viitebskis alles peaksid olema? Neis oli nii mõndagi.” (20. I 1919.) Saab selgeks, et Lutsu vahepealsed päevikud jäid sinna maha ning on ilmselt meie jaoks kadunud.
Oskar Lutsu päevikud sisaldavad enam-vähem kõike, mida me loodame leida ühe noore kirjaniku, ühe kodust sadade kilomeetrite taha kistud sõduri ja lõpuks ühe elutõde ja armastust otsiva noore mehe ülestähendustest.
Enamiku oma esimese päeviku ja olulise osa teise päeviku mahust on Luts andnud puhtisiklike sündmuste, sealhulgas igapäevase eluviisi ja armuvahekorra ning perekonnaelu, samuti loomulikult oma haiguste, meeleolude ja murede kirjeldamisele või meenutamisele.
Kuid päevikitis on loomulikult palju muudki, meie jaoks hoopis olulisemat. Teises päevikus saame aimu Lutsu elu vähetuntud Saraatovi-perioodist. Kahjuks on seal 2,5-kuuline lünk, 1918. a. augustist oktoobri lõpuni, s.o. raske koduteekonna ja esimeste Täitus elatud nädalate aeg, mil polnud mahti ülestähenduste tegemiseks. Alles 12. novembril tegi Luts lühikokkuvõtte teekonnast, kahjuks vaikides oma esimestest Tartu-muljetest. Hoopis pikemalt ja emotsionaalsemalt on ta seda teekonda kirjeldanud oma „Inderlinis”. Päevikusse on kirjutanud Luts nii: „Mu elus pole olnud nii rasket aega. Üksi reisides oleks see mulle olnud muidugi ainult lõbusõit …” (12. XI 1918.) Päevikuis joonistub välja Lutsu tutvuskond Tartus, saame aimu tema suhetest ema ning isaga ja murest venna pärast.
Huvitume tema hinnangutest loetud kirjandusele (Hamsun) ja arutlustest omaenda loomingu („Suvi”, „Kirjad Maariale” jm.) kohta. Loeme mõtteavaldusi oma kirjanikest kolleegide üle (Kitzberg, siurulased).
Esimene päevik näitab, kui tähelepanelikult jälgis Luts maailmasõja sündmuste käiku nii ida- kui läänerindel. Ajalehtede kaudu on ta olnud kõigega hästi kursis ja ei ole jätnud operatiivselt üles tähendamata ühtegi olulist lahingut ega arengusuunda. Välise objektiivsuse juures on ometi aimatav Lutsu kaastunne agressiooni ohvriks langenud väikerahvastele (belglased, montenegrolased) ja pidev rahuigatsus.
Venemaaga seotud sündmustest 1918. a. algupoolelt leiavad Lutsu teises päevikus mainimist näiteks Asutava Kogu laialisaatmine ja Bresti rahuläbi-rääkimised. Iseloomulik on seegi, et 1918. a. jaanuaris-veebruaris on Luts oma päevikusse kleepinud umbes 20 lõigendit ajalehest „Novaja Žizn” – sõnumitega aktuaalsetest sise- ja välissündmustest. Tervikuna on siia kleebitud „Vitebski Listoki” kaks eriväljaannet uudistega Tallinna ja Tartu vallutamisest sakslaste poolt.
Teine päevik lõpeb juba Tartus alates novembrist 1918 kirjapanduga olukorrast Eestis – Saksa sõjaväe viimastest röövlitegudest ning Vabadussõja pöördelistest sündmustest Tartus 1918. aasta lõpul ja järgmise algul.2
Esimese päeviku teeb huvitavaks võimalus võrrelda seda O. Lutsu mälestusraamatutega. Nii lõpeb tema „Mälestuste” sarja XII raamat „Sõjarändur” (Tartu, 1940) autori haigestumise ning haiglasse panemisega, millele on vihjatud päeviku algusridades.