Dantès oli märganud, et “Giovane Amelia” peremees oli, kahtlemata piduliku sündmuse auks, maale liginedes lasknud panna tekile kaks kulevriini, mis meenutasid linnavalli kahureid ja võisid suurema kärata saata tuhande sammu kaugusele neljanaelase kuuli.
Aga sel õhtul osutus ettevaatus tarbetuks; kõik läks äärmiselt vaikselt ja viisakalt. Neli paati sõitsid peaaegu käratult väikese tendri juurde, kust lasti ka, ilmselt austusest tulijate vastu, paat vette; viis paati tegutsesid nii hoolega, et hommikul kella kaheks oli last “Giovane Amelia” pardalt kindlale maale viidud.
“Giovane Amelia” peremees oli väga korraarmastaja inimene ja veel samal ööl jagati tasu: iga mees sai sada Toscana liiri, see tähendab umbkaudu kaheksakümmend franki meie rahas.
Aga retk ei olnud veel läbi; nüüd võeti kurss Sardiiniale. Laev, mis oli äsja lossitud, tuli uuesti lastida.
Teine operatsioon läks niisama õnnelikult kui esimene; “Giovane Amelial” ilmselt vedas.
Järgmine last tuli viia Lucca hertsogkonda. See koosnes peaaegu tervenisti Havanna sigaritest, Jerezi ja Málaga veinidest.
Seal tekkis väike tulevahetus tollimeestega, “Giovane Amelia” peremehe igaveste vaenlastega. Üks tollimees sai surma ja kaks madrust haavata. Üks neist kahest madrusest oli Dantès; kuul oli ta vasakust õlalihasest läbi läinud.
Dantès oli tulevahetuse üle peaaegu õnnelik ja haava üle rahul; need karmid õpetajad olid talle selgeks teinud, kuidas ta oskas suhtuda hädaohusse ja mil moel taluda kannatust. Hädaohule oli ta naerdes vastu astunud ja kuuli saades oli öelnud nagu kreeka filosoof: “Valu pole kurjast.”
Pealegi oli ta vaadanud surmavalt haavatud tollimeest, ja kas nüüd võitlustuhina või inimlike tunnete jahtumise tõttu, igatahes polnud see vaatepilt talle kuigivõrd muljet avaldanud. Dantès oli asunud teele, mille kavatses lõpuni käia; ta liikus soovitud sihi poole: ta süda oli rinnus kivistumas.
Jacopo oli teda kukkumas nähes arvanud, et ta on surnud, oli tema juurde tormanud, ta maast üles tõstnud ja pärast tema eest nagu hea sõber hoolitsenud.
Maailm ei olnud ühesõnaga nii hea, nagu seda nägi doktor Pangloss, aga ka mitte nii kuri, nagu nägi Dantès, sest Jacopo, kellel polnud oodata kaaslase surma puhul muud pärandust kui ainult tema tuluosa, oli teda surnuks pidades nii masendatud.
Õnneks, nagu me ütlesime, oli Edmond vaid haavatud. Tänu teatavatele maarohtudele, mida Sardiinia naised olid teatavatel aastaaegadel korjanud ja salakaubavedajatele müünud, kasvas Edmond’i haav peagi kinni. Siis katsus Edmond Jacopot proovile panna; ta pakkus Jacopole hoolitsemise eest oma tuluosa, aga Jacopo ütles nördinult ära.
Heatahtlik austus, millega Jacopo oli suhtunud Edmond’i esimesest hetkest peale, mil oli teda näinud, tingis ka mõningase Edmond’i-poolse kiindumuse Jacoposse. Rohkem Jacopo ei tahtnudki: ta oli vaistlikult tajunud, et Edmond’il oli kaugelt rohkem võimeid, kui vajas tema amet, aga teiste eest oli Edmond’il õnnestunud seda varjata. Ja tubli meremees oli rahul selle vähesega, mida ta Edmond’ilt sai.
Selletõttu pikkadel päevadel, kui tender liikus kindlalt mere sinistel voogudel purjesid paisutava mõnusa tuulega ja peale roolimehe kedagi ei vajanud, asus Edmond, suur merekaart käes, õpetama Jacopot, nii nagu õnnetu abee Faria teda oli õpetanud. Edmond selgitas talle rannajoone iseärasusi, näitas kompassi kasutamist, õpetas lugema seda suurt avatud raamatut meie pea kohal, mida nimetatakse taevaks ja mille sinasse jumal on kirjutanud teemanttähtedega.
Ja kui Jacopo temalt küsis:
“Milleks on vaja minusugusel vaesel madrusel kõike seda õppida?”
Siis vastas Edmond:
“Kes teab? Võib-olla tuleb sinust ühel päeval laevakapten: sinu kaasmaalane Bonaparte sai ju keisriks!”
Me unustasime mainida, et Jacopo oli korsiklane.
Juba oli kulunud kaks ja pool kuud nende üksteisele järgnevate sõitudega, Edmond’ist oli tulnud niisama osav rannakaubitseja, kui ta vanasti tubli meremees oli olnud. Ta oli tutvust teinud ranniku kõigi salakaubavedajatega, oli ära õppinud kõik salamärgid, mille abil need poolpiraadid üksteist ära tundsid.
Selle aja vältel oli ta paarkümmend korda Monte-Cristo saarest mööda sõitnud, aga polnud leidnud ainustki võimalust maale minna.
Ja nõnda oli ta siis otsustanud.
Niipea kui tema lepinguaeg “Giovane Amelia” peremehega täis saab, üürib ta oma raha eest väikese pargase (ta võis seda endale lubada, sest oli mitmesuguste retked ega kogunud sadakond piastrit) ja läheb mingil ettekäändel Monte-Cristo saarele.
Seal võib ta siis südamerahuga oma varandust otsida.
Ei, südamerahuga ta ei või, sest kindlasti luuravad tema järele need, kes ta sinna viivad.
Nojah, aga ega päris ilma riskita siin ilmas ka kuhugi ei jõua.
Vangipõlv oli Edmond’i ettevaatlikuks teinud ja ta oleks meelsasti tegutsenud ilma igasuguse riskita.
Aga kuidas ta ka oma viljakat fantaasiat tööle ei pannud, ometigi ei leidnud ta teist võimalust ihaldatud saarele jõudmiseks kui lasta ennast sinna viia.
Dantès oli ikka veel kahevahel, kui ühel õhtul peremees, kes teda kõvasti usaldas ja teda kangesti oma teenistusse ihkas jätta, tal käe alt kinni võttis ja viis ühte kõrtsi via del Ogliol, kus Livorno kõige paremad salakaubavedajad koos käisid.
Tavaliselt arutati seal ranna äriasju. Dantès oli juba paarkolm korda sellel merebörsil käinud, ja nähes neid hulljulgeid riisujaid, keda toodab umbes kahe tuhande ljöö pikkune rannikuala, oli ta endalt mõttes küsinud, milline võim oleks käes mehel, kes oma tahte järgi suunaks kõiki neid seotud või hargnevaid niite.
Sedapuhku oli küsimuses suur äri: tegu oli laevaga, mille lastiks olid türgi vaibad, idamaade kangad ja kašmiir; tuli leida erapooletu ala, kus võiks need kaubad ümber laadida ja siis paisata nad Prantsusmaa rannikule.
Tulu oli kõva, kui asi peaks õnnestuma: iga mees pidi saama viiskümmend kuni kuuskümmend piastrit.
“Giovane Amelia” peremees pakkus lossimispaigaks välja Monte-Cristo saare; see oli täiesti inimtühi, seal polnud ei sõdureid ega tollimehi ja ta näis olevat paisatud mere keskele paganliku Olympose aegadel jumal Mercuriuse poolt, kes kaitseb kaupmehi ja vargaid. Meie peame neid kaheks eri seisuseks ja teeme neil vahet, aga paistab, et antiikmaailmas asetati nad ühele pulgale.
Monte-Cristo nime kuuldes võpatas Dantès rõõmust. Ta tõusis püsti, et varjata oma erutust, ja tegi tiiru kõrtsiruumis, kus kõik maailma tuntud keeled olid sulanud lingua franca’ks.2
Kui ta kahe jutuajamisse süvenenud mehe juurde tagasi jõudis, oli juba otsustatud, et maale minnakse Monte-Cristo saarel ja teele asutakse juba järgmisel ööl.
Edmond’ilt küsiti tema arvamust ja tema leidis, et saar on igas mõttes kindel, ja kui midagi suurt tahetakse läbi viia, tuleb asja ajada kähku.
Otsustatud plaanis midagi ei muudetud. Lepiti kokku, et homme õhtul ollakse valmis merele minema ja püütakse, kui meri on rahulik ja tuul soodus, ülehomme õhtuks erapooletu saare vetesse jõuda.
II
MONTE-CRISTO SAAR
Lõpuks ometi hakkas Dantès, tänu ootamatule õnnele, mis langeb teinekord osaks neile, keda karm saatus on tüdimuseni jälitanud, päris loomulikul ja lihtsal teel eesmärgile jõudma – ta astub saarele nii, et ükski hing ei oska midagi kahtlustada.
Ainult üks öö lahutas teda kauaoodatud teeleasumisest.
See oli erutavamaid öid, mida Dantès üle elas. Õnn ja ebaõnn vaheldusid kordamööda ta mõtteis: kui ta silmad kinni pani, nägi ta seinal tulikirjas kardinali kirja, kui ta viivuks uinus, keerlesid