“Kas sulle meeldib härra Gavard’i juures? Ta ei ole halb inimene, sa teed hästi, kui teenid tema rahulolu.”
“Jah, proua Lisa.”
“Aga sa ei käitu korralikult, eile ma nägin sind jälle Turuhallide katustel; peale selle käid sa läbi igasuguste kerjuspoiste ja – plikadega. Sa oled nüüd mees; sa pead mõtlema oma tulevikule.”
“Jah, proua Lisa.”
Lisa pidi teenindama daami, kes soovis naela karbonaadi cornichon’idega. Ta tuli leti tagant välja ja läks liharaiumispaku juurde poe tagaosas. Seal lõikas ta õhukeseteralise noaga sea seljatükist kolm karbonaadi; ja siis, tõstnud oma tugeva palja randme, andis ta liharaiumisnoaga kolm järsku lööki. Iga löögi juures kerkis tema seljal mustast meriinoriidest kleit veidike ja tema korseti fišbeinid paistsid läbi rinna kohal pingul riide. Ta oli ääretult tõsine, huuled kokku surutud, silmad selged, kui ta haaras kätte karbonaadid ja kaalus neid aeglaselt käes.
Kui daam oli lahkunud ja Lisa märkas Marjolini, kes oli vaimustusega jälginud, kuidas Lisa lõi liharaiumisnoaga kolm täpset ja järsku lööki, hüüatas naine:
“Mis! Sa oled ikka veel siin?”
Ja Marjolin hakkas poest ära minema, kui Lisa teda tagasi hoidis. “Kuule,” ütles ta Marjolinile, “kui sa veel kohtud selle väikese kaltsaka Cadine’iga… ära vaidle vastu. Alles täna hommikul olite koos rupskipaviljonis ja vaatasite, kuidas lammaste päid raiuti… Ma ei saa aru, kuidas sinusugusele ilusale mehele võib meeldida see hilbakas, see rohutirts.. Mine ütle härra Gavard’ile, et ta tuleks otsekohe siia, kuni siin pole ühtegi hinge.”
Marjolin läks ära – kohmetult, ahastava näoga, sõnagi lausumata.
Kaunis Lisa seisis püsti oma leti taga, pea pisut pööratud Turuhallide poole, ning Florent silmitses teda vaikides ja üllatunult, et leidis ta olevat nii ilusa. Seni oli ta Lisad halvasti näinud, ta ei osanud naisi vaadata. Lisa oli ta silme ees letil oleva liha kohal. Lisa ees olid valgetel portselanliudadel välja pandud otsast alustatud Arles’i ja Lyoni vorstid, keeled ja keedetud soolaliha tükid, želees ujuv seapea, avatud purk lihapalle ning sardiinikarbi metallkaane alt paistis õliloik; vasakul ja paremal seisid riiulitel itaalia pasteetide ja sealihapasteetide kangid, üks tavaline kahvaturoosa sink ning paksu pekiriba ja veritseva lihaga Yorki sink. Ja seal oli veel ümmargusi ja ovaalseid vaagnaid, millel olid keeled, trühvlitega täidetud galantine ja pistaatsiapähklitega metsseapea; ning päris Lisa läheduses tema käeulatuses olid pikitud vasikaliha, hanemaksapasteet, jäneselihapasteet kollastes savinõudes. Et Gavard ikka veel ei tulnud, seadis ta sea rinnatükke väikesele marmorriiulile leti lõpus; ta pani ritta sulatatud searasva ja praerasva purke, pühkis üle kahe kaalu melhiorist kausid, katsus käega väikest ahju, mille tuli oli kustumas; ja siis pööras vaikides uuesti pead ning jäi silmitsema Turuhallide poole. Praetud liha lõhnas ja Lisast endast õhkus tema raskes rahus otsekui trühvlite aroomi. Tol päeval nägi ta välja imeliselt värske; tema põlle ja kätiste heledus oli jätkuks liudade heledusele kuni tema priske kaelani, roosade palgeteni, kus elustusid taas sinkide õrnad toonid ja läbipaistva rasva kahvatus. Mida kauem Florent Lisad silmitses, seda aremaks ta läks, seda enam erutas teda Lisa korrektne laiaõlgne kuju, ja Florent asus teda jälgima vargsi, peeglitest poe seintel. Lisa peegeldus neist vastu seljaga, näoga, küljega; ta paistis isegi laest, pea alaspidi, tihke šinjooni ja õhukeste, meelekohtadele liibunud salkudega. Seal oli terve hulk Lisasid, silma hakkasid õlgade laius, käsivarte võimsad liigesed, ümar rind, nii liikumatu ja pingul, et see ei tekitanud mingit lihahimu ja sarnanes kõhuga. Florent jäi vaatama, eriti meeldis talle üks profiil, mis oli tema kõrval peeglis, kahe seapooliku vahel. Marmorseinte ja peeglite ees rippusid kangidel konksude otsas sead ja pikkimiseks ette nähtud pekiribad; ning Lisa profiil oma tugeva kaela, ümarate joonte ja etteulatuva rinnaga oli nagu mingi nuumkuninganna keset seda pekki ja toorest liha. Siis kummardus ilus lihamüüjanna ja naeratas sõbralikult kahele kuldkalale, kes ujusid lakkamatult keset väljapandud kaupa akvaariumis.
Gavard tuli sisse. Ta läks tähtsa näoga kööki Quenu järele. Kui ta siis oli istunud küljetsi väikesele marmorlauale ja Florent püsis oma toolil, Lisa leti taga ja Quenu naaldumas seapooliku vastu, teatas ta lõpuks, et on leidnud Florent’ile töökoha, ja et nüüd saab naerda ning et valitsus saab toreda ninanipsu!
Ent ta vakatas järsku, nähes sisse astumas preili Saget’d, kes oli poeukse lahti lükanud, olles tänavalt märganud arvukat seltskonda Quenu-Gradelle’ide pool juttu ajamas. Väike vanamutt, seljas pleekinud kleit, igavene must turukott käevangus, peas must paelata õlgkübar, mis jättis ta valge näo ähmasesse varju, noogutas kergelt meeste poole ja naeratas mokaotsast Lisale. Ta oli vana tuttav ja elas ikka veel Pirouette’i tänava majas, kus ta oli pesitsenud juba nelikümmend aastat; ilmselt sai ta väikest rendist, millest ta aga ei rääkinud. ühel päeval oli ta siiski maininud Cherbourg’i, lisades, et on seal sündinud. Rohkem ei saanud keegi eales teada. Tema rääkis ainult teistest, pajatas nende elust kuni selleni välja, mitu särki kuus nad pesta lasevad, viis oma vajaduse naabrite ellu tungida kuni selleni, et kuulatas uste taga ja avas võõraid kirju. Tema keelt kardeti Saint-Denis’ tänavast kuni Jean-Jacques Rousseau tänavani ja Saint-Honoré tänavalt kuni Mauconseil’ tänavani. Ta kõndis päev otsa ringi oma tühja turukotiga, väites, et teeb sisseoste, ei ostnud aga midagi; ta levitas kuulujutte, hoidis end kursis pisimategi üksikasjadega ning suutis niiviisi oma pähe mahutada majade, korruste, linnaosa täieliku ajaloo. Quenu oli talle alati süüks pannud, et ta levitas kuulujuttu onu Gradelle’i surmast hakkimislaual; sellest ajast peale tundis ta naise vastu vimma. Tollel olid muide kõik rauad tules onu Gradelle’i ja Quenude suhtes; ta lahkas neid üksipulgi, arvustas igast otsast, teadis neid “peast”. Aga juba paar nädalat oli Florent’i saabumine ta segadusse ajanud, tõeline uudishimupalavik kõrvetas teda. Ta jäi haigeks, kui tema tähelepanekutesse tekkis mingi ettenähtamatu lünk. Ja ometi oli ta valmis vanduma, et on seda pikka meheronti kuskil näinud.
Ta jäi seisma leti ette, vaatas ükshaaval liudu ning lausus oma tasasel häälel:
“Ei tea kohe enam, mida süüa. Kui pärastlõuna on käes, on mu hing õhtusöögi pärast vaevas… Ma nagu ei tahagi midagi… Kas teil on veel paneeritud karbonaadi, proua Quenu?”
Vastust ootamata tõstis ta üles soojendusahju ühe melhiorist kaane. Sellel poolel olid tavaliselt rupskivorstid, viinerid ja verivorstid. Ahi oli külm, seal oli vaid üks restile unustatud viiner.
“Vaadake teiselt poolt, preili Saget,” lausus lihamüüjanna. “Minu arust peaks seal olema üks karbonaad.”
“Ei, see ei meeldi mulle,” pomises vanamutike, kes siiski pistis oma nina teise kaane alla.
“Mul tekkis korraks tuju, aga paneeritud karbonaad õhtul, see on liiga raske… Ma tahaks parem midagi, mida ma ei peaks isegi soojendama.”
Ta oli pöördunud Florent’i poole, ta silmitses meest, silmitses Gavard’i, kes sõrmeotstega närviliselt vastu marmorlauda trummeldas; ja vanamutt naeratas, otsekui kutsudes neid naeratusega jutuajamist jätkama.
“Miks te ei osta tükikest soolaliha?” küsis Lisa.
“Tükikest soolaliha, jah, miks mitte…”
Ta võttis vaagnaservale pandud valgest metallist pidemega kahvli ja hakkas sonkima, torgates aeglaselt iga soolalihatükikest. Ta koputas kergelt luudele, et teha kindlaks nende paksus, keeras tükke ringi, uuris roosasid lihapalasid, korrates sinna juurde:
“Ei, ei, see ei meeldi mulle.”
“Eks võtke siis keelt, tükk seapead, lõik pikitud vasikaliha,” sõnas lihamüüjanna kannatlikult.
Ent preili Saget vangutas pead. Ta jäi veel viivuks sinna, krimpsutas vastumeelsusest nägu liudade kohal; nähes siis aga, et ilmselt teised vaikivad ja tema ei saa midagi teada, asus ta minekule, lausudes:
“Ei, teate, ma tahtsin paneeritud karbonaadi, aga see, mis seal on, see on liiga