Vahepeal oli rahvas võtnud kuulda ka muid õpetusi, oli vanad kombed, riided ja laulud maha jätnud, ja püüdis elada, riides käia ja isegi rääkida saksa moodi. Kui oli peaaegu lepitud mõttega, et saksaks ja kadakasaksaks hakkamisele ei ole alternatiivi, tulid ühed peaaegu-saksad, kes seletasid, et maarahvas peab hakkama hoopis eestlasteks – see tähendab, peaaegu saksteks, ainult et ilma saksa keeleta: eestlased peavad kandma saksa riideid, laulma saksa laule, mängima saksa teatrit, aga eesti keeles. Rahvas võttis neid peaaegusaksu kuulda ja hakkas eestlasteks, hakkas käima saksa riietes, mängima saksa teatrit ja laulma eesti keeles saksa laule.
Kui see oli enam-vähem korda läinud, tuldi jälle ja tehti rahvale selgeks, et saksa keel ja saksa moodi eesti keel pole suurt väärt, tuleb hoopis hakata õppima vene keelt ja õppida vene moodi elama. Rahval polnud alternatiivi, hakatigi vene koolis õppima, ja kui vene keel käes, mindi Venemaale tööle.
Endist saksa moodi eesti keelt ja eestikeelseid saksa laule ei jõutud aga veel ära unustada, kui tulid uued õpetajad. Need hakkasid rahvale rääkima, et nüüd on aeg muutunud – eestlane võib küll olla, aga peab eurooplaseks saama, euroopa moodi saks olema. Selleks, et eurooplase moodi saks-eestlane olla, pidi õppima prantsuse ja inglise keelt ja eesti keelt nende järgi ümber tegema.
Siis kukkus keisririik kokku ja eestlased said oma riigi. Selles riigis hakatigi suure hooga euroopa moodi eestlasteks õppima. Kahekümne aastaga õpiti see euroopa moodi eestlane-olemine päris ära, linnasaksad oskasid juba prantsuse keeles „tere” ja „head aega” öelda ja maainimesed inglise ja prantsuse maitse järgi võid teha ja seakintsu suitsutada.
Siis aga kukkus oma riik kokku ja üksteise järel tulid väga kurjad õpetajad: ühed seletasid, et euroopa värk ei kõlba, see on puha kodanlik, ja nüüd tuleb õppida elama uutmoodi, nagu suur vene rahvas on õppinud. Kes seda kuulda ei tahtnud, löödi maha või viidi kaugele külmale maale.
Siis tuli sõda ja tulid teised õpetajad, kes ütlesid, et esimesed õpetajad olid lurjused nagu kõik, kes pole eurooplased; et eestlased peavad ikkagi saksad olema, ja kõik, kes saksaks ei kõlba, juudid, mustlased ja punased, tuleb maha lüüa. Jõutigi juudid, mustlased ja punased maha lüüa, kui endised kurjad õpetajad tulid tagasi ja lõid maha need, kes nende omi olid maha löönud.
Muist rahvast põgenes üle mere, muist viidi külmale maale, kus neid sai paremini õpetada, mis on hea, mis halb. Rahvale hakkas see uus ja kuri katekismus halvasti külge, aga hirmuga tegid kõik näo, et on selle ära õppinud, hakkasid tõemeeli või silmakirjaks nõukogude inimesteks.
Läks aega mis läks, ka uus riik oma katekismusega kukkus kokku ja rahvas sai tagasi selle, mida ta oli õppinud kutsuma oma eesti riigiks. Niipea kui riik oli käes, ilmusid küll omalt maalt, küll võõralt maalt välja uued õpetajad, misjonärid, kerjusmungad ja teised, ja hakkasid jälle rahvast õpetama, kuidas oma riigis peab olema, elama, mida peab sööma, jooma, selga panema, mis laule laulma ja kuidas eesti keelt rääkima.
Nii palju õpetajaid ja oma kauba pakkujaid ei ole siinmaal kunagi varem olnud ja rahvas on päris segaduses, ei tea, keda uskuda, kuidas olla, elada, mida süüa, juua, selga panna, mis laule laulda ja kuidas eesti keelt rääkida.
Õpetajad seletavad, et rahvas on vahepeal hukka läind, et nad pole enam õiged eurooplased ega eestlasedki mitte, vaid koledad Homo soveticus’ed. Homo soveticus on midagi Nukitsamehe taolist – suure küürimise, manitsemise ja kasvatamisega võib noorematest asja saada, vanemad aga on lootusetu juhtum, nendele on soveti värk nii külge hakanud, et seda ei küüri mingi väega maha.
Nii tulebki noorematest uus rahvas kasvatada, ja nagu kord juba olema pidi, peavad nemad õppima eurooplasteks, euroopa moodi sakslasteks ehk lühidalt eurosaksteks. Sellele ei ole alternatiivi ja seepärast tuleb kõik varasemad õpetamised ja õppimised unustada, riided, laulud, keel ja ajalugu euroopa moodi ümber teha.
Paari päeva eest sattusin Soome Kirjanduse Seltsi ajakirjast Hiidenkivi lugema etnograafiaprofessor Matti Sarmela artiklit, kus Sarmela kirjutab soomlaste, eestlaste ja teiste soomeugrilaste kohta: „Me kuulume seega Euroopa algasukate hulka, kes elasid siin mandril juba jääajal. Me oleme Põhjala metsade ja soode ökoajalugu, mereranniku, jõeäärsete ja järvede rahvas; kontinendi kõige vanem kultuur. Soome-Ugri rahvaste minevikus on säilinud algupärane eurooplus”
Nüüdsete soomlaste põhijooneks peab Sarmela seda, et nad on kaotanud vaimse iseseisvuse, muutunud lakeirahvaks, kes kuulab võõraste isandate sõna ja teeb kõik, mis temalt nõutakse. Soomlased kuulavad sõna ja selle sõnakuulmisega kustutavad end viimaks maailma kaardilt.
Ajakirjas Tikkun kirjutab San Francisco rabi Michael Lerner noorte globaliseerumise ja suurkompaniide vastastest meeleavaldustest Seattle’is Maailma Kaubandusorganisatsiooni kongressi ajal. Ta meenutab, kuidas üle 2000 aasta tagasi väike rühm juute hakkas vastu tollasele globaalkultuurile hellenismile, mida juutidele vägisi peale suruti ja millel ei paistnud olevat alternatiivi. Vastuhakkajad võitsid vastu kõiki ootusi ja kartusi.
Juudid on alles ka nüüd, kaks tuhat aastat hiljem, kui hellenistlikud riigid on kadunud ja unustatud. Nüüd valitsevad maailma megakompaniid, kes õpetavad meid oma tõe ja tahtmise järgi elama, olema, sööma, jooma ja laulma. Vastuhakk neile – Coca-Cola’le, Microsoft’ile, General Motors’ile ja teistele – tundub lootusetu. Aga kas ei ole veel lootusetum nende olukord, kes järele annavad ja vahetavad viimased killud algupärasest eurooplusest järjekordsete õpetajate pakutud klaashelmeste vastu?
PRESIDENT TEEB RAHVALE AJALUGU
16. mail 1995 oli Riigikogu sunnitud tegema täienduse teenetemärkide seadusse. Nüüdsest on meil siis Maarjamaa Risti orden, mida president Mere meelest oli ilmtingimata vaja president Ahtisaarile kinkida. Pean tunnistama, et sellise tembuga üllatas meie president vist mõndki inimest, kes arvasid end teda ja tema vigureid tundvat.
Presidendi paternalistlikud käitumisjooned näikse viimasel ajal süvenevat. Pool häda on see, et ta käitub Riigikoguga nagu tsaariaegne klassidaam oma klassiga. Teine ja suurem pool häda on minu meelest selle otsuse ja Maarjamaa Risti tähenduses. Selles ei ole eesti rahvas sugugi üksmeelel.
Eestit võib Maarjamaaks nimetada poeetiliselt, nagu on näiteks teinud Henrik Visnapuu. Maarjamaa Risti ordeni kehtestamine ja võõrriigi riigipeadele andmine on aga poliitiline akt. Mis poliitiline tähendus on siis võrrandil „Eesti = Maarjamaa”? Neile paljudele eestlastele, kelle kujutluses see, mis toimus siin XIII sajandi alguses, on meie esivanemate alistamine ja kristlasteks muutmine risti ja mõõgaga, mõjub presidendi akt mõnitusena. Nad küsivad ka, kas oleme nüüd ainus rahvas maailmas, kes ordeniga tähistab oma alistamist.
Mehhikos oleks Cortési ja Prantsusmaal Caesari orden mõeldamatu. Kas tasub ühe aumärgi pärast tõesti rahvast isekeskis tülli ajada? Igatahes mõjub ta solidaarsusavaldusena militantsele kristlusele (millest katoliku kirikki on lahti öelnud) ja Rooma võimupürgimusele, mis tipnes katsega allutada oma võimule Ida-alad. 1202 kuulutab paavst Innocentius III välja ristisõja „Maarjamaa” paganate vastu, toetudes Saksa linnade ja rüütlite ekspansionismile (Drang nach Osten).
Ristisõda „Maarjamaal” oli rünnak põhjatiival. Lõunatiival käis ristisõda ammu. 1204 vallutati Konstantinoopol. Baltikum ei olnud Roomale ja Saksa ordule omaette eesmärk. Meid oli vaja sillapeaks: rünnak pidi jätkuma Ida suunas, eesmärgiga tuua õigeusust õigesse usku Pihkva ja Novgorodi venelased ja tšuudid. Mitmel põhjusel Drang nach Osten takerdus Eesti piiridel.
Vahest on siin teeneid ka vanade eestlaste visal vastupanul ristisõdijatele. Mitu põlve on see muistseks vabadusvõitluseks kutsutud visa vastupanu olnud osa meie rahvuslikust müüdist. Nüüd annab president Meri meile selgelt mõista: ajad on muutunud, meil on nüüd targem senise rahvusliku müüdi asemele või selle kõrvale panna euro-müüt. On vaja näidata, et Eesti kuulub Euroopasse juba XIII sajandist, kui vanad eestlased ristiti Rooma usku koos oma Maaemaga.
See Rooma usk koos