They passed the broad Po. 29
Üsna Etampes’i lähedal, kui minna Pariisi suunas, võib praegugi näha suurt nelinurkset ehitist teravkaarsete akendega, mida kaunistavad mõned rohmakad skulptuurid. Ukse kohal on nišš, mis andis omal ajal varju kivist madonnale; ent revolutsiooni ajal langes talle osaks sama saatus mis paljudele pühakutele ja naispühakutele, ja see purustati pidulikult Larcy revolutsionääride klubi presidendi poolt. Hiljem pandi tema asemele üks teine neitsi, mis on tõesti küll ainult kipsist, aga mis tänu mõningatele siidiribadele ja klaasitükikestele näeb veel üsna esinduslik välja ja annab auväärse ilme Claude Giraut’ kõrtsile.
Rohkem kui kaks sajandit tagasi, teisisõnu 1572. aastal, oli see ehitis määratud nagu tänapäevalgi vastu võtma januseid teelisi; ent välja nägi ta siis hoopis teistmoodi. Müürid olid kaetud kirjutistega, mis andsid tunnistust kodusõja heitlikust õnnest. Sõnade kõrval „Elagu härra Prints!”30 võis lugeda „Elagu hertsog de Guise! Surm hugenottidele!” Veidi kaugemale oli üks sõdur söega joonistanud võllapuu ja ülespoodu, ning kartusest, et keegi võiks valesti aru saada, oli ta selle alla kirjutanud järgmised sõnad: „ Gaspard de Chatillon “31. Paistab aga, et pärast seda olid need alad protestantide käes olnud, sest nende juhi nimi oli läbi kriipsutatud ja sinna oli kirjutatud hertsog de Guise’i nimi. Teised, pooleldi kustunud ja raskesti loetavad, veelgi enam aga viisakate sõnadega edasiantamatud kirjutised andsid tunnistust, et kuningat ja tema ema respekteeriti niisama vähe kui neid leeride juhte. Ent kõige rohkem näis olevat kannatanud tsiviilisikute ja usumeeste raevu tõttu vaene madonna. Paarikümnest kohast kuulidest räsitud kuju näitas hugenotisõdurite innukust nende asjade lõhkumisel, mida nad nimetasid „paganakujudeks”. Sellal kui harras katoliiklane võttis aupaklikult mütsi peast kujust möödudes, arvas protestandist ratsamees oma kohustuseks kõmmutada kuju pihta arkebuusist; ja kui ta oli tabanud, pidas ta endast sama palju lugu, kui oleks maha löönud Apokalüpsise metsalise ja hävitanud ebajumalakummardamise.
Juba mitu kuud tagasi oli tehtud rahu kahe rivaalitseva sekti vahel; aga seda oli tõotatud mokaotsast ja mitte südamest. Kahe leeri vaen oli endist viisi lepitamatu. Kõik meenutas, et sõda oli vaevalt lõppenud, kõik ennustas, et rahu kauaks kestma ei jää.
„Kuldse Lõvi” võõrastemaja oli sõduritest pungil. Nende võõrast aktsendist ja kummalisest rõivastusest võis ära tunda, et nad olid saksa ratsamehed, keda kutsuti raiteriteks ja kes olid tulnud oma teeneid pakkuma protestantide leerile, eriti sel juhul, kui viimane oli võimeline neile hästi maksma. Kui nende võõraste oskus ümber käia oma hobustega ja osavus käsitseda tulirelvi tegi nad kardetavaks lahingupäeval, siis teiselt poolt oli neil, vahest veel õigustatumalt, paadunud röövlite ja halastamatute võitjate maine. Ennast kõrtsis sisse seadnud väeosas võis olla umbes viiskümmend ratsameest: nad olid Pariisist lahkunud eelmisel õhtul ja läksid Orleans’i garnisoniteenistusse.
Sellal kui mõned sugesid seina äärde seotud hobuseid, õhutasid teised tuld, pöörasid praevardaid ja askeldasid köögipoolel. Õnnetu kõrtsmik, müts käes ja pisar silmas, jälgis seda korralageduse stseeni, mille lavaks oli tema köök.
Tema linnuhoov oli hävitatud, kelder rüüstatud, pudelitel löödi lihtsalt kael maha ega vaevutud neid lahti korkima; ja kõige hullem oli see, ta teadis seda väga hästi, et kuigi kuningas oli andnud ranged eeskirjad sõjameeste distsipliini kohta, polnud tal mingit kahjutasu oodata nendelt, kes kohtlesid teda vaenlasena. See oli teäda tõde neil õnnetutel aegadel, et olgu sõjas või rahu-ajal, üks relvastatud väeosa elas alati nende kulul, kelle juures parajasti oli.
Rasvast ja suitsust mustunud tammelaua taga istus raiterite ülem. Mees oli suur ja paks, umbes viiekümne aastane, tal oli kotkanina, tugevalt punetav nägu, juuksed hallisegused ja harvad ega suutnud katta suurt armi, mis algas vasema kõrva juurest ja kadus tihedatesse vuntsidesse. Ta oli turvise ja kiivri ära võtnud ning selga jätnud vaid ungari nahast vammuse, mis oli relvade nühkimisest mustjaks tõmbunud ja paljudest kohtadest hoolikalt lapitud. Mõõk ja püstolid olid pandud pingile käeulatusse; enda juurde oli ta jätnud vaid laia pistoda, relva, mille ettevaatlik mees paneb käest ainult voodisse minnes.
Tema vasemal käel istus noor mees, punapõskne, pikk ja üsna hea kehaehitusega. Tema vammus oli tikitud ja kogu riietuses võis märgata rohkem maitsekust kui tema kaaslasel. Ent tema oli vaid kornet.
Kaks kahekümne kuni kahekümne viie aastast naist istusid sama laua taga ja olid neile seltsiks. Nende riietuses oli märgata luksuse ja viletsuse segu, rõivad ei olnud nende jaoks tehtud ja sõjaõnn näis olevat need hilbud neile kätte toonud. Ühel oli seljas kullaga tikitud damastist pihik, aga päris luitunud, ja lihtne linane kleit. Teisel oli lilla sametkleit ja hallist vildist meestekübar, mida kaunistas kukesulg. Mõlemad olid kena välimusega; ent nende jultunud pilkudest ja liiga vabast jutust oli tunda, et nad olid harjunud elama koos sõduritega. Nad olid ära tulnud Saksamaalt, kus neil õiget asu ei olnud. Sametkleidiga oli mustlanna; ta oskas kaarte välja panna ja mandoliini mängida. Teine mõistis haavu ravitseda ja kornet näis temast kõvasti lugu pidavat.
Need neli inimest, igaühel ees suur pudel ja klaas, ajasid omavahel juttu ja ootasid söögi valmimist.
Jutt ei tahtnud hästi vedu võtta nagu näljas inimeste puhul tavaline. Siis peatas pikka kasvu ja küllalt peenelt riietatud noormees võõrastemaja ukse ees oma raudja hobuse, kelle seljas ta ratsutas. Raiterite pasunapuhuja tõusis pingilt, kus oli istunud, astus võõra poole ja haaras hobusel ratsmetest. Võõras tahtis teda tänama hakata selle eest, mida pidas viisakusavalduseks; ent sai peagi oma eksitusest aru, sest pasunapuhuja tegi hobuse suu lahti ja takseeris tema hambaid asjatundliku moega; siis taganes paar sammu, ja vaadates õilsa looma jalgu ja laudjat, noogutas rahuloleva inimese näoga. „Ilus loom teil siin, herra!” lausus ta oma kõnepruugis, ja lisas saksa keeles veel paar sõna, mille peale ta kaaslased naersid, ja tema läks ning istus tagasi oma pingile.
Jultunud uurimine ei meeldinud sugugi reisimehele; siiski heitis ta pasunapuhujale vaid põlgliku pilgu ja hüppas teiste abita sadulast maha.
Sel hetkel majast väljunud peremees võttis aupaklikult ratsmed ta käest ja sosistas talle kõrva, küllalt tasa, et raiterid teda ei kuuleks:
„Jumal aidaku teid, noor aadlihärra! Te tulete väga kurjal tunnil; see parpaillot’de32 jõuk – peaks Püha Kristoforos neil kaela kahekorra käänama! – pole sugugi meelepärane õigetele ristiinimestele nagu teie ja mina.”
Noormees naeratas kibestunult.
„Kas need härrad on protestantlikud ratsamehed?” küsis ta. „Pealekauba veel raiterid,” tähendas kõrtsmik. „Oh et Neitsi
Maarja neid ometi nuhtleks! Nad on tund aega siin olnud, ja pool minu mööblist on puruks pekstud. Nad on hirmsad röövlid, samasugused nagu nende pealik, Chätilloni härra, see saatana admiral.”
“Teiesuguse halli habemiku kohta olete liiga ettevaatamatu,” sõnas noormees. „Kui te juhuslikult oleksite sattunud rääkima mõne protestandiga, võiks ta teile vastata paraja matsakaga.” Ja neid sõnu öeldes nähvas ta vastu oma valget nahksäärikut ratsapiitsaga, mida kasutas hobuse jaoks.
„Mis!?.. Kuidas!?.. Teie olete hugenott!?.. Protestant… tahtsin ma öelda,” prahvatas jahmunud kõrtsmik. Ta astus sammu tagasi, mõõtis võõrast pealaest jalatallani, just nagu otsides tema riietusest mingit märki, mille põhjal ta võiks aimata, mis usku võõras pooldas. Uurimine ja noormehe aval ja naeratav nägu rahustasid teda pisut ja ta jätkas vaiksemalt:
„Protestant rohelises sametkuues! Hugenott hispaania ümarkraega. Ilmvõimatu! Oh ei, noorhärra, nii uhkeid riideid ketserite seljas juba ei näe. Püha Maarja! Peenest sametist vammus on liiga ilus nende räpakäiade jaoks!”
Samal hetkel vihises piits, ja tabades vaest kõrtsmikku otse põsele, näis viimasele otsekui kaasvestleja usutunnistusena.
„Häbitu